Kolmapäev, 15. juuli 2015

Viu viu, aga ikka olen rõõmus

ehk "klassikuid" tsiteerides

Ajalehepeast lugesin Andres Arraku mõttepärleid. Tsiteerin valikuliselt:
... Eestlaste häda on selles, et nad ei oska puhata. Seetõttu on meil inimesed stressis ja ka enesetappude hulk üks maailma suuremaid. Peame õppima puhkama. Kreeklastelt ei saa muidugi eeskuju võtta, sest nemad puhkavad kogu aeg, võimalik on ka liiga palju puhata. Kuid eestlased peavad mitut töökohta, et teenida rasket raha. Siis muretseme selle pärast, mida rahaga pihta hakata ja millistesse randadesse lõõgastuma reisida.
Eestlane arvab, et hästi puhkamiseks tuleb hästi palju raha kulutada. Raske raha eest oskab iga loll puhata, aga peame oskama leida väljapuhkamiseks ka selliseid võimalusi, mis ei nõua üldse või nõuavad väga vähe raha.
Sääraseid võimalusi on palju, näiteks saab suvel sõita maakodusse, vaadata päikeseloojangut ja hoida kalli inimese kätt.

Kas pole uhke! Pole mul seda ilma rahata maakodu. Emapoolse liini kodu hävitas pikkamööda eelmine riigikord: elekter jäi viletsa asukoha tõttu panemata ja sovhoos kündis tee üles. Nii hääbus see majake. Isapoolses asjatavad tublid pärijad ja sinna lihtsalt poleks "palju lambaid ühte lauta" mahtunud. Kadund AK (abi kaasa) püüdis küll idaosariiki, enda vanemate koju, pärandit luua, aga nn. kolhoos kümne pärijaga kukkus haledalt läbi. Kui on paljude oma, siis nagu pole eikellegi oma. Venna pere kodu, kus olin viis suve oodatud, läks taevasel tahtel müügiks.

Ega me nõuka ajal just kõige saamatumad olnud. Sellele vaatamata jäid suvilaplaanid raha taha pidama. Mis suvila, kui isegi autoraha tuli viis aastat kokku kraapida ja osa tuli veel vanemate taskust. Nii vahtisimegi korteriaknast ja unistasime.
Uue korra ajal olid meilgi suured plaanid rajada midagi jäävat, aga sellele tõmbas pika juti peale ahne kohalik võim. Kümne aasta rentnikutelt  taheti nii suurt raha, mida polnud uneski näinud. Nii ei saanudki vallamoonakatest peremehi. Mõne aja jätkudes tundus, et suvepealinna hakkas midagi kujunema. Siis sai aga Mi (minia) 1  MiEx 1 ja seegi maja läks müügiks.

Nii vaatangi hommikuti  kohvitassiga rõdult ilma ja planeerin mida küll rahaga pihta hakata, no et ikka välja puhata.
Millegipärast on tänase päeva ümin selline: mustlaseks ma olen sündinud, raaaahutuuuna ringi rändan nüüd...Hea, et mitte rahatuna. Esialgu mitte.

Pilt: aed ja pada kodukandibrannelt laenatud




Esmaspäev, 13. juuli 2015

Puhkus nõuab oskust





Tuleks  puhata nii, et pärast puhkamist ei peaks omakorda puhkama. Oehh, milline lauselohe, aga tõsi see on.

Ootamatult külm suvi ehmatas esimese puhkusenädala olematuks. Kohver suveriietega jäi endiselt voodi alla tolmama. Õnneks andis jaanijärgne aeg veidi sooja armu. Jumet näole ja lootust, mille tuuled jälle minema viisid.
Nüüd on lisandunud vaikne leppimine. Tuleb mis tuleb ning alati saab hullemaks st. vihmasemaks minna.
Kroonik, nagu ma olen alustan seekord eilsest st. lõpust.

