Kolmapäev, 28. juuli 2010

Kütte varumisest koduvallas

Kui branne eile jalgrattaga linnast koju sõitis mainis ta, et terves vallas on käimas küttevarumise talgud. Nii juhtub, kui esmaspäeva õhtul tegutsesid meie kandis Vääramatud Jõud.
Ise olin sel momendil turvalises paigas ja järgmisel päeval leidsin igasugu ebameeldivusi.
Kellegi hiiglase karvane käsi oli minu metsateel sigadusi toimetanud. Pisikesed mahuvad veel läbi, aga ...no õnneks meie peres hiiglasi pole.






Järgmine käik viis meid "vanaemade aeda". Ka sealses aiataguses käis hoogne talvepuude varumine. Häda selles, et nüüdsest oleme piilujatele rohkem paljastatud.






Laste mänguväljak on täienenud uue atraktsiooniga "siin on meie kodu!" . Väikemees teatas, et aias on neil täielik hullumaja ja tema ei saanud isegi oma riideid kätte, sest ukse ees olid puud ja üldse olevat tulevikus kiivriga kindlam




Koolimaja juures olid Jõud teinud kuuskedest pliiatseid. Igal Hiiglasel oma mängud.






Teel leidsime maja, millelt oli katus ära karanud.

Paremad palad olid korralikult koristatud ja "pilte lahinguväljalt" võib vaadata
http://www.ohtuleht.ee/ilm/artikkel/388195#3

http://public.fotki.com/markorillo/keeristorm-smerul/

Lapsena, kui isaga mürades teda pikali tahtsin lükata, naeris isa ikka: " mis teeb tuul müürile!"
Puudest ta ei rääkinud. Sellest sain esimest korda aimu 1967 aasta augustis, kui enne suurt tormi lehmaga karjamaalt koju lendasin. Kohalik legend räägib selle aja metsavahist, kes purjus peaga magama jäi ja pärast tormituult silmi avades pomises: "pai jumal, pane need puud jälle otseks!"

Ka põdrakanep kummardub Looduse ees, mis siis veel uhkematest rääkida




Tuulispasast oli kasu ka. Tugevale tuulele tuginedes sooritas mu Väikelinnabranne sujuva tropiheite. (tänks Merca). Nii saja kilomeetrise. Pärast pikka peataolekut ja piina-aastaid. Tahtis teine koos uksega minna. Õnneks sai Branne õigel ajal uksest kinni. Aga kapid ja riiulid läksid kolinal. Lipsud ja ülikonnad kauba peale.
Olgu lend talle raske.

Laupäev, 17. juuli 2010

Võsu, mu arm!




Olen pea kaks nädalat kodus olnud. Ranna-ja elamuste otsimise ajas. Kui Karepa oma värskusega on hommikusöök, Mahu ja Vergi vahepalad, Sagadi kultuuri ja loodusteadustega tõhus lõuna, siis Võsu on minu magustoit.

Oh, mis see Võsu on? Palju rahvast ja lärmi, vilets söök ja jook - kuuleb tihti inimesi ütlevat. Kuid minule on Võsu lapsepõlves kogetud rikka ja luksusliku puhkuse sümbol. Esimene, kuhu sattusin, oli Tallinna Kaubamaja suvila. Onu ja onunaise töökoha kaudu. Juba üksi suur maja mändide all oli põnev ja sealsed inimesed teistmoodi, kui alevirahvas. Selleaegne direktor oli pärit minu vanemate kodukandist ja nii moodustasid täiskasvanud omaette seltskonna. Kuna onupoeg oli ikka poiss, mis poiss, siis leidsin endale tüdrukkaaslase (kunstniku tütre), kelle nime olen kahjuks unustanud. Mäletan, et tema ema oli otsekui ajakirjast välja astunud - nii muljetavaldav. Eriti sellepärast, et kandis kübarat. Lunisin siis rannaajaks tädi kübara enda pähe ja päikeseprillid ette. Minu riietus koosnes teismeliseeas punastest dressipükstest ja mingist pluusist. Imelik, et juba siis vihkasin ma igasuguseid kirjusid kitleid. No näed, kuhu klahvid viisid - ikka riideteema juurde kuigi sellest ei tahtnud ma rääkida.

