Esmaspäev, 19. veebruar 2018

Kolmevärviline postitus



Koolis on kiire ja pidulik.



Juba kaks nädalat maalisime rahvariidetriipe, lõikasime ja kleepisime suitsupääsukesi, tegime lipuvärvides kollaaže...Nõukogude ajal püsti pandud ja hiljem kaunimaks tehtud maja muutus iga päevaga.

Möödunud nädalal tuli kodus tuba - toa haaval läbi kammida, kottidesse toppida  ja koolimajja tassida  vanu ja väga vanu lasteraamatuid; vanu ja väga vanu väiksemaid ja suuremaid esemeid; vanu ja väga vanu fotosid.  Lõpuks tulid  kapist kaasa sugupuud ja perelood.
Hea, et koolimaja peaaegu õue peal. Naabrilapsed-koolilapsed aitasid kui liiga küürus olin.

Mina olin vaid väike mutrike. Huvijuht ja kunstiõpetajad andsid endast parema.
Täna saime algust teha vaibakudumisega. Töömehed olid teljed treppidest üles tassinud, oskajad käed kanga üles pannud (vanaema ütles "kangas pandi niide"). Kolmandikud, kõige suuremad löömamehed, olid innuga asja kallal. Tüdrukud muidugi ka. Igaüks sai triibu. Kõik tunnistasid, et tegid seda elus esimest korda.

Saalis loeti võidu luulet ja kõnesid. Lasteaialapsed esinesid. Kogukonna kärjepidevus paistis välja. Igale poole ei jõudnud.  Sinimustvalge koolipäev sai enne otsa. Mulle meeldis, kui algkoolilaste vanemad tähtsustasid. Polnud ju raske: valge pluus ja mustad püksid (seelik) pole ju midagi tavatut. Sinist lipsu jaoks ikka jätkub. Või peapaelaks -patsikummideks.
Mulle meeldis, kui õpetajad ei viilinud kõrvale. Ilus silmale vaadata - nagu vana aja kool.

Kolmevärvilisi pilte kahjuks pole. Aparaat ununes. Aga tean, et kui täna ei kirjuta, siis homme on homme.

Vabal ajal oleme teinud mitu autotiiru loodusesse. Üks koht ilusam kui teine. Ainult kirjutamisega pole kuhugi jõudnud.

Nõmmeveski oja jääloss

Astelpajud oma valla põllult





Ilumäe kabeliaia igavik

Sulaselge rõõm kaunist pühapäevast

Laupäev, 10. veebruar 2018

"Unerong"

Raamatukogu aknalaualt avastasin imelise unesinise raamatu. Unepealkirjaga. Sees unelised pildid ja luuleread. Lisaks CD, mis tekitas uudisimu.

Kohe-kohe hakkas toimuma kohtumine autoritega. Sõnade- ja viiside. Triin Soomets ja Tiit Born.
Raamatuid ilmub meil nagu küllusesarvest. Enam ei jõua millegagi kursis olla. Aga see üks jäi kummitama. Küsisin samal õhtul Apollost järele. Aga see on lasteraamat, õpetas mind müüja kui tellimust vormistas.
Ei, tahtsin vastata, see on uneraamat. Igaks juhuks jätsin ütlemata. Väike linn, kõik teavad kõiki, mine tea, mida veel arvatakse.

Raamat pole veel saabunud. Unerong küll. Täna öösel sõitsin läbi lapsepõlvepaikade. Ilus oli. Nelja paiku tõusin, vaatasin kella ja vaatasin edasi. Järgmine uni enam nii ilus polnud. Õnneks kole ka mitte. Ühe jõudsin veel vaadata. Laupäeva hommik ju. Kiiret pole.

Unenäod on minu argise elu teine pool. Oleneb. Isegi pea asend ilmakaare suhtes mõjutab. Ausõna. Olen proovinud. Selles tuleks väikelapsi usaldada. Ilmselt kasse ja koeri ka. Mõned magamiskohad on ja jäid lemmikuteks. Teistega on nii, et olgu või sada dormeomadratsit, tatrapatja ja  suletekki - ei tule seda õiget unerongi.

Päeva õnnestumine algab unest. Päeval elan päevaelu  - öösel rändan unedes. Mida huvitavam öö, seda tegusam päev. Mida õudsem öö, seda ebaõnnestunum päev. Mida ilusam öö, seda leebem olen.  Ega asjata soovita: head ööd või ilusaid unenägusid.

Leidsin ainult ühe luulejupi. Asi seegi. Aga alati on võimalus ise juurde kirjutada.

Unemaal teeb nalja rebasega unerebane,
klähvib unesegasena; läheme ja lebame!
Unemaal näeb unetähti, unekuu seal särab.
Unemaale üpris tihti sõidame siit ära. (Triin Soomets)

...

Nägin und, nägin kummalist und
nagu ei kunagi varem.
Üks tüdruk, üks päris tüdruk
püüdis peegliga päikest
nagu ei kunagi varem.
Üks kummaline tüdruk oli see
seal kollaste lillede keskel.

Võib olla oli see minu enese mina
püüdes päikest peegliga

Aga hommikul olid pihud päikest täis.

(1973, 18 aastane mina)

Lisa: sain raamatu kätte


Laupäev, 3. veebruar 2018

Mida teha emaga?



Sellise pealkirjaga raamatuke ilmus Mari Saati sulest 1978.a. Üle lugema ei hakka, mäletan, et juttu oli maal loomi pidavast vanemas eas lesknaisest ja tema lastest, kes peavad lahendama vananeva ema tuleviku.

Meenus mulle see jutuke seoses kirjaniku väljaütlemisega
http://arileht.delfi.ee/news/uudised/kirjanik-tootavatele-pensionaridele-ei-peaks-pensioni-maksma?id=80931495
Kuna Äripäev ei ole minu lugemisvara, siis pidin piirduma ärritava pealkirjaga ja sadade veel ärritavamate kommentaaridega.

Millal meile üldse pensionit maksma hakati? 
Kolades netis leidsin huvitava artikli
https://fp.lhv.ee/news/4938047

Sain küsimusele vastuse. EW alguses maksti pensioni sõjaväelastele. 1924.a. laienes makse riigi-ja omavalitsusametnikele ning õpetajatele. Pensionikindlustust hakkasid saama  riigikaitses töötavad invaliidid ja tööõnnetuses invaliidistunud põlluharijad. enne 1940 oli pensionisaajaid 15 000 ümber.
Edasi kopeerin:
Kui suur sõda läbi sai, lan­ges hoolekandetöö pearas­kus „õigel poolel” sõdinud invaliidide ja veteranide elu­järje kindlustamisele. Riiklik pensionisüsteem nägi va­naduspensioni ette mees­tele alates 60. eluaastast ja naistele alates 55. eluaas­tast. Pensioni suurus sõltus tööaastate arvust ehk staa­žist, aga ka viimaste töö­aastate palgast – nii käisid paljud pensionieelikud „tut­vuse poolest” oma viimas­tel tööaastatel kallimalt ta­sustatud töödel. Eesti jaoks suhteliselt soodsat süstee­mi toetas impeeriumi suur­te idapoolsete alade suhte­liselt suure noorte töötajate osakaaluga elanikkond. Uue korra sümboliks ja sot­sialistliku põllumajanduse alustalaks olnud ühisma­jandite ehk kolhooside liik­med aga loeti erasektori töötajaiks – neile laienes pensioniseadus alles 1964. aastal. Muuseas, paljud suure impeeriumi põlluma­janduspiirkondade elani­kest said elukohavahetust ja impeeriumisisest reisimist võimaldavad isikutunnistu­sed alles 1974. aastal, kui võeti käiku uued siseriikli­kud passid. Viimane ei keh­tinud õnneks Eesti kohta.

Muidugi ei tohi unustada, et raskete liikumispuuetega ja vaimsete puuetega inimesed olid tabu ja nad saadeti suurtesse hooldekodudesse silma alt ära, kus nad olid riiklikul ülalpidamisel.

Isiklik plaan
Tean, et minu vanaema s. 1895, lesk, sai nõuka ajal pensionit 12 rbl. mis tõusis 14-le ja EV ajal lisandus sovhoosis töötamise eest 50 rbl. Teine vanaema, raske puudega vähihaige sai ülalpeetava pensionit 9 rbl. (vanaisa suri 1975).  Selge see, et selle rahaga ei oleks ka oma ääremaa majakeses toime tuldud. Nii olid nende pensionisammas lehm ja lapsed.
Minu ema s.1927, küllaltki noorelt lesestunud, jäi nõukogude korra ajal pensionile 55 aastaselt vastavalt eelpool toodud skeemile: arveametnik töötas kaks aastat maalrina. 120 rbl. pensionit1982 aastal oli tüki suurem kui  minu töötasu lasteadnikuna, mis oli 85.-
Sellele vaatamata käis ema tööl. Alguses kontoris, hiljem koristas koolimajas. Lõpuks ometi sai ta endale veidike hõlpu lubada. Loomulikult elas tema juures vanaduspäevadel tema ema. Hooldekodu 1980-90 võrdus vaestemajaga. Vanad elasid üksi, peamiselt laste abiga või laste juures.
Praegu elab minu 90 aastane ema üksi. Tuleb toime. Teate mida ta  teeb? Korjab paaniliselt pensionist hooldekodu raha. Ära hirmutatud meedia poolt, et arveid peavad maksma laps (mina üksi see olengi ja viis lapselast). See ei ole normaalne. Loomulikult saaks ta elada minu juures. Aga me mõlemad teame, et veel praegu on tal oma kodus üksinda parem. Hoiab vaimu ja füüsise paigas, hea tervis Jumala poolt antud.  Elu on õpetanud teda ise hakkama saama. Temale maksvad pensionit kaudselt viis Eestis töötavat lapselast.

Alguse juurde tagasi

Mina küll ei töötaks kui pensioni ei saaks. Kuidas saab üldse nii rumalalt mõelda. Mis see minu asi on kust mulle see pension välja võlutakse. Selle eest peavad need inimesed hea seisma, kes valitsevad ja otsuseid teevad. Mina teen oma tööd korralikult ja kohusetundlikult, tehku nemad ka. Kui ei oska, siis mingu ...pensionile.