Teisipäev, 10. juuni 2008

Kiirkõnnil üle Eesti haridusmaastiku

Andragoogika essee 2005 aasta kevadtalvel

Haridusmaastik on tänapäeval kõike muud kui sügisene kõrrepõld, mida mööda vaaremad-vaarisad külakooli poole astusid, esimesed väljateenitud pastlad jalas ja silguleib paunas.

21 saj. haridus on globaalne äri, majandusharu, mis on pärast Eesti iseseisvumist plahvatuslikult laienenud. Alustan tipust st. kõrgharidusest. Kuna kõikvõimalikke kolledžeid kasvab nagu seeni pärast vihma, siis peaks noortel olema „tark mees taskus“ kes ütleks, millistes neist jagatakse tõesti haridust ja kus kasseeritakse ainult raha. Kas uued kõrgkoolid õigustavad ennast või saavad kõrgelt koolitet noored pärast lõpetamist pisukese pettumuse osaliseks, et jäävad tööturul alla vanade ja tuntud koolide õppuritele? Või ehk polegi see madaldumine, pigem kohandumine kaasaja ühiskonna uute nõudmistega ?

Rein Raud EPL 31.10.04: Kus ka jutt läheb kõrgharidusele laiemalt, tõuseb alati üles küsimus akadeemilise ja rakendusliku hariduse suhtest.
Segadust põhjustavad siin kaks paralleelselt kulgevat protsessi – mitmed end kõrgkoolideks kujundanud ametikoolid üritavad tõsta oma prestiiži justkui akadeemiliste kraadide väljaandmisega, teisalt aga avaldatakse survet ülikoolidele, et nad lähendaksid oma akadeemilisi õppekavu tööturu hetkevajadustele.
Mille poolest akadeemiline ja rakenduslik kõrgharidus üksteisest erinevad ning kui palju kumbagi on Eestile tegelikult vaja?

Rakendusliku hariduse siht on kõrgharidusstandardi järgi anda inimesele ”kindlal kutse-alal töötamiseks ... vajalikud pädevused” (ja selles osas on keeletoimetaja sama rakenduslik eriala kui meditsiiniõde), akadeemilise kraadi poole pürgija aga ”süvendab oma üldhariduslikke teadmisi, omandab eriala alusteadmisi ja -oskusi”, sealhulgas, ma oletan, ka oskust oma ala teadmistega kriitiliselt ümber käia. (Kumbki haridus kvalifitseerib praegu ka magistriõppeks.)
Seega on tööandjalgi mõistlik valida töötajaid vastavalt ülesannetele, mida nad peaksid täitma: kui on vaja kedagi, kes saaks korralikult hakkama teatavate kindlat laadi kohustustega, sobib selleks hästi rakendusliku haridusega isik, kuid ametikohale, mis nõuab iseseisvat ja kiiret orienteerumist muutuvates oludes, tuleks eelistada akadeemilise haridusega isikut.


Statistika, kui kuiv teadus, teatab Haridus-ja Teadusministeeriumi internetiportaali kaudu: (http://www.hm.ee/)

12. aprilli 2004 seisuga on Eestis 47 kõrgharidust andvat õppeasutust ja 37 kõrgkooli.
Neist: 12 ülikooli sh 6 eraülikooli; 25 rakenduskõrgkooli sh 18 erarakenduskõrgkooli;
10 kutseõppeasutust sh 1 erakutseõppeasutus;

kõrgharidust on võimalik omandada ülikoolis, rakenduskõrgkoolis ja keskhariduse baasil tegutsevas kutseõppeasutuses;

ülikoolis saab toimuda bakalaureuseõpe, magistriõpe ja doktoriõpe. Ülikooli struktuuri kuuluvas õppeasutuses (kolledzhis) võib lähtuvalt regionaalsest vajadusest toimuda rakenduskõrgharidusõpe. Rakenduskõrgkoolis toimub rakenduskõrgharidusõpe; kutseõppeasutuses, kus toimub keskhariduse järgne kutseõpe, võib toimuda ka rakenduskõrgharidusõpe.