Hommik algas saiade ja kohviga piimasaalis. Lisaks sellele, et kõik oli minu arvates peen, olid saiakesed ja koogid väga maitsvad. Kuna suvila asus ülejõe oli juba mere poole tulek läbi männilõhnase metsaaluse mõnus. Viimane lõpp läks alati jooksuga. Rannas oli põhitegevuseks vee piirile linnade ehitamine. Kui vedas, lubati vees olla nii kaua kuni huuled sinised.
Sulgpalli mängimine käis asja juurde. Kui oli kõva tuul, siis panime palli sisse käbi. Olin selles mängus üsna osav. Õhtul läksid suured Energia šaslõkibaari. Meie muidugi sabas. Õues olid jämedatest kändudest lauad ja istmed ja kamin, kus sai ise liha küpsetada. Kui lugesin hiljuti Carmen Tabori mälestusi (tema isa, Georg Suurmets selle baari rajas), tuli kõik selgesti meelde.
ja Metsaklubis käisime kinos.

Hiljem, kui tädi suvila valmis sai. oli mõned korrad võimalus seal ööbida. Ükskord korraldasime isegi tüdrukutega peo (küll ilma poisteta). Suvila asus teisepool oja ja tee sinna oli ääristatud teiste samasuguste kaunite majadega. Olen hiljem mõelnud, et krundi saamiseks pidi kindlasti mingi kõva boss olema. Tädimees näiteks töötas sel ajal kutsekooli direktorina. Meie piilusime muidugi näitlejaid ja nende suvilaid. Põnev! Vend oli mitu suve pioneerilaagris. Ka teda sai vaatamas käidud.

Täiskasvanuna Võsuelu jätkus. Armas abikaasa toimetas ühte suvilasse elektrit panna. Aasta oli siis 1980. Kaks põnni, noorem kolme kuune ja keskkoolis käiv vennas moodustasid meie mõnusa suveseltskonna. Hommikul vara pidi minema piimasappa. Süüa poes polnud, peamine toit oli turult ostetud värske kartul ja sibulasoust. Kui tahtsime ennast hästi tunda, siis läksime Neptunisse lõunat sööma. Ühel õhtul jätsime lapsed vennaga ja käisime isegi paar tundi tantsimas. Lõpuks oli raha nii otsas, et bussipiletid koju ostsime piimataararaha eest.

Perega suvepuhkamise aega kuulus Võsu tingimata. Kaks põnni sappa ja trügimine bussile algas. Sõita tuli 36 km. enamasti püsti seistes ja hea, kui mõni tädike poisid põlvele võttis. Kord juhtus nii, et vanem poiss oli juba bussis ja meie pisemaga trügisime ukse taga. Juht karjus, et ega buss ole kummist ja sulges ukse. Sain ikka paraja šoki ja laps ka. Õnneks sundisid õnnelikud seespoolsed bussi peatuma.

Meie asutusel oli suvila, mis hiljem moondus kenasti rikkaks pansionaadiks. Sinna oli paras rebimine, eriti päikselistel nädalalõppudel. Kui valmis uus elumaja jäeti sinna nn. direktori sviit. Tänu oma töökohale sain seda perega kasutada, mis sest, et rohkem vihmaste ilmadega, aga ikka Võsu! Poeg 2 tahtis kindlasti pioneerilaagrisse. Loomulikult Võsule. Isegi Eurovisiooni käisime vaatamas Võsu Neptuni baaris, sest sealne Soome TV levi oli parem kui Rakveres! Olid ajad.

Uue riigiga võtsime meiegi uue suuna. 1988 - 89 laadisime punase " žiguli" jäätist ja fantat täis, et täita seda tühimikku kuhu rannakaubandus veel polnud jõudnud. (ärge igaks juhuks küsige, kust kraam tuli) Kohalik külanõukogu oli lahkelt päri ja 5 kopikat toote pealt oli selline kasum, mille eest saime bensiini + perelaste rannamõnu. isegi selleaegne vabariiklik ajaleht mainis meie osa rannakaubanduses.

.....
Ma meelega ei kirjelda loodust, merd ja muid kaunidusi. Minu Võsus on see miski, mis sunnib mind vähemalt kordsuve jooksul sinna. Mitmeid aastaid ühildan endasse kauni muusika ja Võsu. Nii ka tänavu.

/ülejäänud pildid panen Emmeliina pildistamise kohta/

Kolmapäev, 14. juuli 2010

Kui ema kolib

Tegelikult kolime teda meie, tema lapsed. Parematesse tingimustesse ja omadega kokku. Vanust ka üle 80-ne - nii et on aeg. Uues ja mugavas kodus saab tal piisavalt ruumi ja omaetteolemist olema, kui ta vaid tahab. Aga mitte nii piisavalt, et kantida kõik kolu valikuta üle. Ja nüüd ilmnevadki laiendkoha kitsendused. Kuhu ja kellele ja kes sordib ja kes üleüldse vastutab, et need asjad, mis parempoolsesse hunnikusse lähevad on just need õiged ja edaspidises elus tarvilised asjad.

Suur ehk mööbel siis kõigepealt. Alguses läks libedalt, sest ema oli nõus enda vanad asjad uute vastu vahetama. Ütlemata õige tegu, sest uut, mugava madratsiga voodit ei saa mitte võrrelda aastatetagusega, kus mõni üleannetu vedru võib alusriidest välja torkida. Riietekapp ei kannatanud tegelikult juba ostes kriitikat, sest ukse kinni pannes võisid ülemised riiulid alumistele selga sadada.

Lõppkokkuvõttes jääb üle kaks toatäit nõuka aegset, enamjaolt pruuni värvi ja läikivat materjali. Ja nüüd selgus tragikoomiline seik: muidu nii mõistlik ema, kes oli nõus jätkama oma elu uues kauni ja kvaliteetse mööbliga sisustatud tubades on solvunud, et keegi ei taha tema vanu asju (tema ise ka mitte :) Ükski lapselaps ei rõõmusta suure kandilise lahtikäiva polüesterlaua ja ebamugavate toolide üle, sektsioonkappide üle ja nii edasi ja nii edasi. Aga see läheb tal mööda. Vähemalt mulle tundub nii.

Hullem on veel ees. Nimelt on neis kappides (eriti ülemistes, kust midagi taburetita kätte ei saa asjad "nii öelda igaks juhuks") Triljon riista ja kolu, riiet ja veelkord riiet. Ma ei räägi kaunitest käsitöödest, fotodest, dokumentidest vaid nitsikutest- nätsikutest. Ja ema kortermajal on vaid üks pisike prügikonteiner, kuhu iga pensionärist kaaselanik igahommikuse inventuuri teeb. Näiteks täna teatas ema mulle, et Keegi on konteinerisse visanud suure kasuka. Ilma kilekotita.

Ma ei kujuta ette mis saab, kui ma nüüd varsti lähen (ja minemata ei saa). Lähim suur prügikast on poole km. kaugusel ja see ilmselt pakendite jaoks.

Sürr oleks jätta müükitulev korter kaunilt sisustet: mööbel toas, tekid padjad voodis ootamas, kardinad ees ja potid pannid pliidil. Siis panna nurka piilukaamera ja oodata esimest ostjat. Äkki õnnestub?

Kardan, et sellel jutul tuleb veel järg teemal: keegi ei taha vähemalt seitsmeid pitskardinaid, mis te mulle kunagi andsite.

