Pühapäev, 8. juuni 2008

Palgatööpõlgur


Olen Linnas. Peaegu nagu igal õhtupoolikul. Harilikud tegemised, ühte poodi, teise poodi, teada kohad ju, ikka need odavamad. Ja ikka pere jaoks. Mõtted liiguvad, muuks ma ju ei kõlba kui olla andja, juba 25 aastat järjest. Tuttav Linn, inimesi tuleb vastu, mõnda teretan, mõne puhul pööran pea ära. Ikka nende edukate puhul. Kas ma olen hakanud ennast häbenema? Sest ma pole enam Keegi. Olen vana, haige, kole, ei pinguta välise jaoks, elan enda sisse. Ja kunagi, mitte väga ammu, olin ju mina ka nende seas... Kas me, naised, käime tõesti tööl, et kuhugi kildkonda kuuluda? Kui mõne püüdlused leiavad kindla järje olla kodu jaoks, olla laste jaoks, olla vaba ajaga inimene, siis teine mina räägib: see ju ei kõlba, sa ei ole ju kastis, või hoopis hullem, oled ülalpeetav, muiduleivasööja, sest sa ei tooda, ei tooda raha ega makse. Toodad ainult puhta toa, sooja söögi ja töölt kokkuhoitud naeratuse koduste jaoks. Jõuan Turu kaubamaja taha - autod, autod... Kott õlal raske, jälle raamatukogust võetud raamatud. Lugemiseks endale, oma teadmiste parandamiseks, kõrvus poja küsimus: „Ema, miks sa nii palju loed, sa ei tööta ju kusagil ega õpi, keegi ei sunni ju sind?“

Ja siis, ühest autost lehvitab ja naeratab soojalt naisterahvas, kelle õpetused olid kunagi olulised. Mida ta siis õpetas? See kõlas nii: „Ära kunagi anna aru oma tegemistest, mille õiguses sa oled veendunud, ära vabanda kui tead, et see, mis teed, on õige(m).“

Jah, vahest unetutel öödel käib mõte hapudest viinamarjadest läbi pea, tahaks nii väga kuhugi tsunfti kuuluda, teha midagi suurt ja meeldejäävat, aga hommikul ütleb selge mõistus: „Ära vabanda, kui tead, et see, mis teed, on õige(m).“

Kuidas küll esimese vabariigi ajal said mehed naisi kodustena hoida? Kes siis tegid ära need tuhanded palgatööd ja töökesed? Ega siis kõik olnud valge pearätiga talunaised, linnas elati ka. Aga nüüd on sõnast „töö“ saanud identiteet, enda olemasolu õigustus. Esimene küsimus tuttavatelt: kus sa siis töötad? Ja kui vastad, et oled kodune, saad kaastundliku ja iroonilise pilgu osaliseks. Isegi ühiskond mõistab hukka: koolilapsi kasvatavad või suureks kasvatanud emad ei ole isegi ravi st. ravikindlustust väärt.

Aga sambad, karjatavad nüüd eakaaslased! Aga väärikas vanaduspõlv? Andke andeks, minu vaarema lüpsikutäis tsaarirublasid moondus lepalehtedeks, isa-ema nõuka aja säästud...mäletate ju isegi. Et ennustada, mis toimub 20 aasta pärast, peab vähemalt Eda Paukson olema.

Emmeliina kirjutatud talvel 2003 - iseendale

Kommentaare ei ole: