Kolmapäev, 15. aprill 2009

Palun tükike kevadet

Pildi autor Poeg 3 2005 kevadel


Kui seisad peegli ees morni näoga ja loodad, et see teine seal sulle vastu naeratab, siis võidki ootama jääda.

Saime jälle elult õppetunni. Selleks tuli ringi koguneda ja meievanuse jutte ja laule kuulata. Nime ma ei ütle, pole temaga nii hea tuttav, et luba küsida. See esimene mõttetera pärineb sellelt õhtult.

Isiklikult olen küllaltki optimistlik tüüp, kuid olemuselt rohkem kui terake sarkastiline. See tähendab salvavpilkeline. Ma ei tea, on see mu isikuomadus või enesekaitse. "Abi kaasa" nimetab seda teiste inimeste, loomulikult ainult temaga seotult, mõnitamiseks, mis on veel hullem, sest sellega seostub häbistamine. Juba keska ajal sain sildi selga, et oskan ilusa näoga inetusi rääkida. Sellest olen üle saanud. Ma lihtsalt enam ei räägi enam nii palju. Ühesõnaga, oma loomult olen paha inimene, kellel on õnnestunud paljud ära petta. Paras neile.

Aga ega ma sellest tahtnud rääkida, vaid hoopis meie ümarlauast. Algselt tundus nii naljakas ja isegi totakas, kui omavanune "tädi" kitarr kaenlas, tuleb mulle elust rääkima. Aga mida kaugemale jutt läks, seda olulisem ta tundus. See inimene tõepoolest uskus oma sõnu ja veendumusi. Uskus armastust oma mehe ja laste vastu ja headuse võimu kurjuse üle. Kuldses keskeas " ullikesi" pole just palju, rohkem ikka need rohurohelised või muldvanad, kes sellist juttu räägivad. Või siis "elusõnalised" oma õnne kuulutamas. Ühel hetkel hakkasin ma häbenema.

Ise pidin veel õnnepisikut kandma, mille sain mõttetalgutelt nakkuse teel!
Ise pidin veel head hunti toitma ja nüüd istun ja irvitan.
Pärast panin endale diagnoosi EES (Eesti Esi Skeptik)
Ravi alustamiseks lubasin hakata jälle psühholoogidesse paremini suhtuma.
Teise lubadusena loobun kreedost "maailm on üks pasameri ja mina üksi lilleke selle sees".


Reaalse tegevusena õpin mantrat " Sina tänamatu põrsas, vaata mis sul kõik olemas on ja tunne sellest rõõmu" ja kordan seda x korda päeva jooksul.
Lõpetan igasuguse võrdlemise!

Reede, 10. aprill 2009

Suur ja väike

Tänavu siis niimoodi...

Kaks aastat tagasi jälle nõndamoodi...

Ülejäänud pildid leiate sealt, kus Emmeliina pildistab

Kolmapäev, 8. aprill 2009

Meie mõttekoda


Tuleb aeg, tuleb aru,
tuleb aeg, tuleb nõu.

Sellise moto valisin oma külatuppa esimese mai mõttetalgutele. Olen seal kojavanema austavas rollis. Mind volitas vanem generatsioon. Tahtsin küll puigelda, kuid kodanikutunne sai võitu ja huvi ka.
Sellepärast käisin laupäeval maakonna raamatukogus proovitalgutel. Ja mitte mingil juhul ei kahetse. Nii palju sädeinimesi oli kokku tulnud. 40 vähemalt. Kümmekond tuttavatki hulgas. Prominente ka. Maavanem näiteks. Tekitasime "kuidas" küsimusi ja valisime töötoad. Mina läksin sinna, kus näitasime "Kuidas väärikalt vananeda?" Teema algataja, keskeas proua, läks esimese lausega kohe raha kallale. Et ikka vähe väärikuseks. Vaidlesin vastu ja nii sai kirja minu esimene mõttepoeg " Ka vaene võib olla väärikas".

Edasi jõudsime ühisel nõul, neli naist ja meesterahvas. Mulle meeldis eriti mõte, et väärika vanadusega tuleb hakata tegelema juba noorest saati :) ja et meie ei kavatsegi vanaks saada :) Loomulikult oli ka positiivsusele orienteeritud programm stiilis naabrivalve/naabriabi ja põlvede koostöö ja järjepidevus. Lisasin grupiga nõu pidades kirikukogukonna ja hingeabi tähtsuse.

Kokku oli võimalik osaleda esimeses osas kuue teema arutelul. Teises osas valisin kaks südamelähedast "kuidas saaks meid rohkem? " ja eriti vinge teema "kuidas olla õnnelik?"
Avatud ruumi pluss ongi see, et sa ei pea kinnistuma ühe grupi juurde, vaid võid liituda. Tähtis on ainult enne teavitada, kuhu minna kavatsed.

"Laste tegemise toas" pakkus idee algataja välja solidaarsustoetuse noortele peredele. Aga selle idee jaoks jäi aega väheseks ja nappis ka inimesi.

Õnnegrupis läks asi päris kreisiks kätte ja leidsime, et oleme nüüd kõik õnneepideemiaga nakatunud ja peame seda edasi kandma ja andma. Minule sobis.

Kodus registreerisin oma mõttekoja interneti tee ilusasti ära ja panin kirja kolmeliikmelise meeskonna. Kuna meie ruumid pisikesed, siis üle 30 ei julgenud kohti pakkuda. Minu kui kojavanema ülesanne oli teemad valida. Siin need on:
1. Ühistegevus ja koostöö
2. Usk endasse, usaldus ja positiivsus
3. Stressiga toimetulek

Nii tuligi esimene väljakutse mulle kätte.

Neljapäev, 2. aprill 2009