Lõpetan jutu ja kõnnin mööda enda sajameetrist eluaset: igalt poolt vaatab mind etteheitvalt miljon riista ja kolu. Oh aeg, oh mind vaest nõuka aja jäänukit!

Esmaspäev, 12. juuli 2010

Päike, õhk ja vesi - need me sõbrad kolmekesi

Rakvere on suvel ebaõnnestunud asum. Igale poole, kus vähegi veesilm vastu naeratab on umbkaudselt 30 kilomeetrit.

Alustasime seitsmendal juulil järvest ja sõitsime Uljastele. Vesi on seal soe ja pehme, kuid lendavaid vaenlasi jätkus nii suhu kui silma. Kaua vastu ei pea, kuid esimene ujumine sel suvel sai tehtud.

Järgmisel päeval otsustasime lemmikpaiga kasuks. Selleks on aastaid ära proovitud Karepa. Pettuma ei pidanud ning lustisime täiega. Kuid minul oli seekord lisaks veemõnule plaan pildistada üht olulist maja. Siin ta ongi



VILLA Dombrovka, oma endises ilus ja praeguses kurvas mahajäätuses on möödunud sajandi 20-ndatel aastatel ehitatud historitsistlik suvila. Omanik oli Kunda mõisnik parun Girard von Soucanton. Kokku oli maju neli. Kaks neist on korda tehtud ja kuuluvad Kullole, üks on erakätes ja heas korras ja neljas, kõige suurem kõige õnnetum.




Olin sealses pioneerilaagris kasvataja. Aastal 1974, õpetajate laste laager oli. Meie rühma kümneaastased elasid just selles majas. Köök ja söök ka ja verandal sai isegi tantsitud, kui väljas vihma sadas.

(pildistatud läbi klaasi)



Pesemisruum, teate küll, selline pikkpikk renn näo ja käte ja plekk-kausid jalgade jaoks. Asus üle õue. Pildilt näha, et juba ammu pole pestud




Rahvamajas käisime kinos ja poepäeval poes. Matkarada viis mere äärt mööda Toolse linnuseni.
Laagri maa-ala oli mõnusalt suur. Andis ikka ühest majast teise kõndida. Nüüd räägib lapselaps, et tema tahab ka pioneerilaagrisse. Nii ahvatlev tundub see talle meie juttude põhjal.
Ise olen käinud Elvas, Valklas ja Luual, vanemate töökohtade järgi see tuusikute jagamine toimus. Vahetusi oli kolm, iga kuu jaoks. Mis maksis, ei mäleta. Aga miinimumpalka küll mitte nagu nüüdsed lastelaagrid.

Karepale tohtis sõita lubadega, mille onu või tädi miilits välja kirjutas. Tõkkepuu taga toimus range kontroll. Tegelikult selekteeriti juba bussis, sest piletit ilma loata lihtsalt ei müüdud. Ilmselt kõik selle tigeda torni pärast.


Öö hakul riisuti rand üle. Sellele vaatamata võis hommikul märgata riskijate jälgi. Olid ajad. Nüüd võib pisike liiva- uurija teha niipalju jälgi kui soovib.

Neljapäev, 8. juuli 2010

Tuulutamise aeg



Kas teie teadsite, et veel 1951 aastal käis 39 % pariisitare üks kord kuus vannis.
...et meie esiemad pesid nägu üks kord nädalas,
...et hambahari (kui oli) oli kamba peale üks,
...et vana laul " sitamaja pole vaja, lasen ümber oma maja" oli nii tõene kui tõene,
...et eelmise sajandi 60-ndatel leidus veel vanu naisi, kes pika seeliku varjus pissimise toimingu sooritamise olid täiuseni viinud ja teostasid seda kus iganes,
...et luksuslikult elasid naised, kellel oli kaks paari aluspükse: pikemad, allapoole põlve talveks ja lühemad suveks,
...et naiste "padjaklubi" üheks tegevuseks oli teineteise peast täide otsimine.