Poja perega Palmses



Palmse mõisal on meie pereloos koht. Nimelt kutsus Lahemaa Rahvuspargi esimene direktor Ilmar Epner (1927-1991) meie pere maale elama. Palmsest kümmekond kilomeetrit. Asjast ei saanud asja, aga mälestused jäid. Kuna rahvuspargi suund oli lisaks looduse kaitsmisele kaitsta ka kultuurilist-etnograafilist pärandit ehitati ja renoveeriti 70-80.ndatel sellised vaatamisväärsused nagu Altja kaluriküla, Viitna kõrts ning muidugi Palmse. Raske mõista kuidas Lahemaa juhtidel õnnestus kõrgematele nõuk.võimudele selgeks teha, et "sakste pärand" on taastamist väärt.
Kui Palmse räsitud mõisahäärber rahvuspargile üle anti ei uskunud keegi, et juba kaheksakümnendate aastate keskel suudetakse mõisa välisilme niivõrd kenaks muuta, et esimene folklooripidu "Viru Säru" mõisaesisel murul täiuslik tundus.
Arhitekt Fredy Toms on öelnud, et Palmse 24 hoonest oli lootustandvaid vaid seitse. Ja mis on siin nüüd - 30 aastat hiljem!
Aga ikka on meeles see esimene käik mõisa, mil uhkusest pakatav hr. Epner näitas tehtut ja rääkis tulevikust.


Proovisin pilte teha kokkuhoidlikult. Taevas oli ka nii "dunkel" ja rahvast liikus pargis palju.

keegi oli koeral pea ära kaksanud. Uskumatu


park on väga kauni kujunduse saanud. Kuus aastat tagasi toimusid veel kaevetööd


.....
Majake oli täielikult hävinenud ja taastati 70.ndate lõpul. Poeg tuletas meelde, et pakkusime oma perega maja sees ja ees mingil üritusel  kohvi ja jäätist. Kultuurimajast tõime valged nikerdustega toolid ja lauad, et "oleks nagu päris". Olid ajad ja ei ühtegi fotot.

........
Viinaköök. Oli küllalt halvas korras. Restaureeriti 1995 kasutusel hotellina, mida valvab musta torukübara ja mantliga mees.

.......
Palmimaja aia poolt. Öökuninganna oli just öösel õie pillanud. Taastati vanade fotode järgi. Põhjalik remont 1997

......
ei jää Inglismaale alla
......
maitsekas ja peen
......
õnneks leidsime taga-aias midagi vana
.....
....ja salapärast, muidu olekski kõik olnud liiga klanitud


Supelmaja, mis algselt ehitati kõige uhkemaks saunaks! Asus otsaga vastu tiiki. Pärast hoone tules hävimist 19 saj. lõpupoole laskis selleaegne mõisnik  Carl Pahlen sinna ehitada supelmaja.

1970.ndatel oli hoonest alles vaid vundament. Restaureeriti 1997-98 ja avati kohvikuna.


.......
Rotund ehk sõprustempel. Oli täielikult hävinenud. restaureeriti 70-ndate lõpul.



Etendus
 .....



Oli see vast naudingut ja naeru pakkuv lugu. Huvitav on sellist poistetükki poja ja äsja kolmeseks saava pojapojaga koos vaadata. Poeg 1 kommenteeris: kui meil oleksid omal ajal sead olnud küll me oleks samasuguseid tükka teinud. Ja siis loomulikult sakkida saanud. Kõik näitlejad (nii noored"kõhnad poisid" kui vanad "mitte nii kõhnad Kõrsikud" olid tasemel. Küll on hea, et etendust mängukavast maha ei võetud ja sel suvel uuesti käiku lasti.
Moonakamaja oli ideaalne mängukoht ja kujundus st. seinamaalingud kõnelesid kaasa. Kahju ainult, et kava ei jätkunud.
Ei tea, kui pikalt seda veel mängitakse, aga kel vähegi võimalust - soovitan. Ei ole ainult lastetükk. Kogu pere oma on. Tegevus toimub moonakamajas kus lisaks kõrts ka.

Kui keegi seda juttu nüüd keset suurt suve loeb, siis minge kindlasti Palmsesse. Ja kui teie kaaslaseks ei juhtu täies elujõus kolme-aastast, kel lõunaune aeg puudu, siis ostke rahuliku südamega muuseumipilet seitsme raha eest. Ja kui ei raatsi, siis teadke - pargis jalutamine on tasuta.
Isegi väike toidupood ajab asja ära kui moonakott koju ununes.

.......

Aitäh Poeg 1, minia ja hea tuju Jesper.

Teisipäev, 7. juuli 2015

See vaene Vao


 .......

Mina olen lihtne inimene. Naiivne. Aga tean, et ma pole inimestevihkaja ega rassist ega vaenuõhutaja. Just niimoodi on mind kaudselt sildistatud meedias. Mind ja minu poegi. Isegi Siiri Sisask ütles et tegu meenutas Ku Klux Klani teo- ja mõtteviisi. Demokraatlik riik - igaüks võib oma sõna välja öelda.

Kui palju me üldse meie maa endistest majandikeskustest teame? Jah just keskustest, sest põliskülaks ei saaks neid vist üheksat nõuka ajal püstitatud elamut nimetada. Koos keskusehoonega, milles paikneb erahooldekodu. Või saab?

Päikselisel laupäeval

Ka mina ei tea Vaost palju, kuid siiski rohkem kui mõni teine. Asus see paik mu kodukohast viie kilomeetri kaugusel.
Ka see oli üks ajend minna vaatama, mis seal siis toimub.
Toimus kaks, õieti kolm väga toredat ettevõtmist.


Kõigepealt muidugi muljetavaldav tsiklimeeste solidaarsussõit. Nagu juba eelmises jutus kirjutasin: nii vaoshoitud põrinat pole linnatänavatel kosta kui motomehed mööda kimavad. Ju nad oskasid oma raudratsud välja timmida, et pärisratsud šokki ei saa. Ühegi kiivri tagant ei tulnud välja jõllis ja verd täisvalgunud silmi, millega oleks võinud meie valitsuse poolt vägisi Vaosse paigutatud inimesi hirmutada. Keegi ei loopinud tühja taarat, ei tühjendanud põit põõsastesse jne. Isegi söögipaiga laudade taga ei suitsetatud, vaid kaugemal. Olen viibinud hoopis ebameeldivatel välisüritustel ja kontsertidel, kus  poliitikud lipsu lõdvaks lasevad ja alkoholi pruugivad. Hoopis ähvardavamalt mõjusid nn. kohale kutsutud kaitsjad - politseinikud, aga eks see oli nende töö. Meie läksime vabatahtlikult.
 ......
........
......





Seda lugu kirjutama sunnib mind sildistamine. Et kui oled praeguse valitseva süsteemi vastu, siis saad õrnemal juhul sildi selga. Või halvemal juhul ....veekahuriga.


 Teisel pool raudruunade peatusparklat kappasid pärishobused. Jaa, ratsavõistlust on alati silmale ilus jälgida
.....


Oli ju Vao sovhoos ratsahobuste kasvatamisega kuulus. Siin asus ENSV ainus täisvereliste ratsahobuste kasvandus. Seega teeb taastatud traditsioon au MTÜ Vao ratsaklubi loojatele. Tegutsema hakkasid küla patrioodid vanade meedialugude allikatel 2011 aastal ja taotlesid projektiraha Leaderist.
Võsast puhastatud maastik ja jõeorg nägi praeguseks kena välja. Lausa maaliline.
Tegelikult koosnebki nn. keskus nagu kolmest ajalooetapist: Vao Tornlinnusest 14 sajandist, endise Vao mõisa paljudest hoonetest ja sovhoosiajal ehitatust.
Pärand missugune. Hoia ainult korras.


Sellele pani mõtlema kolmas selle päeva ettevõtmine mida meedia ei võtnud vaevaks sõnagagi kajastada. Ju polnud niivõrd "põnev". Nimelt oli võimalik  samal päeval igal pool ja täistunnil muuseumijuhataja Marju juhendamisel külastada Vao tornlinnust. Hiljem kirjutas Marju, et tegi kümme tretti. Ikka üles neljandale korrusele ja jälle keldritreppide kaudu alla tagasi. Ning neid nn. vägivaldseid motomeestest kuulajaid jätkus sekka teistele uudistajatele. Ega me siis ainult treppidest roninud. Saime jutu läbi tükikeseks ajaloost.Marju andis loa enda kirjapandut jagada: Eilne ratsavõistluste päev Vaos ja sellele päevale koondunud melu kinnitas taas, et maailm ei ole mustvalge. Värvide märkamiseks peab omama piisavas annuses tolerantsust, mõningast elukogemust ja killukest huumorimeelt. Jutustasin eile Vao torni juures pärandijuttu pea 10 tundi igal pool- ja täistunnil kohalikele ja külalistele, ratsaspordi- ja motohuvilistele. Kohalugu, millest ajakirjandus Vao külast kirjutades juttu ei tee. Paljud neist nirudest tunnetest, mis Vao külast rääkides inimestel kohe üles kerkivad, võiks olemata olla. Vaol ei ole ainult üks meediaveskite jahvatatud lugu. Vaol on ürgoru lugu, talude ja mõisa lugu, majandi lugu, ratsaspordi lugu 1965. aastast ja motospordi lugu ning palju teisi lugusid, mis on tagasiulatuvamad kui eilne päev. Just tänu neile lugudele ja neid rääkides võimegi end Vaos hoida! Tänu Vao Ratsaklubile ratsasporditraditsiooni jätkuvana hoidmast!

 Matk läbi küla

 See oli niivõrd põnev lugu, et otsustasin tagasi minna jalgsi läbi vanavao küla. Läbi põlisküla, kus talude päriseks jagamise ajal al. 1885-st oli 27 majapidamist. Nendele lisandusid EW ajal asundustalud. Nii oli enne sõda hingekirjas  sadakond inimest.
ja 1949 võeti talud kolhoosi. Praegu on põliskülas elanikke 20 ümber, suvel rohkem.
Otsides üht teatud hoonet sattusin sõbralikule õuele. Minuga on alati nii. Kui ma väga tahan, siis ...
Peremees, kes osutus Vao küla ajaloouurijaks seletas, et see maja "kõndis lihtsalt minema". Kuigi ta polnud hanejalgadel, sest 1976 aastal toimus seal meie pulmapidu. Tegu oli nn. jahimeeste majaga, endise Andrekse taluga. Oleksin sinna õuele ajalugu veeretama jäänudki, aga bussist sõltununa jäi veel neli kilti käia.
Tahtmine tahtmiseks, kuid veidi astutud peatus minu kõrval auto. Oehh, ei lasta vanainimest mõtetes olla. Tegelikult oli sõit Maarjasse seda väärt. Kogu ettevõtmisele vurhvi andva pillimehega.


Matka alustamine 





.... ...
......
......
.....
....
.....
....
....
.....
......

....



Pillimees, kes täna mängis ainult ühte lugu...



Nüüd aga mõisasüdame ehk keskuse juurde tagasi.

Kuna mu isa oli ka väikest viisi motomees, siis mäletan mootorrattavõistlusi Vao mägedes. Nii et pole midagi uut siin päikese all. Ratsahobused ja mootorrattad.
 Sovhoosiajast Vaos ma eriti midagi ei mäleta. Mõned Vao õpilased käisid meie klassis. Aga nemad elasid kõik oma majades. Ja kuna minu keskkoolitee lõppes 1973, siis ilmselt oli kortermaju üks-kaks. Ülejäänud, kui vaadata ehituskvaliteeti ja projekte, ehitati 80.ndatel. Siis kui valmis keskusehoone.
Ma ei tea, mis rahvas ja kust tuldi  selleaegsetesse kortermajadesse. Ilmselt siit nurgast ja sealt nurgast...Nõukogude korra ajal valitses töökohustus. Ja tööd ja leiba maal jätkus. Pealegi jäi Kiltsi raudteejaam mõne kilomeetri kaugusele. Põhikool ka.

