esmaspäev, 13. september 2021

Kolm kirikut, kalmistu ja veinimõis, kuid mitte ühtegi kaubanduskeskust - isegi kaltsukat mitte



 

No mis inimesed me küll oleme? Ei midagi jätkusuutlikku, ei mingit maksuraha, peale kütuse.

Sellele vaatamata saabusime rohkem kui 300 km. läbiva Eestimaa tuurilt rahulolevatena. 

Meie põhifraasid teel:

- no siin pole me küll kunagi olnud-

-a kuidagi tuttav tundub-

-oot oot, vot seda maja (puud, kivi, lehma) ma mäletan küll-

-ja, ja kindlasti olime-

-ei, ei, täitsa võõras ristmik-

Ja nii edasi..

Tegelikult oli lugusid kaks. 

Esimese loo 300 km Viljandisse läksid päris käbedalt. Sõidetud ka seda teed ju mitmeid kordi. Ainus naljanurk oli minu jaoks see, kui autojuht ajas segamini Koeru ja Kolga-Jaani. Kits, Kolga-Jaanis on kits, püüdsin meelde tuletada. See pole kits, see on hirv, vastas Juht. Tundub, et on liiga palju sõitnud. Pärisnali või ikka päriselu algas Viljandis, Pauluse kalmistul, kus tuli üles leida hauaplats. Mis see siis on, mõtlete. Võtate aga netist kalmistud.ee, trükite nime ja saate aadressi. Alati ei tööta. Kuigi kaart ripub sealsamas, kus Jaanid ja Paulused nummerdatud.. Minu jaoks puudus selles igasugune loogika. (nõrk koht, nagu kadund abikaasa ütles, sest ma suutvat kolme trepikojaga majas ka uksed segi ajada) Vale puha, isegi Paul Kondase haua leidsin Jaani II, aga Jaani IV mitte. Pärast kolme tundi tammumist ja abi palumist(isegi 1 härra püüdis panust anda, aga tüdines kähku) leidus siiski lahke proua kaardilugeja, kes tuvastas, et kaks ja neli on kõrvuti. No päriselus ei ole ju. Hea, et sellest anomaaliast pääsesime ja enne suurt pimedat koju jõudsime. Raskustele vaatamata sai ülesanne täidetud ja plats leitud.

Sellepärast olin nüüd väga ettevaatlik, sest ees ootas midagi sarnast, aga hoopis Rapla kalmistul. Sõitu ei alustanud me väga vara. Juba Rakvere-Tapa tee tekitas küsimuse: miks need autod kõik korraga Tapa poole sõidavad. Juhil tärgatas: Jänedal laat. Nüüd oli juba hilja midagi muuta ja tegelt mina ei tea, kust teid pidi Raplasse peaks minema. Terendas üks kohanimi Kose ja sinna me ka saime. Tahtsime kiriku juurde aga esimese hooga sai alev otsa. Siis tuli uuele katsele minna. See oli seda väärt.

Sellist emotsiooni meie maakonna suurtest ja uhketest, pigem kõrkidest, kui soojadest ja südamlikest kirikutest pole saanud. Välja arvatud pisike Käsmu. Oleks nagu vanaaegsesse filmi sattunud. Trepist üles oli isegi raamatukogu ja all näitused.



...


 Ning millised suured uksed. Kuna tornis harvaesinevalt (kui üldse) kuul, kukk ja rist, siis ei imesta enam millegi üle. Kodus lugesin, et alles sel aastal said kõik kolm kullatud ja katus ka uus. Oleksime tahtnud alevi avastamiseks anda oma parima, aga kuklas tiksus Viljandis ülesande täitmiseks kulunud kolm tundi.

Nüüd siis "keps" tööle ja läbi raskuste Rapla poole. Kordus ehk vaata jutu alguse põhifraase. 

Raplasse jõudes oli jõud otsas ja kõht tühi. Pikendatud pealkirja lisandub kohvik, kõrvitsapüreesupp, kohv ja kook. Kalmistul oli ülipalju autosid, aga sellele vaatamata väga vaikne. Juht oli palju kodutööd teinud. Kuna ta juba vähemalt kolmandal katsel. Ohkasin sügavalt ja valmistusin järgnevaks kolmeks tunniks. Lähemal vaatlusel nägime, et kalmistul on iga paari meetri tagant sildid tänava numbriga. Püha püss, midagi sellist poleks unes teadnud loota. Vaat see oli juba midagi! Vahemärkusena öeldes unustasin, et enne Viljandit otsisin Tõrma kalmistul onu hauda, kus olin vähemalt korra aastas käinud. Päris kaua otsisime. Ja nüüd, Raplas saavutasime tulemuse vähem kui veerand tunniga. Tahtsime nii väga kedagi kiita. Kuna Pikk Must Mees oli just kadunud rohelise maja ukse taha - koputasime. Mees tundus sünge ja tõre, lisaks rihmapandlal surnupealuu. Aga meil polnud taganeda kuhugi. Saime ikka jutule ja teadmise, et omavalitsuse töö need tänavasildid. Väsind Kalmistuvaht rääkis veel nii mõndagi. Sõbralikult läksime lahku.

Nüüd jäi  meil aega Rapla kiriku uudistamiseks. On ikka uhke küll oma kahe torniga! 



ja pingiga Hugo Leppnurmele 




Tuligi autonina kodu poole keerata. Ikka "keps " sisse ja teele. Ootamatult hakkas paistma kirikutorn. Silt näitas, et kohekohe jõuame Juuru kiriku juurde. No ma ei tea kus see kirik enne oli. Parkides leidsime, et kirik ilma usteta. See eest aga imetoredate inimestega, kes lengide kallal nokitsesid. Uudishimu on edasiviiv jõud. Saime teada, et vähemalt üks töötudeng suisa Rakverest on. Pärisime nende kodutee kohta, et kust lühem-lähem. Ei teadnud nemadki meist rohkemat. Hoopis huvitav jutt oli kirikust, mis mitmes jaos ehitatud. Kahju, et sisse ei mahtunud, aga ka väljast oli üht ja teist vaadata.

 Teel olles mõtisklesin kuidas seal ilma usteta kirikus, uksed pidid Rakveres restaureerimisel olema, öö möödub.

Meie pole meie, kui me endale probleeme juurde ei tekita. Algne tagasitee pidi viima Koseni ja sealt edasi tahtsime jõuda Anija mõisa. Keps ütles küll, et mõis suletud (ju nad Tallinnas) aga me ei jätnud jonni. 

Auto käima ja põhifraaside juurde. Äkitselt oli paremale poole teele ilmunud kutsuv silt. Peatus, mis lõppes kotikesega. Jätkugu teil pikka iga ja tervist Habaja Viinavabriku kaunis ja andekas perenaine ja peremees. https://www.harjuelu.ee/gurmeepesa-vanas-viinavabrikus/

Lõpp läheb lühikeseks: viuhh, kiire kord Kosele sisse ja teine viuhh kiirelt samale teele (vist) välja. Kaugel see Anijagi on. Oo, selline iludus, ainult keps ei valetanud. Kõndisime ümber ja nautisime kaunite inimeste peo-ootust. 

Meil oli pidu meis enestes. Seiklused meis enestes. Ükskord jõudsime koju. Lugu lõppes õnnelikult. 

Kohustuslik: mina olin siin..


reede, 3. september 2021

Selle suve väljamaareis ehk järg

 

Teadsin suvest saadik, et ta tuleb, aga ikka ei uskunud. Tuligi. September. Lootsin leebemat varianti, aga vähemalt meie kandis on ilm säästureziimil. Sellepärast peab iga päiksekillu eest tänulik olema. Tänase reede eest ka. Kaks nädalat tööelu päädivad õhtuti urgitsemisega: on seda kõike ikka veel vaja? Õnneks hommikuks mööduv ja kui päeval korjad mõne rõõmukillu, siis lepid endaga vähemalt reede õhtuks ära. 

Reis Poola tundub jäävat üha kaugemale. Siiski lubasin endale, et kirjutan veidi veel. 

Hotelli-elu suureks plussiks on see, et mõnuled, kui kuninga kass. Sellepärast vaatasin esimesel kodupäeval korteris pahaselt ringi: tolm võtmata, rätikud vahetamata :) ning kus on toitev hommikusöögi valik? See on muidugi üle võlli, sest olen terve elu pidanud olema pigem hoolitseja, kui tarbija. Ja hotellituppa jõudsime valdavalt hilistel tundidel. Siiski, siiski, kui ainukeselt pisišopingult naasesin mängis keset kaunist lõunat akna all tütarlaps viiulit. Üldse oli elava muusikaga vanalinnas hästi. Noored mehed võlusid  tänaval džässirütme ja viimaseks sööma-ajaks valisime elava muusikaga paiga. 

Kaubanduskeskusest väljudes tabas mind tõeline paanika. Kahel pool pääsu tunnelise seisid pikas rivis tõsiste nägudega politseinikud, kilpide ja kiivritega. Ausõna, valmistusin mõttes millekski hullemaks nagu riigipööre vm. Pojaga kohtudes sain infot: kohe kohe on toimumas värviliste lippudega (ma ei tea, mis sõna kasutada) meeleavaldus? rongkäik? . Meie päevakava nägi ette Teise maailmasõja muuseumi.  Muljed olid kahetised. Piletid hulga odavamad, kui meil. Kui Rakvere linnuses küsitaks 10 raha, siis seal ka kümme. Mina: väga kunstipärane, väga mõjuv. Poeg: igavavõitu, liiga palju stendimaterjali. Tütarlaps leidis iseseisvalt parima üles, vaatas lühifilme ja oli meilegi giidiks, et ruumides orienteeruda. Kolm tundi (või veel rohkem). Oleme paar aastat tagasi Auschwitzis ja Birkenaus käinud - see oli hoopis midagi muud. Muuseumisse läksime hotellist jalgsi, piletid olid eelnevalt netist ostetud vähemalt päev ette. 

Lisan veel, et minu jutuke pole reisikiri ja edastan ainult endapoolset. 

Järgmisena avaldasin soovi vaadata linnavaadet Euroopa solidaarsuskeskuse (jälle linnaekskursiooni autojuhi info) katuselt. Teised polnud eriti vaimustuses, aga jäin peale. Tänavatel hakkasid meile vastu tulema inimesed lippudega. Tundus, et sattusime ikkagi rahumeelse meeleavalduse keskmesse. Loomulikult, solidaarsus ju. Appikene, vähemalt 50 politseiautot mõlemal pool. Oleksinmasedateadnud oleksin rahumeeles kirikusse läinud, mille 50 kella mäng meie kõrvu õhtuti paitas. Tütarlaps oli pöördes. Arvan, et see oli tema üks erilaadseid elamusi. (loodan, et mitte ainus) Minu hämminguks olid lippude all noored ja väga noored, silma järgi 12-18 aastased. Tõsised ja kained. Ei mingit räuskamist ega valjusti huilgamist. Ei oska inimhulka määrata, sest põhiline oli juba möödas ja pikkamööda mindi laiali korravalvurite jälgimisel. Öösel olid vanalinna tänavad rohkem häälekamad, aga tegemist laupäevaga. Järgmise päeva hommikusöögilauas pälvisid minu tähelepanu  kaks saksa keelt rääkivat äärmiselt stiilset härrasmeest. Miks tähelepanu? Sest muidu räägiti ainult poola keelt. Aga liftiga katusele me saime ja vaated olid imeilusad. 

Heli poolsaar. Sõiduks varusime päeva ja hea, et varusime. Sõitsime alguses vähemalt sada kilomeetrit (võin eksida), et jõuda 35 km. pikkusele poolsaarele Läänemeres. Autotee ääres on jalgrattatee, mida mööda liikusid kümned, kui mitte sajad ratturid - vanad, noored, lapsed. Meie kulgesime nendega võrreldes hoopis aeglasema tempoga. Tee oli mere poolt palistatud telklatega, automajadega ja muidu majadega. Teiselt poolt läks raudtee. Lõpuks jõudsime Heli külla ja ranna äärde. Inimesed lihtsalt lebasid riietes liival, vees solberdas mõni üksik laps. Kui meil on päikesekummardajate selts, siis seal valitseb õhuvannide nautlejate koolkond. Külake ise oli tõeline turistilõks. Putkamajandusega. 

Tagasisõiduks läks jälle...oehh tunde. Ikka viis minutit ja meeter, kümme minutit ja teine meeter. Arvasime algselt, et reede õhtul venitakse linnast välja, aga see ei allunud mingisugustele reeglitele. Korpulentsed prouad lidisid autode kõrval teadagi kuhu lootes leida toekamat põõsast. Mida polnud, seda polnud. Lõpuks ilmus päästev bensujaam. Poeg vaatas auto aknast mööduvaid mootorrattureid - väike on ikka väledam. Aga hotelli me ükskord saime ja süüa ning juua ka. 

Paneks mõned pildid, aga minu telefonis ainult mõned. Pojal tuleb pildistamine telefoniga kordades paremini välja, aga ma pole tema pildipangale veel küüsi taha saanud. 

Tänavamuusik Helis


Nautlejad


Tasakaal


Kaksikrõõm

Viiuldaja

Enam ei jaksa, kell käel näitab juba mitu korda, et tõuse püsti ja vehi kätega. Kohtumiseni!




reede, 27. august 2021

Kuidas me Poolas söömas käisime ja muud tegevust ka


 Enne kui augustikuu otsad annab tahaksin tänutundega meenutada. Nimelt võttis Poeg 2 mind kaasa reisule Põhja Poola. Ettepaneku sain ööpäev enne sõitu ja otsustada tuli kohe. Ma siis otsustasin. 

Autoreisuga on nii, et kas sobib või ei sobi. Seekordne sobis. Esiteks oli seltskond (kolm on ju seltskond) väga hea. Ühte neist olen tundnud 41 ja teist 12,3 aastat. Teiseks oli auto übergut (ruum ettesirutatud jalgadele jm. mugavused). Kolmandaks oli juht täielik proff, kes lisaks veel nautis sõitu. 

Enam vähem nägi kõik välja päeva- ja mittetunni täpsusega nii:

Kolmapäev: 05.00 vean kohvri maja ette ja kohe ennast ka. Järjekordne suure kohvri teema, et mida võtta ja mida jätta. Igaks juhuks otsustab Poeg 2 vaktsiinipassid printida. Sõit algab, mina saan aukoha juhi kõrvale. Pärnu saabub kiiresti, mis see veidi alla 200 km. on. Teadvustasin, et pole juba aastaid Pärnu vahel kõndinud.

08.00 Läti piiripunktis ei oota meid keegi, kuigi sai veel mingi lisaäpp telefoni lisatud. 

12.00 Leedu piiripunktis ei oota meid mitte keegi. Sööme lõunat, toitu tellime mask ees nagu pilt näitab.

16.00 Poola piiripunktis ei oota meid mitte keegi. Ainult kell läheb tunni võrra tagasi. Sellepärast jõuame Gdanskisse

20.00 Oo, hotell vanalinnas läbi Kuldse värava (siis ma muidugi ei teadnud, et värav kuldne :), 

21.00 Oo, parkimine kohe sealsamas, oo, milline kaunis õhtu, oo, kui maitsev söök ja meie mõistes odav õlu. Õues soojalambid, mõnusad teenindajad ning suurlinna tuled.




...



23.00 Oo, milline mõnus voodi ja uni.

Neljapäev

9.00 natsike raske tõusta, aga missealsiis ikka. Avastused ootavad. Hommikusöögil kuuleb ainult poola keelt, oleme ilmselt ainukesed välisturistid. 

12.00 Sedasama ütleb ka Tuk Tuki juht, kui linnapeal tutvusmistiiru teeme. Miks autoga? Sellepärast, et vihma tibutab. See teenus ongi kõige kallim, 75 euri, sest olime ainult kolmekesi. Juht on noor, haritud (vist õppejõud) ja teeb seda tööd suvevaheajal. Saime palju teada kaugest ajaloost, lähiajaloost ja huvitavatest kohtadest kuhu kindlasti minna. 

13.00 Nüüd jalutame. Ilm on päike! Märksõna on jõgi ja veelkord jõgi. Sellepärast ootamegi valget laeva.



Õieti Piraadilaeva, mis peab meid viima Westerplatte poolsaarele. Laeva valis kaheteistkümnene Mariann. Uskumatu, isegi laevu oli valida. Kasvõi sellist


16.00 Lõpuks ta tuleb, see oodatu! Tütarlaps kinnistub tekile ja ei lahku enne sihtkohta jõudmist. 




Suur laevaärevus pisendab muidu nii maailmasõja huvilise avastusretke. Piisab teadmisest, et just siit see sõda algaski. ...

.


Aa, üks jama tekkis veel, mis nüüd, tagasivaates tundub naljakas, aga siis sisaldas tragöödia elemente. Nimelt olid tagasisõidu piletid jaki põuetaskus tõmbluku taga  nagu korralikel ikka. Mis aga lahti ei tulnud oli lukk. Mida aga kaasas polnud ehk naisterahva käekotis, olid käärid või küüneviil. Paanik-paanik, kuidagi peab ju tagasi saama ja mine neid kohalikke tea - kas jäävad uskuma. Nuga, müüge meile üks taskunuga. Poeg sai noa, mina hävitasin luku riide ja käes nad olidki. Hiljem osutus noa korgitser abimeheks veini avamisel, aa sellest teine kord.

18.00 Siit ta tulebki, on ju veidi kummituslik.

.

Tagasiteel läksin alla (ma ausalt ei tea, mis selle laevasisu nimi on) kitarriga meest otsima. Sain väikese pettumuse osaliseks, mõtlesin, et mereröövel, aga osutus tavaliseks trubaduuriks. Sellele vaatamata oli abiks ikka.

Hinnad olid sõbralikud:


20.00 ei jaksanud enam eriti kaugele kolada, pojal sai vist 18 000 sammu täis, sest ta käis vahepeal autoga juttu rääkimas ehk parkimist otsimas. Tegime lihtsa sööma-aja.

22.00 Norskamine
Pildid on minu telefoniga ja kuigi ma ei oska telefoniga pildistada olen piisavalt edev. Järgneb...

kolmapäev, 11. august 2021

Rong kihutab kui paharet...

 

Laenasin pealkirja Päevalille FB-st, kes selle omakorda laenas Valter Ojakääru laulust Enn Vetemaa sõnadele.

Olen endale ja brannedele loo võlgu. Õieti kaks ühes. Nimelt organiseeris maabranne (kes poole kohaga linnas) sõidu Narva. Algselt pidime minema kahekesi, aga see tundus igav ja probleemne: kui erimeelsused tulevad, siis kellega liituda. Neli tundus hoopis parem number ja nii oligi.

Narva 1 sai toimuma mitte enam väga palaval juulikuu lõpusirgel. Uskumatu, et me keegi neljast ei juhi autot. See vääriks omaette postitust, aga lühidalt öeldes oleme see põlvkond, kus auto oli algselt mitte liiklus-vaid luksusvahend. Meie peresse ilmus punane žiguli 1976 kevadel, kui olime kümmekond aastat abielu maitsnud. Minu pärisosa olid Kinder ja Küche, kirikut asendasid kaubamajad ja palgatöö; AK (Abi Kaasa) ülesandeks aga raha teenimine ja säästmine auto jaoks, juhiload jm.) 

Alguse juurde tagasi. Rongiga sõit Rakverest Narva oli mulle elamus. Vahtisin aknast kõigepealt eesmärgiga tuvastada oma kodumaja ja siis muid vaatamisväärsusi, mis autoteede kõrvale ei jää. Mugav oli, sai jalad pikalt ette sirutada. Maabranne ehk reisikorraldaja oli omandanud nutioskused ja piletid olid telefonis.  jaamas jäime veidi koperdama. Mina juhtoina rolli ei võtnud (kunagi ei võta, kaval ja mugav olen). Eelmine Narva käik kaks suve tagasi päädis Kremli ööbikutega, sõiduvahenditeks päevane buss Narva ja öine buss Narvast Tallinna. Ja enne seda 2015 vanema poja perega autotuur. Ühesõnaga ma ei osanud Kreenholmi minna, eriti veel maratoni tehes, sest giid ootas. Nii siblisin teistele järele niikaua kuni tee äärde ilmusid tuttavlikud hooned. Reisikorraldaja pani padavai ees. Giid neljale, 50 raha oli tasemel ja ega me muidu polekski väravat läbinud ega Varesesaarele saanud. Soovitan kõigile, kel käimata - suur tükk ajalugu. 






Hiljem enam nii libedalt ei läinud. Linn on lihtsalt liiga suur ja Kalda tänav ei tähendanud silmale nähtavat jõekallast, rääkimata promenaadist. Hea, et kiriku tornid kõrgustes, nii leidis 0,5 osa meist kiriku, mis asus Kiriku tänaval. 

....


Lahke proua leti taga: te ju ikka lähete torni ka? Mina: no kui just liiga kitsad trepid pole...Proua naerdes: ei, ei meil on lift. Oligi! Vaated olid ka. Teine 0,5 jõudis kaubandusest kohale. Välknõupidamine päädis otsusega lõunatama minna. Aga kuspool on siis Muna ja kui kaugel? Reisikorraldaja haaras juhtimise ja mõne minutiga oli ees takso. Uskumatu, sõit piirilinnas pidi maksma 2.50. Muna asus Kolledžimajas ja oli üks ägeda disainiga koht.

...

...


 Keha kinnitatud jälgisime taksojuhi juhtnööri: Kunstigalerii on siit natuke maad. Ei olnud nii väga natuke, jõudsime vähemalt kaks korda küsida. Seevastu kaks näitust olid otsimist väärt. 

....


Ja siis loomulikult taksoga jaama. Kuue tunniga ei jõua tahes tahtmata rohkem (ei tohi unustada, et vananedes muutub inimene põhjalikumaks)

Rakveres maksis takso raudteejaamast Selveri ette 3.80. Mnjahh. 

Lõpuks ikka kohustuslik "mina olin siin!"




neljapäev, 5. august 2021

Es war ein wunderbarer Abend

 

See, mis Rasmus eile Sagadi Öömuuseumi muusikaosa lõpus ütles kummitab mind ikka veel: tead, on selline tunne, meeleolu, no ma ei oska täpselt nagu oleks Suure Sõja eelõhtu, et on suvi ja rõõmsad inimesed, kes plaksutades elavad kaasa mõnusmuusikale, aga õhus on mingi seletamatu. Ta ütles muidugi paremini, aga hakkasime just väljuma, rahvas sumises  ning laused ei jõudnud minuni vast õiges järjekorras. Sõnum küll. 

Pole midagi kindlamat, kui Öömuuseumid. See on rohkem kui 10 aastat kestnud nähtus. Mis sest, et tellingutes mõisashäärber, aga seest ikka sehr gut. Oot, aga äkki need tellingud. Tekitasid hoopiski need mingi teise kõlavärvi? Rasmus, kui loed, anna ainest. Sagadibranne ütles, et müüs 150 piletit. Tuttavaid ja pooltuttavaid oli palju. Nagu ikka. Seekordne loeng oli veidi pikantne, kelmikas aga kokkuvõttes hariv. Teemasse süüvimine läbi meditsiini ja teaduspõhisuse. Kui ikka munk Martin Luther reformis, et suguelu on tähtis ja seda toimingut tuleb toimetada kaks korda nädalas( rohkem on liialdamine ja vähem on puudujääk), siis said abielunaised pihil käies meeste peale kaevata. Müüt pidi olema ätist peika ja verinoore mõrsja liit, sest mehed lihtsalt ei elanud nii kaua - inimeste eluiga oli niipalju lühem. Veel vestutati kondoomist, mis oli kaunistatud siidlehviga (kas kasutegur oli, ei tea), kosjas käimisest (valdavalt leidis alam sugu kaaslase sõidutunni kauguselt) Ebavõrdsed abielud on ka üle dramatiseeritud: neid peaaegu polnud. Kui, siis pigem armus kõrgest soost neiu talupoissi, aga vastupidi pea mitte. Naiste suremus sünnitusel oli suur, arstiabi olematu. Kokkuvõttes: mul ei olnud minutikski igav.

Tund läks lennates. Muusika Kiirabi nagu mehed ennast nimetavad, pani naerust pisarad silmanurka ja mõtlik-tõsise sõnamängu vastukaaluks. Ja muidugi Peep Pihlaku saksofon. Pimeduses väljudes  olin jalgupidi suves, aga suu ahmis sügist. Selline õhtu! Aitäh Mini ja Poeg 2. Loodan, et nädala pärast jälle.

ÖÖmuuseumid 2021

Traditsioonilised Öömuuseumid Sagadis toimuvad sel aastal augusti kolmapäeviti!
Kavas on huvitavad loengud ja kaunid muusikalised etteasted. Sagadi mõisa härrastemaja avab uksed kell 19 ning loeng algab kell 20:00 ja kontsert kell 21:30 Avatud on ka kohvik!
Sissepääs 4 €
04.08 "Kaaslase leidmine ja abiellu astumine mõisaajal" – Ain Kütt
Kaaslast kogu eluks on endale inimesed alati otsinud. Loengus tuleb vaatluse alla ajajärk 16.-19. sajandini ja vaadeldakse, kuidas leidsid endale abikaasa nii maarahvas kui mõisnikud, millised takistused tuli selleks ületada ja milliseid reegleid järgida.
Õhtu muusikaosas annab särava ja värvika kontserdi "Moonaküla Muusikaakadeemia Trio" koosseisus Toomas Krall, Margus Groznõi ja Peep Pihlak.

Saksakeelne pealkiri on taotluslik. Koduteel kurtis poeg, et ma ta saksa keele klassi toppisin. Miks, küsis ta? Ehk sai valikuks minu kasin keskkooli saksa keel. Tegelikult ei pidanud ma sel ajal inglise keelest mitte midagi (välja arvatud kuulsate pop muusikute laulud)


teisipäev, 3. august 2021

Porkuni

 

Kindlasti olen temast kirjutanud, aga otsi sa tunamullust lund nagu ütles vanaema. 


Mingil nädalapäeval juulis, kui meri vihastas ja külmaks läks, kulgesin Porkunisse. Sellele eelnes, nagu minul ikka, uuring bussijaamas. Kas 14.10 buss sõidab läbi Väike-Maarja Tamsalusse? Jaa, vastati kassas. Kas Porkunis peatus on? Kuhu te sõita tahate, läks piiga kurjaks. Porkunisse. Ei peatu Porkunis, peatus on Porkuni kool. Okeiokei. Järgmine raund. Kas õhtul tuleb Tamsalust Väike- Maarjasse buss? Ei näita, et tuleks. Aa, ooo, vähemalt viis aastat on käinud. Riskin ja bussis küsin tuttavalt juhilt: kas õhtune Tamsalu buss ikka sõidab? Muidugi. Kas Porkuni kooli juures (olen nüüd haritum) ka peatub? Muidugi peatub. Jummala hea turu-uuring ja pea neli mõnusat tundi tagatud. Egas sellega veel minu naljad lõppenud. Astun siis pärast pikka päevatööd Porkuni kooli peatuses bussi ja sõidan uhkes üksinduses Maarja poole. Mugavusest palun tuttavalt juhil ema maja ees peatust (nu et viskan koti nurka, siis poes kergem). Veidi aja pärast Maabranne helistab ja turtsub naerda: tema ootas Maarjas sama bussi, et Simunasse sõita. Ootas ja teadis, et ma bussis. Sõidab siis buss ette ja jummala tühi. Juht siis valgustas teda, et kaotas mu vahepeal ära. 

Porkunis on ajalugu kuhjaga ja vaadata küll. Loomulikult koos suplustega kulub mitu päevakest. Alustuseks Paemuuseum linnuse väravatornis, kust kõrgelt avaneb VAADE. Loomulikult peab sinna ronima. Käpuli nagu kännuämblik. Juba palju aastaid jätan vahele. Sellepärast on kartoteegis pilt 14 aasta tagune. 



Unustatud mõisate projekt võimaldas koos giidiga lossi saada. Olin seda oodanud. Meie grupile sattus väga hea giid. Aga enne seda teostasin välispidise uuringu, et millise akna taha oma unistuste kambrikese sisse sean. Et kui mõisahärral oleks näiteks bonnet vaja. See sobib küll. Mahutab parajasti mu magamistoa sisustuse ja jääb ümberkeeramise ruumi. Kahjuks ülemistele kõrgustele meid ei lubatud. Pealegi pidi seal kummitama. Alumistes tubades oli killukesi kooliloost. Ja mõisa ahjud. 


...

Ei hakka ajalugu ümber jutustama. Materjali on tänapäeval huvilistele ja vähem huvilistele väga palju. Kui loss Rennenkamfidelt võõrandati, siis toodi häärberisse Vändrast Kurtide Kool ning hiljem ehitati veel teinegi hoone. 2000-ndast aastast muudeti suunitlust ja õppima asusid erivajadustega lapsed. Kui sotsiaali õppisin, siis räägiti meile, et Porkunis on kolm kõige raskema puudega last - pimekurti. Nüüd, kui giid rääkis pimedate aiast, mis lossi kõrval, siis sain oma teadmisi jagada. Nii nagu ikka läks igasugune reformimine üle kivide kändude kahjudega. Juba varsti saadi aru, et mõisa pidamise aeg on möödas. Kui varem pidid õpilased toimetama viljapuude ja juurika-aias, pidama abimajandit jne. siis uus riigikord seda ette ei näinud. Otsustati ehitada täiesti uus, ökonoomne ja kohandatud hoone liitpuudega lastele. Õigesti tehti.

Vaene loss jäi tühjaks kuni 2016 lõpus saabus inglise päritolu ettevõtja, kes ostis mõisa peahoone, osa kõrvalhooneid ja 70 ha maad umbes poole miljoni euroga. Loota võib, ütleb skeptik minus.

Jätsin ütlemata, et loss asub saarel. Küngassaarel. Mõisal on ägedaid hooneid veel: viinavabrik, meierei, ait, valitsejamaja...

Järvest ka. Kui unustatud mõisasid avati, siis otsustasin ennast vette kasta lossi kõrval, et jõuaks õigeaegselt giidituurile. Võta näpust, tee mis teed, no lihtsalt ei mahu vette. Asja lahendas lõpmata tore, kolmeliikmeline pere. Nad lihtsalt andsid ujuvale saarele hoo sisse. Vaat selline järv. Nädala pärast, kui pealinnabrannega bluusiujumist teostasime polnud saarest kippu ega kõppu. Veenduge ise.

Pilt 1 17.07 


Pilt 2 23.07

(esimene pilt fotokaga, teine telefoniga)

Eriline nähtus ehk Porkuni Bluus. 

Avastasin selle möödunud suvel, kui teised olid nähtust juba viis aastat tarbinud. Me siis Päälinnabrannega ka. Teist suve. Übergut, ütlen ma. Isegi klassivennaga kohtusin. Miks eriline? Väike, mahe ja muhe. 


Lõpetuseks


pühapäev, 1. august 2021

Mina, kirjanik

 

Muidugi paneksin sõna "kirjanik" märkidesse.

Hilisteismelisena kribasin luuletusi ja laulusõnu. Tundus võimetekohasem kui jutukesed. Siis tuli pikk paus enne kui sain mõne sahtlisse lühijutuga hakkama. See oli ikka arvutiajal juba. Johanna lugusid pakkusin isegi avaldamiseks, aga korraga hakkas turg paisuma ja minu jutukesed olid lihtsalt igavad. Võõrastele. See ka juba 15 aastat tagasi. Siis jäin koduseks ja kukkusin kommenteerima. Seda pani maakonnaleht tähele ja tellis arvamusloo. Omavalitsuslehte olin varemgi "risustanud" reisikirjeldustega. Muidugi polnud need sellised "ripa rapa kirjavigadega" nagu nüüd torust tuleb. Aga ikka väikese kiiksuga nii et kohalikud võtsid nööbist, kui kirjeldatava ära tundsid. 

See ilmselt esimene Virumaa Teataja lugu, arvan. Selline naiivse sotsiaalse närviga.

Emps, köhi pappi!

Avaldatud maakonnalehes 10.dets 2004

Unisevõitu hommikuga võidelnu ei saa äkitselt aru. „Palun 50 krontsi, noh.“

Aa, kohale jõudis. „Ja mille jaoks, kui tohib küsida?“ Viieteistkümnene vaatab kavalalt ja jätkab šokiteraapiat: “Lähme sõpradega viina jooma.“ Sellega enam ei püüa. Eile oli „Ahaa“ näitusest juttu.