Need olid vaid üksikud pärlid Eesti Vabaõhumuuseumi teadusdirektor Heiki Pärdi loengust
„Põõsa taha pissile ehk hügieeniolud maal 100 aastat tagasi”.

Muhedat juttu koos fotomaterjaliga saime nautida kolmapäeva õhtul Sagadi mõisas. Sündmusele reklaami ei tee, sest juba tund enne väljakuulutatud kellaaega olid istekohad saalis hõivatud. Inimeste asemel küll kotid, mütsid, kampsunid, aga ikkagi. Meil oleks tulnud võtta seisu koht, kuid lahke korraldajanäitsik halastas ja tema juhatusel paigutasime kolm tooli ukseavasse.

(hei, punaste pükstega proua, kes sättis ennast just minu tooli ette püsti seisma, loodan et leiad järgmiseks korraks loengu, kus räägitakse viisakusest eestlaste kultuuriruumis)

Aga see kõik oli nibin nabin toreda jutuvestja muheda sõnakasutuse taustal. Osalt ju teame kuidas meie esivanematel selle puhtusega lood oli, aga kui ikka pannakse otseselt faktide ette, siis võib mõnetise kõhklusega nentida, et nõuka-aegne sundpesemine koos sundsteriliseerimisega (minu täi ja kirp on minu isiklik omand) avaldas meie edasisele eksisteerimisele positiivset mõju.

Selle mõjul kadus ära pea ja kehakihelus ajaks mil Birgit Varjun, Rene Puura klaveril ja Indrek Varend saksofonil kaunist kontserti alustasid. Siis võis ennast tõeliselt kultuursena tunda, nautida Birgiti kandvat häält ja kokkupandud kava sobivust.

Ja kui veel lisada jalutuskäik pargis, siis ei jäänud täiuslikkusest kübetki puudu.

Kes veel pole aru saanud, siis suure saladuskatte all ütlen (no muidu tuleb järgmisel kolmapäeval juba poolest lõunast teele asuda), et tegemist on juulikuistel kolmapäevadel Sagadi mõisa härrastemajas korraldatud öömuuseumiga.


Kes otsib, see leiab!

Pildil mõisaproua "riidekapp"
Õppige, kallid kaaaskodanikud.


Aitäh Po 2 ja Mi 2. Reisime veel!


Laupäev, 3. juuli 2010

üürniku allüürniku staatuses

Astun mina korteri uksest välja võtmete kolinal ja otsekohe avaneb "ühekoridori" korteriuks. Ukse vahelt piilub torssis vanamees. Manan näole leebe naeratuse ja valmistun hommikutervituseks, kuid mind ennetatakse.
"Polemoojete?"
"Tsevo, tsevo, "tahaks vastata, nagu noorpõlveanektoodis.
"Võ zdez živjote?"
"Daaaaa, "oskan ainult vastata.
"Dagda nada" ja mehe käsi teeb liigutusi nagu lükkaks ja tõmbaks midagi.
Asi hakkab veidi nalja tegema. Taipan, et jutt on kahe ruutmeetrisest kivipõrandast, mida kuivale ajale vaatamata olen paar korda mopiga üle tõmmanud. Selgub, et ilmselt mitte piisavalt (no ikka seelik vöö vahele ja põlvili)
Noogutan, aga ei raatsi kuidagi ära minna. Teatrit niigi sel suvel napib.
Järgmisena pistab mehe selja tagant välja naise pea, mis õpetab:
"U nas otšered"
"Daaaa, " noogutan kohe kaks korda.
"Võ tak ploho po russki govorite, " nendib nüüd naaber.
"A võ po estonski govorite?" võtan väärikuse kokku.
"Net, potšemu???"
Uks kinni ja kontakti lõpp.

Igaks juhuks lähen tuppa mopi ja ämbri järele. Vee sisse suran suure sortsu lõhnavat vahendit.
Tärpentiini pole. (üks varasem kirjutis)

Liftis laulan omaette: polemooju, polemooju. Päris kaunilt kõlab.