Reede, 6. juuni 2008

Ema ja mina


Ema ja mina

ehk kõik me oleme pärit lapsepõlvest 1



Mul ei ole lapsepõlvest ühtegi mälestust sellest, et ema oleks mind lohutanud, kaitsnud või kallistanud-hellitanud. Kuid pole ka sellist, kus ta oleks mind karistanud, löönud, minu peale karjunud. Pole mälestust sellest, et ta oleks mind kiitnud, julgustanud, õpetanud. Kogu mu mälestuste jada koosneb lakkamatutest keeldudest ja noomimistest ja moraalitsemisest, millele kunagi ei järgnenud selgitust miks täpselt peab nii tegema. Ja ma ei mäleta ühtegi korda, kus ma oleksin teinud nii nagu emale oleks meeldinud. Minu varase lapsea mälestustes nagu ema polegi. On ainult ilus, võõramaalik, tume, mustlaslik naine, kellele väga tähtsad olid tähelepanu ja ilusad riided. Mäletan ema riietekappi ja tualettpeeglikappi igasuguste ehetega.

Ema ehtis ka mind ja kudus, õmbles, tikkis mulle. Arvan, et viiekümnendate aastate kohta olid mu riided väga ilusad. Mul olid rahvariided ja vastikult karedad tuttidega kootud põlvikud. Ükskord, kui pidime sugulase pulma minema, pissisin meelega püksi, et põlvikutest pääseda. See ei õnnestunud, sest püksid said vahetatud, põlvikud jäid. Üldse mäletan rohkem oma riideid kui ema: roosa plüüžmantel, sinisetäpiline siidikleit, punase tutiga müts, maasikatega käekott, kare tikitud villane kleit...Tagantjärge tahaksin loota, et ema pani kogu oma armastuse minu vastu nendesse riietesse kui ta neid õmbles ja lihtsalt ei osanud seda teistmoodi väljendada. Kodu ei olnud meil setitud, ema elas rohkem väljapoole, laulis ansamblites ja kooris, käis palju pidudel. Kuid tema tehtud käsitööd olid väga maitsekad ja on praegugi alles ja kasutusel.

Enne minu sündi oli ema õpetaja. Võimlemisõpetajana tegi ta väga head tööd, kavandas igasuguseid harjutusi pallide ja lintidega. Kindlasti oleks ta pidanud õpetajaks jääma ja just selliseks tegutsejaks, mitte mõtlejaks ja filosofeerijaks. Tema õpilased armastasid teda.

Meestele ta meeldis, arvan et rohkem välimuse pärast. Isa valis ema välimuse pärast ja ema valis isa ka ilu pärast. Praegused seitsmekümnesed mäletavad, kuidas nad pidudel tantsisid: isa pikk, blondide lokkidega, ema pisike, võimlejafiguuriga, süsimustade lokkis juustega ja siis mootorrattaga minema tuiskasid. Nagu filmis. Ema elu nagu oleks pidanudki olema üks suur pidu. Paremates tingimustes oleks ta kindlasti olnud filmitäht. Mitte tõsiste osade mängija vaid muusikalides ja operetis, võib olla lauljana kabarees. Tema andega ei oleks tohtinud maale kontorirotiks jääda.

Õnneks võttis ema mind juba eelkoolieas Tallinnasse teatritesse kaasa. Käisime „Luikede järve“ vaatamas ja Leningradi jääballetti. Ka oma kultuurimajas käisin palju. Emale ei meeldinud koristada, aga süüa tegi ta hästi ja küpsetas ka. Minu kooliasju ei kontrollinud ema kunagi. Me ei rääkinud omavahel mingitest probleemidest. Ma ei saa praeguseni aru, kas ema sees üldse oli probleeme, või hõljus ta lihtsalt läbi elu. Samas, proua ta ei olnud,maal isakodus tegi tema kõige raskemaid töid. Meie mõttemaailm oli nii erinev, et sageli mõtlesin, et olen äravahetatud laps. Ema ei armastanud raamatuid ega ajalehti lugeda. Aga meie kodu oli maast laeni raamatuid täis ja mul ja vennal olid kõik selle aja lasteraamatud. Ema oli see, kes vanemast peast öösel järjekorda läks, et minu esimesele pojale sünnipäevaks ENEKE kinkida. Emaga ei rääkinud me kunagi „naiste probleemidest“ , kõik pidin ma ise avastama. Ei ta sekkunud minu ja poiste vahekordadesse, ta isegi ei teadnud, olin ma keskkoolis süütu või ei.

