Esmaspäev, 24. oktoober 2022

Mulle maitseb süüa :D

 

Alati, kui ma  ennast hästi ei tunne hakkan mõtlema riietest. See on minu kiiks ja annab praegusel ebakindlal ajal mingigi tobeda turvatunde. Kas olen napakas ja kergemeelne? Ilmselt küll. Varem, kui mul  meeldiv kodu oli, siis hakkasin rahustuseks koristama ning mööblit paigutama või ostsin mõne pisividina - vaasi või taaskasutusest kardinad. Nüüd on kogu aeg äng ja segadus tuleviku ees. Maja taga on juba sügavad kraavid torudega täidetud ja kinni aetud. Ja esimene laenumakse makstud. Juba kahetsen, et korterit maha ei müünud. Siin ma siis nüüd stressan. Tahaks kedagi sõimata (peale iseenda) Vastik köha ja nohu tulid ka kallale. Vaheajakingitus. Sellega ei julge ema juurde minna. 

Otsisin vanu saadete järelvaatamisi ja juhtusin Laseri peale. Selle, kus proua peaminister kõneles. Oehh ja veelkord oehh. Saatejuht, kellest pidasin, pettis mu ootusi. Kuidas saab rumalusele järgi kiita. Marketis filmitud lõik oli jälle liiga pealinna keskne. Aga täna sain teada, et Lääne-Virumaa kaob üldse Harjumaa ja Ida Virumaa vahele. Nigu oleks kass käpaga pühkinud.

TOIDUST, lihtsalt. 

Kui veerand sissetulekust kulub toidule, siis peaks minu ema täisväärtusliku toidu saama 150 euroga. Kindlasti saaks, aga see eeldaks, et kogu toidu valmistaks ta  ise. Kahjuks 95-sel pole alati jõudu ja siis ta lähebki kergema vastupanu teed ja näksib niisama. Nädala lõpp on midagi muud. Sageli teeme kala  (kilosest forellist või lõhest jätkub meile kaheks korraks, pool jääb sügavkülma ootama) Kala saab ahju panna koos juurikatega ning hiljem torgata kuuma ahju õunakoogi, mis praegusel aastaajal eriti soodne. Või vastupidi, kook enne ja siis kala.

Retsept ei pea kõige kallim olema ja pakki võid ei pea ka panema. Hommikul saan teha omleti (kolm kodumuna 90 senti) suvikõrvitsaga või salati allahinnatud salatijuustuga (2 euri, jätkub kaheks korraks)   kuhu isegi toitva avokaado saab sisse pista ning allahinnatud ploomtomatid. Põhja võib teha hiina kapsaga, sest kui on hea õli (selle pealt ma kokku ei hoia) on tulemus überhää. 


Kalale vahelduseks on minu vaieldamatu sügislemmik kondiga liha kartulite ja porganditega. Kuna Grossi poodides liha hind ei hammusta, siis saab  selle paja u. 4,5 euroga ja jätkub vähemalt kaheks toidukorraks. Ja kiituseks Grossi  kaubamärgi lihale pean ütlema- pea 30 aastat pole maitsemeelt kõigutanud. Kanasupp tuleb umbes sama hinnaga.

LASERIST edasi st. näljateema.: Loomulikult ma ei räägi lastega peredest, aga see on omaette teema. Koolis näen seda söögiga pirtsutamist väga selgelt ja ei tahagi sõna võtta. Kui ikka hommikul ootab soe neljaviljapuder ja lisalaud on kaetud moosiga, külmutatud marjadega, kaneeliga banaanidega, pähklitega - kõrvale piim või keefir ja kui sööma asub 200-st u. 30, siis mis näljahädast me räägime. Ja lõunasöögi peale ei taha mõeldagi. Palun lõpetage see näljaste lastega manipuleerimine. Saan ikka väga kurjaks.

Rida sellesügisesi toidupilte. Ihii, laualina ikka sama kogu aeg, aga telekas tuvastatakse igasugu nägusid.





..

...

....
.

..






Nii, et riideteema ja kokkuhoiupoliitika peavad järgmist postitust ootama.

Reede, 14. oktoober 2022

Viies oktoober




 Lubasin endale, et täna kirjutan ilusatest asjadest. Näiteks sellest, et kas olen oma surmaks valmis. EPL 14.10.2022. Või sellest, mida presidentinna arvas elektri hinnast. Või sellest, et...oh küll ma leian.



ÕPETAJATE PÄEV

Meie kooli kodukal kirjutas magistratuuris õppiv inimene need sõnad kokku. Ikka juhtub :( Teine tegu oli veel. Sisenesime kooli saali, et kontserti nautida. Märgistatud olid klasside kaupa pingiread. Kuna olime nn. vabakuulajad (asendusõpetajad olid üheksanda klassi õpilased nagu ikka), siis küsis mõni staažikam kolleeg: aga kuhu meie istuda võime? Vaadake ise, seal tagapool on kohti küll. Kontsert toimis suurepäraselt. Nii õppe, kui muusikalises mõttes. "Äge Brass" oli tõesti äge. Kui säärekondist saab pill ja vibust peaaegu viiul, siis miks mitte. Kella üheteistkümneks olid õpilased (kui tülikas kooli kaasosa) koju kupatatud ning algas sõit Viinistusse. Huvitav oli bussis vaadata kuidas õpside pinges näojooned lõdvestusid, naerulihased hakkasid tööle ja üldse oli mõnus. Kunstizaalis saime pea poolteist tundi omaette olla (tänulik mina), isegi tünnides jõudsin ära käia. Restos ootasid nõudega kaetud lauad. Maitsev sigaliha lisanditega tuli ise taldrikusse tõsta. Mulle meeldib see süsteem - ei mingit üleküllust. Über hää toit olli.  Piprateri oli ka. Me polnud ainuke seltskond majas ja baaripoiss püüdis, mis ta püüdis, vääramatutele jõududele jäi alla temagi. Ja kus on öeldud, et liha ning kartuli kõrvale pead sa leiba koos maitsevõiga sööma. Ja kus on öeldud, et mustikakama ei saa süüa supilusikaga. Ja kogu aeg on räägitud, et suhkruga kohve on kahjulik. Kui ikka lusikat pole, siis pole. Kokkuvõttes oli nii naljakas, et ainult friigid oleksid vihastanud. Meie hulgas neid polnud Aitäh Boss, aitäh kallid kaasteelised! Kahju hakkas koduteele asuda, kuid ees ootas veel üks ümberkehastumine. Ametnikud olid ennast ületanud. Õhtut viisid läbi Gaute Kivistik ja Margo Mitt, kellede Isa Oli Ausus Ise. Naersin, mis naersin, sekka õppisin midagi uut (ikkagi õpetajate päev). See oli väljend "võdisev pinnalaotus". Tasus ikka kodust ja argipäevast välja minna.

Sellele järgneval laupäeval vaatasime emaga Aasta õpetaja galat. Imehästi teostatud, au korraldajatele. Kuid kriitik minus ei saa mitte vaiki olla (kahjuks). Kui ikka aasta lasteaiaõpetaja ei suuda kasvõi mehaaniliselt ära õppida eestikeelset tänukõnet, siis õnneks on tal nüüd 10 000 eurot individuaalse keeleõpetaja palkamiseks. Sellele tuginedes kõlasid praeguse haridusministri sõnad eriti "tühja tünni kõminana". 

Väike selgitussõnastik: 

Õpetaja on isik, kes teisi õpetab või kasvatab aidates õpilastel omandada teadmisi või oskusi. Õpetaja on ühtlasi elukutse, koolis õpetavat õpetajat nimetatakse kooliõpetajaks (Vikipeedia)

Tugiõpetaja on klassiõpetajat toetav õpetaja, kes abistab erineva keelega, kultuuritaustaga või muude erivajadustega lapsi. 



Neljapäev, 13. oktoober 2022

Kolm vaala

 Oktoobrine täiskuu nädal (arvestan ikka nagu targemad õpetavad - kolm päeva ette ja kolm päeva takka järgi) sisaldas eelkõige mütoloogilisi ja vähem mütoloogilisi unesid. Sellepärast need kirjutamata päevad, mil praktiliselt tiksun/tukun arvuti ees/taga. Täna öösel, kolme paiku lubasin endale, et kirjutan. Kohe igasugu asjadest. 