See igahommikune rituaal paneb pereema põdema, sest aknaaluse dollaripuu otsa pole ka selle ööga ühtegi dollarit kasvanud. Muusikalid, teatrid, kontserdid, reisid, matkad, arvutijublakad.... „Seda plaati tahaksin niiii väga, võtsid ikka kontserdile rohkem raha kaasa?“ Ja ema tõmbab pärast mõttelise juti pere eelarves artiklile „ema talvesaapad“.

Õhtu on õhinat täis. Õpetaja ütles, et me lähme Viljandi Etnopäevadele ja pärimusmuusika festivalile ja ...“ja kooriga Inglismaale või Kreekasse,“ lisab teine. „Ja ansambliga vist Norrasse,“ ütleb kolmas, see suur, mõne aasta juba oma rahakotiga mees, kes magab lohkus diivanil, aga on läbi reisinud pea kõik Euroopa maad. „Prioriteetide küsimus, empsu, “ diskussiooni alla ei kuulu ja nii minnakse „kaltsukast“ esinemise jaoks viigipükse otsima.

Veel teatab viimane väljalase, et kutsesobivustesti järgi saab temast tuumafüüsik. „No sealt peaks ikka seda raha tulema hakkama,“ nendib vanaema.

„Kas me tõesti oleme vaesed?“ sirutab pesamuna õhtul oma 1m. 84 cm. pika vibaliku poisikeha diivanile ja topib külmad varbad ema teki alla. „Hea küsimus, palun järgmine,“ mõtlen.

Meid, pea viiekümneseid, koolis kapitalistideks ei koolitatud. Meie ees olid lahti kõik teed ja kõik koolide uksed, nagu ütles komsomolilaul. Ometi ei piisa sellest kapitalismi tingimustes läbilöömiseks. Vahest taban ennast ketserlikult mõttelt: tegus laps on pere rahakoti nuhtlus.

Ei saa kõikidest huvipillimängijatest professionaalseid muusikuid, huvipallimängijatest tippsportlasi, huvilauljatest „Estonia“ koori täiendust, kunstikoolnikest tipptegijaid.

Aga veel kurvem on, kui kümne aasta pärast „sarvikufilosoof“ poe taga taarakastil istudes ohkab: „Aga mulle ei antud võimalustki proovida...“

Mind on alati hämmastama pannud juhid-poliitikud lubadusega: kui me selle või teise jaoks raha leiame... Olen leidnud oma elu jooksul ainult maast sente ja tean, et millegi saamiseks tuleb millestki loobuda. Õpetage mind, kulla valitsejad, kuidas see raha leidmine käib.

Kui pereisa kell kümme väsind kere töölt koju hiivab heidab ta naisukese heietuse peale mehelikult morni pilgu ja sõnab: „Sa mõtle, kui kallis on riigile narkomaani ravi, meie ennetustöö on selle kõrval kröömike.“



laupäev, 31. juuli 2021

Sain roosi !

 

Ei, ei, mitte rinda, vaid hoopis jalga. Sellepärast tahtsin teid, sõbrad, hoiatada: ärge jätke ühtki pisikriimu tähelepanuta. Piisas  vastu kivi koksatud varvas plaastriga katta, aga ikka merevette ronida, kui käes ta oligi. Õhtused külmavärinad ja pööritava südame ajasin tuulise mere ja lainete kraesse. Aga kui hommikul vaatas mulle teki servast vastu tumelilla sireli värvi jalg, mis alles eile rannas tundus pruunistuvat oli asi selge - roospõletik. Laik säärel umbes kakskümmend senti ja valu puudutades - kõndides põrgulik. Kaheksa aastat tagasi põdesin esimest korda, sellepärast oskasin perearstile telefoni teel diagnoosist teatada. Kohe sain retseptid ja tänu pojale ravumid.

 Edasine käik on muutunud juba nii heaks, et eile jaksasin viriseda, et kui igav võib ühe, pidevas  rahuloluseisundis oleva jala omanikul ikka olla. Täna jätkan. Vaatan kõik filmid, mis vaatamist kannatavad, piilun telefonist, et mis uudist. Tukastan. Vaatan kõik filmid... Keksin arvuti taha. Loen, et mis uudist. Keksin sohvale tagasi. Tukastan. Mõtlen, et kas tahan süüa. Mõtlen niikaua, kui enam nagu ei tahagi. Helistan nagu "sõbrapüüdja". No et ehk keegi ikka viitsib nuttu ja hala kuulata. Mõni ikka võtab vastu. Vähemalt ühe korra :)

Keksin külmkapini. Revideerin selle sisu. Tunne, et tahaks nagu heeringat või torti. Avastan, et  viimase peal hallitusjuust on ennast kapinurka peitnud. Tirin ta välja. Avan tomatikonservi purgi ja kallan sisu kastrulisse. Juust sisse, kuhu ta pääseb. Supsik tuleb üüberhää. Vähemalt mulle maitseb. Avastan sügavkülmast karbitäie jõhvikaid. Kallan "bulletisse", veitsa panen suhkrut ka ja vett muidugi. Jook tuleb üüberhää ja rahvameditsiini järgi alandab. Lapsepõlv tuleb meelde kui ema sundis palavikuga vähemalt kümme jõhvikamarja suhu toppima. Õnneks lubas enne suhkrus veeretada. 

Uurin huvi pärast koduseid varusid, kuigi lapsed lubasid otsekohe poodi minna, kui nimekirja teen. Mida ma muidugi ei tee, sest kuidas sa kirjutad, et heeringat ja torti....Voodireziimi nõudev element tuletab ennast meelde. Ei mingit jama, kähku sohvale ja element padjale. No rääkima ma elemendiga  küll ei hakka. Ei hakka. 

Eile oli hea, sest õues tundus kole. Lootsin täna ka, aga päike paistab. Tõmban kardinad ette. Paistku, kui tahab. Kripeldab. Täna oli valikuid: kas keskaja päevad või Normanni orelid või ...Oehh, ma kohe ei oska olla. 

Tahan... Avan purgi, mille pealinnabranne tõi. Pealkirjaga Jõhvika kaste portveiniga. Sees jummala hea moos. Röstin saia, määrin võid ja moos kõige otsa. Veitsa imelik olen, aga lapsepõlves oli mu parim magustoit sai, või, moos. Vahukoort, torti ega tarretist ei võtnud suu sissegi. 

Tuleks vähemalt homme kole ilm! Ja ehk kannataks juba pikemalt kirjutada. Nii palju huvitavat on kirja panemata jäänud: rongiga Narva, Porkuni Bluus, Talupäevad, Greipi kontsert Ajaveskis..

Aga aega küll. Kummaline! Jälle jääb aega üle. Kogu aeg jäi puudu.

kolmapäev, 14. juuli 2021

Lastevahetus

mitme päeva kirjeldus. 

Laupäevane Võsu muusikapäev oli päris meeleolukas. Ma ei teadnud, et Marten Kuningas koos Robert Linnaga kuulatava kontserdi annavad. Tegelikult ei teadnud Marten Kuningast midagi. Nad sobisid sadamasse nagu valatud. Anett oli lihtsalt väga hea. Kahjuks jäi Villu Veski viimasele bussile jalgu (21.30 Rakverre)

Kui neljapäevast sain neid kolmekaupa laenata, siis pühapäeval viidi kaks nooremat ära ja üks 12-ne pealinlane A tuli asemele. Nüüd on (oli) mul tõeline segasumma suvila - nii nagu suve ette kujutan: seljakotid ja jalanõud pidevalt rannaliivased, pesumasin vüllab kogu aeg, keegi otsib midagi, keegi otsib kedagi, keegi sööb midagi, keegi saeb teise närvidel...

Esmaspäeval  raputasin 12-sed nutimaailmast välja, toppisin bussi ja sõit läheb Käsmu või Võsule - otsustagu ise teepeal olles. 

Eks see veidi minu pingeid tõsta, sest pealinnapoiss pole bussidega liikleja. Loodan, et teine on toeks ja abiks. Aga kui ei proovi, siis teada ei saa. 

Kolmveerand kümnene ja äsja kaheksane läksid issi valvsa silma alla. Muidu oleks liiga palju saanud, nii neile, kui mulle.


12-nesed nimetavad endid "täismeelisteks". Sõnast "teismeline". Niisiis kupatasin esmaspä hommikul 2 poissi valvele, bussidele ning Käsmu. Mmm neile meeldis! Tõmbasid ennast meres tühjaks (hüpped ja puha), siis burksid kogukonnapoes, suure kivi ronimine ning Meremuuseum. Ega ma ei jäta programmi tühjaks. J-l oli folgist rohkem mälestusi üles kaevata, aga see ei seganud. 

Täna on neil neljas öö minu katuse all. Olen õnnelik! Homme ilmselt veel avastama, nii ennast, kui maailma.

Aa, väike vahva vahejuhtum kogukonnapoes. Tutvustasin A-d üle viie aasta: see on Eva Mia vanaema. A käis viis aastat Eva Miaga ja minuga ühes lasteaiarühmas. Millegipärast muutusid poisid poisteks ja pidin neid veidi korrale kutsuma. Ütlesin: Kuulge, tegemist ikka minu ülemusega ja kooli direktoriga. ???? Aga sa ju ütlesid, et see on Eva Mia vanaema. Teemasse: vanaema ei tohi olla kooli direktor.


reede, 9. juuli 2021

Lihtsalt

 Nad võiksid juba nüüd küll magada, aga looda sa seda. Tänu vist enda (keegi ei usu, vahel ma ise ka mitte) rangetele nõudmistele, mis on seotud tugevalt omakasupüüdlikest eesmärkidest (oh, kui magavad, siis võin endale ühe lõõgastava joogikese lubada) ei hakka uni kellelegi kolmele külge. Kurb, et ka unejutu lugemist võetakse vastu pigem "leige viisakus" kui "räägi räägi, küll me kuulame". 

Kasvavad, kõik kolm. Tänavuselt ilma vihmata. Olen õnnelik. Lähen ja korjan telefonid kokku. Homme on ka päev!

laupäev, 3. juuli 2021

Täna nad läksid laiali

 

Lapselaps Maario (21) tuli just Kaitseväest ja otsustas järjekordselt maailma avastada.  Juba emadepäeval valis välja Moldova ( jummel küll) ning andis ennast vabatahtlikuna üles mingisse loomade varjupaika. Arvasin, et see on nali. Praegu on tõsi. Ma ei tea, kas seal üldse mingit elu on (elu võimalikkusest Maal) Tund tagasi oli kaunisfoto Austriast. Et mitte lumehelbekese teemasse kinni jääda, siis töötas noormees kaks nädalat Laagri marketis ja elas telgis sealsamas põõsastes. Ma ei ütle midagi. Ma ei ütle midagi. 

No ja siis need mootorrattur-hiired, minu perest praegu kolmekaupa - üks ees ja kaks ühel rattal järel. Need juba tänase päevaga Eesti-Läti radadel suunaga Poola.

Mina koos Marianniga suundusime Lagle Mai kaheksandale sünnipäevapeole Porkunisse ja sipsti sipsti olengi õhtuks tagasi. Ainult mõned loetud tunnid maakonnabussi. Ega ma sellepärast igav inimene ole. Millegipärast kordus aastatagune: sa vanaema pane silmad kinni kui me hüppetornist hüppame. Pähh, olin isegi Manni järgi võimeline ujuma, et ta sinna hüppetorni ei saaks st. tornist alla. 

Ja siis veel mõned tuttavad küsivad, et miks ma ikka õhtuks koju tahan saada. Kuhu siis veel!

teisipäev, 29. juuni 2021

Puhkaja eri

 Puhkaja 

Eile oli minu jaoks esimene tõeline meresolberdus. Kui prootonitega kuumalaine alguses Võsul käisime, siis päädis minu osa rannavalvega põlvini vees. Mahu rannas jäi julgusest puudu, sest õhk oli liiga kuum ja vesi tundus liiga külm. Eile lubasin endale Käsmu! Mis lubasin, ikka sundisin. Kõige suurem pingutus on hommikune voodiringutus ja jalgade põrandale asetamine. Noorest peast ma ei teadnudki, et puhkamine nii raske töö on. 

Mingi sund vedas poe poole. No mis me räägime. Järjekordne näitus. Kuna mul ajakava sõltub bussidest ja näitus ei jookse kusagile (vähemalt nii lubas lahke proua, kes juba möödunud aastal müütas kohalikku käsitööd), siis tegin ainult mõned klõpsud. 


...

...
...

...
Näitus ei ole Meremuuseumis (seal avatakse täna Dagmar Normetile pühendatu) vaid kohaliku kauplusega samas majas. 

Tõestus, et viibisin ikka rannas ka (vesi 23) ja täna jälle. 

reede, 25. juuni 2021

Alguses tuli orav, siis koid ja nüüd sipelgad!


 Olin sunnitud pealkirja lõppu hüüumärgi panema. Kui orava ilmumisest rõdule mantlit näkitsema ma erilist jama ei näinud, siis mida edasi, seda jamamaks olukord läks. Nimelt ei saanud ma enam rõdu ust lahti  jätta, seal väiksemaid pesutükke kuivatada ega midagi. Isegi sibulad, mis olid minu poolt unustatud, puistas ta laiali. Täna hommikul vahtis ülbelt vastu nagu tahaks ütelda: sinul siia enam asja pole. Muuseas, alumise naabri rõdul oli neid juba kaks. Millal oravad poegivad? Kas pean olema valmis, et ühel hommikul ootab mind ees terve pesakond?



Koid on aeg ajalt kevadeti mu riidekappidest välja lennanud. Üldine probleem, et liiga palju riideid, liiga vähe raputamist, liiga naturaalne pesuvahend. Valisin mingite kotikeste riputustehnika (müüja soovitas). Alguses lõhnas kodu küll nagu keemiline lavendel, aga nüüd on lõhn läinud. Koid ka. Lapselaps küsis, et kas ma kasutan mingit imelikku pesuloputusvahendit :) Koidest pilti pole. Lendavad liiga kiiresti.

Mis juhtus maiustusekarbis, et ükski koristamatus ei jää karistamata. Papist kingikarp lebotses elutoa aknalaual. Tegelikult pidi seal paiknema TEE. Ma isegi ei mäleta millal sinna mõned pulgakommid ja pisišokolaadid pistsin. Pärast järjekordset magamata ööd oli tarvis atraktiivsuse mõttes silmadele kummelitee kotikestega kompressi teha. Nagu karbi avasin sain aru, et mõtteline osa väga pisikesi sipelgaid olid selle enda koduks kujundanud. Kuna karp mulle kingitud, siis viskasin nad sealt lihtsalt välja ja saatsin kraanikaussi. Arvate, et asi sellega päädis. Ei. Kättemaksuks moodustasid nad aknast sissetulevad kolonnid ja sõjalise strateegiaga varustatult marssisid mitmes suunas. Vägagi mitmes. Küll on hea, et lapselapsed siis juba läinud olid. Kuna hilisõhtul poed suletud leidus köögikapis ainuke kange vahend ÄÄDIKAS (no ega ma ometi viina raiskama hakka). Peab ütlema, et eriti ei aidanud. Kuigi praegusel hommikuvaatlusel on putukate hotell elutoas peaaegu suletud. Mõned uimerdavad veel kööginurgas. Eks tuleb jälle poodi minna ja müüjalt abi paluda. Pilti ei teinud, sarnanevad suuruselt musta valgumarja terakestele ja tiibu seljas pole. 

Mul küll viis tuba, aga olen neile ikka muid funktsioone otsinud.

Aga et kuidas siis muidu läinud on? 

Kahjuks jäi teatripostitus (Talupojad tantsivad prillid ees) ära, kuna kuumalaine võttis jõu ja kool venitas kummi 22. juunini. 

Tippsündmuseks sai lapselaste kohale ilmumine ja viis päeva rõõmu. Käisime Rahvaaias Kristiina Ehinit ja Silver Seppa kuulamas-vaatamas ja kolmel päeval bussidega Võsu rannas. Miks Võsu? Sest seal tagatud mugavused: pood, kemps, puhas ja lage rand ja põlvini vees tammuv vanaema. Olin väga rahul, lastekadu ei tekkinud (välja arvatud 1 pusa) häält polnud kähedaks vaja karjuda ja hilisõhtud kodus jäid enne keskööd vaikseks. 

20. juunil käisime Mahus meres ja Uljastel järves. Need olid siis selle aasta esimesed ja tänaseks pole lisa tulnud, sest branne on rivist väljas tehnilistel põhjustel ja meie reisuplaanid lükkuvad teadmatusse. 

22-sel jäi "lahkunute kodud korda" sooritus noorte soovil hilja peale. Uskuge pool üksteist õhtul pole ma veel kunagi surnuaial istutanud, kastnud, rehitsenud. Küünlad jäid põlema ja südamed rahu. Mida ei saanud minu kohta öelda.

 Nii otsustasin järgmisel päeval ehk Võidupühal ikkagi bussidega Simuna kalmistupühale minna, mille algus 11.00

9.05 - buss kodust Rakverre ilmutas end õigeaegselt

10.15 - buss Väikesesse Maarjasse ei ilmutanud ennast õigeaegselt ega üldse mitte. Tegemist liiniga Rakvere-Tartu (mingi Arilix OÜ) ja netis selgelt kirjas, et väljub iga päev. Ootajaid oli vähemalt kuus ja kõik jäime pika ninaga. Maabranne võttis tütrega ühendust, kes pidi meile Maarjasse bussile vastu tulema.

10.45 - buss Rakvere-Roela jne.-Simuna 11.50 (tunnike), branne tütar alevisse vastu ja kalmistupüha lõpuks kohale. Süütasin küünlad, kastsin lilled ja mööda kergteed (mis see paar kilomeetrit kuumaga visata) kiriku juurde. Õnneks korjati mind poolel teel autosse. 

13.30 - Maria Listra ja Piia Paemurru meeleolukas kontsert kirikus. Rahvast oli Simuna kohta väga palju. Vähemalt ühe ammuse poisssõbra nägemisest tasus soengu ja väljanägemisega pingutada :)))

14.45 - vaba vestlus, kohv ja üliväike vihmasabin.

15.30 - buss Rakverre (no ikka see tunnine). Ilusa Eestimaa nautimine. 

16.30 - Rakveres, poodi, valmistused üksiõhtuks (söök, jook)

17.00 - kodubuss. 

17.30-23.00 Tuppa, pessu, sööma-jooma, vaated aknast, kus meie maja mehed laua taga istusid, arvut, söök-jook, leige dušš, diivan (lõke ikka ei põle veel) ....

01.30 - vaade aknast juba põlenud lõkkele. Ühesõnaga: magasin Jaani maha.


Pildi pealkiri võiks musta huumorina olla: Viimsepaiga bussi oodates või viimane pilet, aga vist veitsa morbiidne.

neljapäev, 24. juuni 2021

Fotojaht: kuumalaine


Kuumalaine ehk Bourton palavaga (mida juhtus üks kord suve jooksul) 26.06.2011

1. alati tuleb külmemaks valmis olla


2.pereliikmed kõigepealt


3.kui leplikud nad on!


4.Kui leplikud nad on 1

5.kui leplikud nad on 2

6. kui leplikud nad on 3
7. kui leplikud nad on 4


8. kui leplikud nad on 5

...


9. Varjus 1 



10. Varjus 2..


Oli vaba päev ja  sain jalgrattaga suurde külla vändata. Edasi-tagasi pea 9 miili. Kas see tõesti olin mina 10 aastat tagasi?

Teemasse: vanade piltide lummuses

teised kuumas lainetajad: 

tegelinski

viie lause päevik

halleluuja

lendav konn