Ja siis äkki kui ma abiellusin ja oma elu hakkasin elama, asus ema mind kasvatama. Ja kasvatab kakskümmend seitse aastat siiamaani. See on päris hirmus ja tükati päris naljakas!

Meie, kes me minu esimesed kakskümmend eluaastat ei kakelnud, riidleme nüüd alati, kui kokku saame. Ja kokku saame me tihti, sest ema nagu ei saa kohe ilma mind nägemata ja mind muutmata. Ta vaeseke ei saa aru, et on minu „mina pildi“ muutmisega lootusetult hiljaks jäänud. Ema oli nelikümmend viis, kui isa suri. Tal oli küll viisteist aastat mingi varumees, aga nad mõlemad olid liiga isekad, et koos elama hakata. Ema pole rumal, milleks talle mees. Talle aitab minu ja venna peredestki. Kohutav. Esimesel abieluaastal proovisime me isegi koos elada. Õnneks kolisime minema. Aga ta tuli järele. Jälle oma toidukotiga ja igasugu kinkidega. Temast ei saanud üle ega ümber. Ta jumaldas mu lapsi, kui need olid väiksed ja vingus nende kallal, kui nad suuremaks said. Korraga oli mul ema olemas. Mina, kes ma olin elu esimesed kakskümmend aastat teinud, mis tahtsin, pidin nüüd tegema teistmoodi, et emale meeldida. Ja ta läks nii korralikuks. Õhtul ei heida ta enne magama kui kõik nõud on pestud. Ta ei vasta üldse sellele märkamatu vanainimese tüübile. Ta on nii märgatav kui märgatav.Tal on äkki iga asja kohta oma arvamus ja ta avaldab seda häälekalt ega jäta kunagi enda tead. Ja issand kui palju ta viriseb! Ehtne „pensukas“nagu minu lapsed ütlevad. Ja ta on väsimatu töötegija. Tõuseb hommikul enne teisi( ka pühapäeval) ja kukub küpsetama, pesema ja triikima. Ja need tema jubedad seebikad! Olen vist tõesti ära vahetatud laps. Meie poeg küsib: „ Kuule, kas ta hakkab juba päris vanaema moodi minema?“ Aga ei hakka. Meie peredes tegutsemisest jääb tal veel väheseks. Ta hoiab lapsi, teeb pidulaudu ja müüb talukaupa. Kahjuks ei jaota ta oma energijat ühtlaselt ja on tükati üsna läbi. Siis ta haletseb ennast, et tema on meie teenija ja keegi temast ei hooli.

Oh, kus sa küll olid esimesed kakskümmend aastat, kui mul oli sinu nõuandeid vaja. Mul on tunne, et minu ema sai täiskasvanuks alles neljakümne viieselt. Kui oleks minu valida, siis oma emaks ma teda küll ei võtaks, nii palju erinevust on raske kanda.

Aga ma tean, et kui tal on tõelist abi vaja, siis tormame me kõik kasvõi maailma teisest otsast tema juurde ja oma tõelises vanaduspõlves (mis on ebatõenäoline, et see temale kunagi tulebki) ei pea ta iial üksindust ega terakestki puudust tundma.

Kirjutatud 1999/2000

Kommentaare ei ole: