Esmaspäev, 28. märts 2016

80 aastane, kes spaatas ennast 10 aastat nooremaks


Matkast vaevalt viis päeva möödas saabus aeg enda vanusega uuesti tegelema hakata. Kuna spaatamine moes, siis miks mitte seda nippi proovida.
Kollektiiv oli asja kenasti minu eest ära otsustanud. Sõit läks Njarvajeesuu nagu nõuka ajal öeldi.
Spaa nimi Meresuu, kus lubati olla alati minu jaoks olemas.
Seltsis sõitmine oli seiklus omaette. Pinginaabril loksus kotis sünnipäeva vahuvein, mille ta võttis nõuks pärast ühislaulu avada. No avas natuke liiga. Üksjagu jäi veel pudelisse ka. Lõbus oli ikkagi kuigi pepualune veidi lirtsus.

Ega mul selle paigaga esmakordne kohtumine polnud. Kuus aastat tagasi, kuumal maikuu päeval sai kolatud ja pildistatud ka. Kaevasin nüüd määlestused üles.

 http://emmeliina.blogspot.com.ee/2010/05/suvised-rannud-i.html

 http://emmeliina-pildid.blogspot.com.ee/2010/05/18mai-retk.html

Rohkem kui 25 aednikku tubadesse paigutatud ja korrused üle vaadatud riietusime valgesse ja läksime lõõgastuma.


Liftist välja astudes kohtasime oma lasteaiarühma noormeest, kes argipäevadel mu paras peavalu. Tema keskmisest kaunima välimusega isa vedas A-d ja tema õde järele (kohvrit ka) Ema kõndis uhkelt ees nagu kreeka jumalanna. Kui isa meid nägi, siis vaatas silmad suured nagu taldrikud ja hääle värisedes teatas pojale: Vaata kui palju kasvatajaid! Veekeskusesse nad koos meiega ei jõudnud.

Meresuu spaa osa on mõnus ja soe. Saunad, mullid ja vannid - nagu kodus. Neli tundi möödus mitte lennates vaid mulistades. Siis tegelesime natuke enda ilustamisega ja marsmarssmarss sööma, sest nälga tahtis silmanägemist ära võtta. Rahvast oli palju, toitu ka. Ainuke, millega nad suutsid mind üllatad olid kaneelised baklažaanid. Kolleeg arvas, et kokal läksid maitseainetopsid segi. Mulle maitses. nagu ikka uus ja huvitav.

Aga siis saabus tõehetk. Ei mingit tantsu ega tagaajamist. Punane klaver uhkes üksinduses söögisaali nurgas. ........
keelumärk peal ja puha...


 Istusime siis kuue unetuga lounges ja limpsisime jooke. Ühe nimi oli "must venelane" ja teise nimi "valge venelane" Baarman ütles. Õnnetud kõndisid mööda ja küsisid töötajalt, et kas Narva on veel kaugel. Ega seal pole samuti neljapäeval midagi teha. Mis sest, et reede tuleb Suur.
Lõpuks leidsid meie seltsikese 2 meest koos "Eesti mänguga". Tunni jooksul tunnistati meid Virumaa targemateks aednikeks.

Uni tuli hea ja tervislik. Otsisin riiulist unejutte. Keegi oli "Kivid ja leib" pihta pannud. Leidsin kolm ainukest ...
Palati ei vabandust toakaaslane küsis, et kas jõudsin Spockiga ühele poole. Pidin teda kurvastama.

 Hommik algas loomulikult söögi nautimisega. Kuna toanaaber sünnipäevakinki laskis kehale määrida (meemassaž), otsustasin enne ärasõitu väikse tiiru teha, et kohalikke vaatamisväärsusi nautida. Kõik imelik sai pildile ja tuhat asja jäi veel üle.
Alguses harjutasin toast....

......siis läksin õue
.........
....

Bussis kodu poole vurades tundsin kuidas 10 aastat turjalt kadunud olid.

Alla kirjutanud Emmeliina, 70 aastane

Esmaspäev, 21. märts 2016

90 aastane, kes matkas ennast 10 aastat nooremaks


Vanas sorimine võtab  näost kolletuma ja kortsud tulevad ka - nagu vanale ajalehele ikka. Mis see nägu muud on, kui mälestuste kogumise leht.
Tegin FB-s mingi naljatesti ja sain enda vaimset vanust uurides tulemuse: Sinu st.minu vaimne vanus on 90 aastat. Sa oled ilmselt juba oma elu ära elanud. Vähemalt oma mõtteis. Sa oled lihtsalt nii tark, et tõenäoliselt juba noores eas tegelesid saja erineva hobiga. sa oled hinnatud vestluspartner, hooliv  armastaja ja eeskuju oma sõpradele. Ja kõik ainult küsimuse pärast, et mida sa nädala lõppudel teed. Loomulikult koristan.

Sellepärast otsustasin vanusest vähemalt 10 aastase jupi maha võtta ja pühapäeval kevadesse minna. Oh ega ma ise  - minu eest otsustati. Aga hästi otsustati.

Nüüd nuuman ennast piltidega.
Mina ju ei pildista, mina püüan aparaadiga emotsiooni.


matkasellid, juht ja pildistaja kaadri taga
retke ohtlikuses peitub võlu


...,ja ilu

...imelikke loodusnähtusi

...jääd


ja vett
ja libedust
luiged luiged tulge koju...
ausalt, see oli saun!
tütardega  metsikus looduses (matkaselli väljend, mis sest et teine poisterahvas)
tundmatud jäljed

 ja metsavalvur Vladislav
Nii jõudsimegi kevadkoju. Loomulikult läbi läbi näljastena

köögilauale sai setitud termos ja muud head-paremat
Kuid kevadsoojuse annab miinuskraadidega ikka tuli. Sellega oli tükk tegemist. Õnneks peitis oletatav nõiamajake palju puid.  Neljast suust kajas: sütti sütti lõke. Aega võttis, aga asja sai!

õige kodu süda on köök ja korstnast tulev suits


Veel kulub ära üks magamistuba....
puhketuba......
ning vajalik ja ülipuhas kambrike

Kõige lõpuks avaldan saladuse kohast kus matkasime, mängisime kodu ja nautisime viit pikka pühapäevatundi...
Aitäh toredad kaaslased Mariann, Andreas, Diana. Kui juuniks lumi sulab, siis kordame! Alla kirjutanud Emmeliina, õhtuks 80 aastane.

Reede, 11. märts 2016

Seriaal ENSV külatingimustes


Ettevõtja aeg 1988 - 1998

Imelik sõna see "ettevõtja" . Just nagu võtaks midagi ette. Eks me võtsimegi.
1988 1. aprilliks moodustasime kooperatiivi ja avasime kohaliku videobaari.
Vikipeedia:
 Ühing ehk kooperatiiv on äriorganisatsioon mille omanikeks ja töötajateks on grupp indiviide, kelle sihiks on vastastikune kasu. Gorbatšovi võimuletuleku järel tuli Moskvast kooperatiive puudutav määrus. eestis puhkes õitsele väiketootmine ja teenuste pakkumine. Avati esimesed erakohvikud kus pakuti omatehtud küpsetisi. Et sõna "kooperatiiv" on seotud käsumajandamise perioodiga võib mõistel olla paljudele negatiivne tähendus.

Pean kohe ütlema, et minul - ullikesel küll mingit kasu meeles ei mõlkunud. Mina tahtsin oma kohvikut. Mõtlesin, et olen sellest pikemalt kirjutanud, aga kui otsima hakkasin, siis ei leidnud midagi.

RUUDU BAAR
Oli üks isetekitatud sovjetlik asula. Imeliku nimega, ma igaks juhuks ei ütle. Majad kerkisid tööstushoonete juurde ja elamine neis oli "mugavustega". Sinna tahtsid paljud. Kõige kroon oli 1960-ndatel ? valminud modernne kauplus - söökla. Vaat sinna komsomolide poolt puhastatud ja hallitusunustusse jäetud ruumidesse oli mul plaan videobaar rajada. Mis oli sel ajal veel kuumem kui "Emmanuel" või "Tommy ja Jerry" multikad. Kelder sobis suurepäraselt. Polnud pimendamist vaja ega midagi.

Ainuke asi, mis puudu - oli raha. Võtsime partneriteks meist veidi noorema pere. Meil oli auto ja 1 värvitelekas. Ämmalt laenasime 500 rbl. (mehe kolme kuu palk), et osta grillid. Grillkana oli minu meelest kapitalistliku elu sümbol. Nõusid pidime tooma üle Narva piiri, meil polnud isegi nuge - kahvleid müügil. Õnneks olid lauad toolid olemas, baarileti ja riiulid meisterdasid mehed. Teisel perel oli veel ühe teleka raha. Videomehe laenutasime muidugi koos makiga- piletitulu läks temale.

Sellest ajast võiks väga palju kirjutada (ikkagi on mul tunne, et kusagil arvutis on pikem jutt, kui vähegi sortima jõuan, siis ajan edasi jälgi)

Töötasime kahel õhtul nädalas - reedel ja laupäeval. Pühapäeva päeva ajal olid multikad ning jäätis. Seal tegid tööd meie enda pojad. 11-12 aastane ja 8-9 aastane. Vanem oli letis, müüs fantat,  jäätist, kukekomme ja vahvleid; noorem korjas laudadelt pudeleid. Mõlemad said taskuraha ja ostsid  vietnamlaste käekellad. Mina panin jäätist pokaalidesse ja keetsin mulksujakannudega emmedele kohvi.

Reedel ja laupäeval õhtul-öösel oli seltskondi, kes laua aegsasti kinni pani ja kana grillima tellis. Alguses tegime salateid ka ning puljongit - pirukat. Alkoholi ei müünud, ainult kinnistel pidudel - siis oli Täitevkomiteest luba vaja.

 Mälus sorides:
Pilet maksis 2 rbl.
Kana ports maksis 3 rbl.
Salat 2rbl.
Fanta 50 kop.
Jäätise hinda ei mäleta
Eratakso rajoonilinnast meile maksis 3 rbl.

Ega me midagi üles ei märkinud peale piletite arvu.  Lihtsalt öösel lugesime kassa üle.
Hiljem vahetasime partnerid välja ja võtsime omad asemele.
Nii kestis see 1988 -1990, siis tuli juba hoopis teine lugu.

Aa, jaa, suvel käsime üritustel ja rannas müümas. Kes ikka keldrisse tulla tahtis. Saime bensuraha ja lapsed võisid Võsul lustida. Ise ka.

Nime sai kooperatiiv ruudulise ruumi järgi. Pileti hinnas on muutus, sest kasutasime neid hiljem teises kohas bändiga õhtute jaoks.
Sellest ajast on väga vähe kraami säilinud.
....
appikene, kahed viigipüksid. Aga naised - no see polnud meeste mure, küll kodus ikka mõni kardin leidus, millest seelik õmmelda.

........

....
Raamatupidamine!!!

...
Sellise nimekirjaga sai sõita ehitajate päevale

me pojal oli suurepärane huumorimeel kui vaadata viimast, tema lisatud sissekannet nr. 25
Külalisteraamat kingiti avamisel
kõik lehed on täis....
Hell mälestus tuvastamata siilidest udus. Lehe vahel olev 10 rublane seisis seal aastaid. Pean korraldama koduse kriminaalse uurimise: kuhu see sealt kadus?



Pühapäev, 6. märts 2016

Üks eluetapp kaante vahel


...järg eilsele

Tegelen ikka veel perioodiga 1998 - 2003.
Ma ei tea kui palju on teil veel paberkandjal igasugusi materjale. Polnud sellele mõelnud kui hea tunde annab  oma käega kirjutatu - mitte trükitud materjal ning igasugu naljakate joonistuste vaatamine. Hiljem, kui juba kõik printerist tuli, pole läbivaatamine üldse nii soe ja huvitav. Siis on need "lihtsalt paber".

Ja enam pole peaaegu et paberit ka. On failid. Sellepärast teen riiulitesse ruumi valikuliselt.

Olen tähele pannud, et vastavalt meeleolule on mul kaks kirjastiili. Üks püstine ja teine paremale kaldu. Huvitav, mida sellest võiks järeldada?



Testide tegemine meeldis mulle juba siis
......
olin selle kõik unustanud...
Spikrite meisterdamises polnud mulle vastast- suuremad, väiksemad ja veeel väiksemad kollased paberid

ikka veel leidsin naiiv-armsaid tehnikaid
....
....
ja üha lustlikumaks läheb



eheee
ning kõik selle olendi kohta
Lisaks valik naljakaid koolitusi
ja mõtlemapanevat

Kogu mu tarkusest hoolimata läks mu noor sõbranna vabasurma ja abikaasa sai teise infarkti. Oli aeg
see ajajärk lõppenuks pidada