RENOVEERIMINE

Nu see tont hakkas liigutama kahel nädalavahetusel alates septembrist. Kõigepealt pidime keldrid  vanast modrust puhastama, uksed avatuks jätma ja lihtsalt ootama. Möödus kaks nädalat. Ei mingit graafikut, ei mingit sebimist õues ega majas sees. Ootamatult nad tulid, tulid müriseva väiketehnikaga ja tegid ilmselt seda, mida pidid. Siis kadusid jälle viieks päevaks. Jne. Sel nädalal on edasiminek (rohkem ikka süvitsi) silmale nähtav ja kõrvale kuuldav. Paar päev on trakats akna all kraave kaevanud pea päikeseloojanguni. Kahju, et ei jälginud mida sinna kinni aetud kraavidese pandi? Tõepoolest, mida? Keldrite vastu pole senini keegi huvi tundnud. Esimene arve saabus ka. Ikka selle renoveerimise eest. Kolmandik miinimumpalka. 20 aastat.

ELEKTER

Kui juba, siis juba sajaga. Kui ta sindrinahk tõusis, siis talv võttis ikka pisara silma. Hullem oli see, et saaga jätkus. Maksta augustis elementaarse - boiler, pliit, telekas, arvut, külmkapp eest koos võrgutasuga 127.- ei ole normaalne. Boiler ka arvas, et ei ole ja lõpetas koostöö. Poolest septembrist. Septembri arvega saabus tõehetk: Olin küürinud ennast ja natikest toidunõusid 62 euro eest kuus. Jummel, kas ma olen tõesti nii suur! Ja küll mul on ikka seda volüümi. Edasise olen lahendanud niimoodi, et pliidil iga päev 100 gr. sooja vett 1kg eluskaalu kohta. Hammastega on veidi raskem, neile pole veel valemit leidnud. Ah, et miks mitte uut kulutajat pereliikmeks võtta. Sellepärast, et helesinine unistus lubas meile maaküttega koos sooja vee (mis küll naabri renoveeritud majas väga kallis). Aga ärge muretsege, kolmel päeval nädala lõpus resideerun rikka, pensionärist ema juures. Dušš ja puha, põrandaküte ja puha ning õhksoojuspump. Ema arve jäi 120 piire. Ei pea hakkama minust ringiga kaugelt mööda käima ja bussijuhile pole vaja ka vihjeid anda, sest ema juures alevis on luksussaun. Pensionärile tõsteti pilet nelja euro peale, aga aeg piiramatu. Vähemalt mulle pole keegi julgenud midagi öelda. Üks väike, nädala keskne salakoht on mul ka (mitte vihmavesi ega meri), aga seda ma teile ei tohi avaldada. Lastakse lahti või pannakse kinni.

TERVIS

Pärast neid õudukaid keldri koristamise jamasid, mil avastasin, et kohalikest reedeõhtustest napsitrallidest on kiiresti konteineri poole transportinud just need asjad, mis olid määratud sisse tagasi tõsta ja mittevajalik laiutas kenasti seal, kus ta olema ei pidanud jäin ema juures nii haigeks, et väike vererõhu mõõtmise massin minestas. Mis tulemust ei näidanud, oli apteegist ostetud covidi test. Jalad olid all nagu makaronid ja õues oli palju parem olla, kui näiteks poes. Ema, kellel raudne tervis, ei saanud aru, sest mul on haruharva võimalus haige olla või haiget teeselda. Eks mul oli koolis ka igasugu imelikke juhtumeid, aga olen ju karastatud teras. Või ei ole? Maabranne, kes õnneks/õnnetuseks töötab haiglas käskis kiirabi kutsuda või maakonnalinna EMO sse imbuda. Seda bussiteekonda ei riskinud ette võtta ja ainuüksi EMO nimi ei äratanud poolehoidu. Viimases hädas pakkus ta, et võtaksin oma vastutusel (hüvastijätukiri jäi kirjutamata) tibake ema vererõhurohtu. Seda ma ka tegin, iga päev ja pärast seda on maailm hoopis parem paik. Kas ma kiirustasin siis kodus arsti juurde? Võite arvata. 


Nüüd olen väga väsinud, aga luban, et ilusatest asjadest kirjutan homme. Alati on midagi ilusat!