Ilmselt valmis keskusehoone liiga hilja, sest 90-ndatel jäi ta tühjaks. Natuke meenutab see mulle mõisahäärberite tühjenemise aegu. Ka siis asus mõisa kas kool, vanadekodu või lastekodu.
Niisamuti juhtus Vaoga. 1996 põles Aaveres asunud psüühiliste erivajadusetega inimeste hooldekodu. Sadakond hoolealust erinevates erivajadustes otsustati paigutada ....Vaosse. Kes otsustas? Eks ikka ülemised. Kobedamad neist said toetatud elamise kortermajas.
Ei tea, kas kohalikud asukad sellest võitsid või kaotasid.
Olen põgusalt sellest kirjutanud 2012 a.
http://emmeliina.blogspot.com/2012/03/kulastades-virumaa-kulasid.html
See kõik oli enda mätta otsast ja netis surfates. Nii ma tavaliselt teengi. Kui mingi teema huvitab, siis loen kõigepealt niipalju kui on ja niipalju kui aega on.
Rõhutan veelkord, et ma pole mingi uuriv ajakirjanik. Kirjutan enda lõbuks ja selleks, et mitte rooste minna.

Ühesõnaga 2012 otsustati hooldekodu likvideerida. Kes otsustas? Eks ikka ülemised.
Kohalikud elu eestvedajad tegutsesid omasoodu.  Kõrgemalt käske ootamata.Nemad tahtsid luua korda ja ilu. Nende sund oli au ja südametunnistus.
Kuna loodus tühja kohta ei salli, siis avati endises hoones 2013 a. erahooldekodu Pandivere pansionaat.

.....

Kaldun arvama, et ega elu Vao kortermajades eriti roosiline polnud nii nagu mujal eestiMAAL kus äkitsi oli tekkinud palju kolemaju ja palju tühja pinda. Töö polnud maa pealt kadunud, kuid kõik ei mahtunud itimeesteks, sisekujundajateks või muusikuteks.
Tühi rahakott tekitab maksmata arveid, need omakorda kütmata kortereid ka tühje kortereid. Noored põgenevad parematele jahimaadele. Nii ma arvan. Kuigi küla rahvaarv valla lõikes tundub aukartustäratav.
4571-st 322 (Väike-Maarja valla koduleht)


 Varjupaigataotlejate majutuskeskus
.....

2014. avati Vaos varjupaigataotlejate majutuskeskus. Jaanuaris 2014 kolis sinna Illukalt  27 eri rahvusest varjupaigataotlejat Albaaniast, Kosovost, Afganistanist, Pakistanist, Süüriast, Kuubalt, Venemaalt, Ukrainast, Valgevenest, Elavandiluurannikult ning Sudaanist. Elanike hulgas on kaks last (andmed mingist artiklist)
Tegemist on tavalise kahekorruselise  kortermajaga, mis varem kuulus  hoolekodule, seal elasid nn. kobedamad hoolealused, kes iseseisvalt toime tuli.
Algselt remonditi vist 10 korterit, rajati õppeklass ja spordisaal. Eesti Pagulasabi lubas, et tavaolukorras tagab majutuskeskus teenused kuni 35 varjupaigataotlejale, hädavajadusel saab korteritesse majutada kuni 50 inimest.
Eilse seisuga oli elanikke 85
Kuidas sai sinna majja alaliselt  85 pagulast? See ju ongi tegelikult kurja juur, nagu kohaliku elu eestvedajad räägivad.
Kõige arukamalt kokku võetud jutt, sest kes olukorda ikka paremini teab, kui mitte oma kodus elavad ja enda mõtteid väljendada oskavad inimesed:


http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/delfi-vido-vao-kula-patrioodid-mehisted-miks-peame-ootama-kuni-esimene-pauk-siin-kulas-ara-kaib?id=71842859

lõpuks "ärkas" ka vallavanem http://www.delfi.ee/news/paevauudised/pagulased/vallavanem-vao-kula-uhissoidust-kui-inimestele-on-haiget-tehtud-tuleb-seda-valj

Minu tulevikunägemus
Usun, et järgmised 35 varjupaigataotlejate pühapäevaekskursioonid korraldatakse juba koos külaelanikega. Ka kohalikud lapsed tahaksid tasuta loomaaeda ja pensionärid vabaõhumuuseumisse. Eeldaks ju seda väljasõitva korraldava organisatsiooni nimi Salliv Eesti. Kas koos politseinikega, see on juba iseasi.
See oleks ju lõimumine või mis?
Muidu võib juhtuda nii, et Vao keskuse majade korterimüügi kuulutuste arv  suureneb. Mis siis saaks kui need ostaks ära AS Hoolekandeteenused.

Pühapäev, 5. juuli 2015

Mineviku varjud näevad päikese käes ohutud





Vao Vao Vao Vao Vao, me teeme oma vao, 
mis kunagi kaob, kas hiljem või ka varem.
Tuuled jäävad, tuuled teavad ja meist laulavad ehk.
(sõnad Lauri Saatpalu)

Loomulikult läksin ma eile Vaosse. Nii nagu ma ikka tavaliselt üksi igale poole lähen. Bussiga. Elamused algasid peaaegu koduukse ees. Seistes kohalikus bussipeatuses nägin Narva poolt tulevat mootorratturite kolonni. Oma paarkümmend. Kell oli pool üksteist. Ma lehvitasin ja mulle lehvitati. Oleksin nagu tiivad saanud, aga bussis polnud nendega midagi teha. Maakonnalinnas kümme minutit Väike Maarja bussi ootuses olid mittemidagiütlevad. Oo, bussi sisenes üks nahkvestiga tegelane. Ehk sõidame koos. Mitte. Polnud tähelepanu pööranud, et see buss läks nn. tagantkaudu. Õnneks nägin Tõrma ristis, õieti kuulsin, põrinat. Jälle lähevad. Vahva proua eesistmel arvas: paneks need pagulased Porkuni lossi, see ju tühi. OOOei, palun mitte.
Nahkvestis tegelane kõliseva kilekotiga lahkus oma peatuses. Teda ootas sama masti proua. Mäletan teid, lootustandvad noored 70.ndatel.  Pillimees ja viieline.
Tuleks juba Maarja, tuleks juba Maarja. Maarjas valitses vaikus. Poe ees tuvastasin jäätist söövaid tsiklimehi. Mis toimub?
Tuleb minna Kaarma parklasse, loomulikult. See poolteist kilomeetrit polnud vanasti mingi maa. Aga ajahäda silmas pidades otsustasin hääletada. Keskpäev viie minuti kaugusel ja kui nad tõesti siis sõitma hakkavad, siis ma ei näe ju midagi.
Lippudega autod ilmselt arvasid, et tahan kaugemale. Aga üks oli nupukam. Aitäh, tundmatu kodukandipoiss R. Päästsid päeva.

KAARMA tanklasse jõudes sain kohe šoki. Juba nii palju. Ei ma osanud kõndida ega pildistada. See kuidagi halvas. Vaadake ise

..........
.....

......
esimese pildi magasin maha st.PO 4 oli palavikus ja vigastatud põlvega ja läks pärast kohale jõudmist ruttu varju.
see eest PO 2 oli täie tervise juures
Minu isetekkinud Autojuht R otsustas Vao risti edasi sõita ja seal ratturite kolonni oodata. No mis mul selle vastu on. Ta rääkis, et veidi varem külast läbi sõites piirasid teed fotograafide hordid.

VAO rist
Lõpuks nad paistsid. Pagana politseinik astus just pildistamise ajal mulle ette, aga no tema õigus.


esimene tsikkel ei põrise

teised lähenevad kuidagi väga vaoshoitult
....st vaiksel ühtlasel häälel....

põrin on nagu muusika, rütmiline

......maailma armsam (ja kõige ebaõnnestunum) pilt, meie poeg 4
aga päris lugu võtab ilmet, nii et ehk homme jätkan