Niisiis võime ainult rõõmustada sellise koolide rohkuse üle ja kasutada laulusõnu “Me ees on lahti kõik koolide uksed...“ ja üleskutset „Kõrgharidus massidesse!“

Tilga tõrva meepotti tilgutab „Postimees“ teatades 01.11.04 Nils Niitra sule läbi: Tartu Maakonna 1808 registreeritud töötust 174-l on bakalaureusekraad ning 22-l magistrikraad...Tänavusi koolilõpetanuid oli 1. oktoobri seisuga registreeritud töötute seas koguni 73, neist 23-l on ette näidata kõrgharidust tõendav diplom. Aga see on juba teine teema ja diplomini viiv tee algab ikka algusest st. alusharidusest.

Pöördume jälle abi saamiseks Haridus-ja Teadusministeeriumi koduleheküljele, kust saame teada, et üldhariduslike koolide põhikooliastmes õpib kokku 165 486 õpilast, neist 125 704 eesti õppekeelega koolides ja 39 774 vene õppekeelega koolides.
Linnakoolides käib üldhariduse päevaõppes põhikooliastmes 115 204 ja maakoolides 50 282 õpilast.
Erakoolides õpib 3 811 õpilast, lisaks 12 õpilast õhtuses ja kaugõppevormis.
Põhiharidust õhtu- ja kaugõppes omandab 1380 õppurit, neist eesti õppekeelega 1043 ja vene õppekeelega 337.
Gümnaasiumiastmes õpib üldhariduse päevaõppes 34 992 õpilast, neist 24 465 eesti õppekeelega ja 10 527 vene õppekeelega.
Gümnaasiumiastmes õpib üldhariduse õhtuses ja kaugõppevormis 4 843 õpilast, neist 3 502 eesti õppekeelega ja 1 341 vene õppekeelega. Lisaks 136 üksikaine õppijat.

See, et suur hulk Marisid ja Jürisid, Natašasid ja Dimasid tallab igapäevast kooliteed, peaks meid rõõmustama. Ometi ehmatasid esimese septembri ajalehed infoga, et koolipinginühkijaid on viie aastaga jäänud ligi 32 000 võrra vähemaks. Kui viie aasta eest alustas kooliaastat Eesti peale kokku üle 215 000 õpilase, siis tänavu läks kooli alla 183 000. (EPL 01.09.04) Õpilastepõud on tingitud sellest, et laulva revolutsiooni aegne beebibuum on lõplikult unustatud. Prognoosib ju haridusministeerium, et kuue aasta pärast õpib Eesti koolides kõigest 134 000 last – pea kolmandiku võrra vähem kui praegu. Kuid igal asjal on kaks otsa ja mitmes mõttes on täna esimesse klassi minevatel lastel lihtsam kui revolutsioonilastel– klassid on väiksemad ning ilmselt on tänastel seitsmeaastastel tulevikus lihtsam leida kohta gümnaasiumis ja ülikoolis.
Praegu on meil lasteaed-algkoole 60 (viimase aasta jooksul suleti viis ja tehti juurde üks), algkoole 42 (suleti 6), põhikoole 271 (suleti 6), gümnaasiume 236 (suleti 3). Üldhariduskoole on seega kokku 609 (Allikas: HTM/riigikontroll). Aastatel 1991- 2003 on suletud või reorganiseeritud kokku üle 150 üldhariduskooli. Eesti iseseisvuse taastamisest 2003. aastani rajatud uutest koolidest on tänaseks suletud juba ligi 40 protsenti. Haridus- ja teadusministeerium prognoosib õpilaste arvu vähenemise tõttu ka koolide arvu jätkuvat vähenemist. 2006 aastaks jõuab koolide arv samale tasemele kui 1980. aastal ehk 544-ni.

Haridus- ja teadusministri Toivo Maimetsaga tehtud intervjuus (Anneli Aasmäe EPL 16.09.04) selgub, et praeguse ministri hinnangul peab sada üldhariduskooli kümne aasta jooksul oma tegevuse lõpetama. 2006. aastal kehtima hakkava koolide rahastamise uue süsteemi järgi saavad kõik koolid iga õpilase eest pearaha ning lisaks baasraha. Tallinna ja Tartu suurkoolid saavad ainult pearaha, aga peaksid sellest kenasti ära elama. Et regionaalselt olulisi koole väljaspool suuri keskusi elus hoida, makstakse neile baasraha, aga seda vaid teatud hulga õpilaste arvu juures. Seega peame otsustama, kui väikseid koole on veel mõistlik ülal pidada. Kui põhikoolis on alla 60 ja gümnaasiumis alla 90 lapse, siis nemad enam baasraha ei saa. Viimase 10 aastaga on suletud umbes sada kooli, enamasti olid need maa-algkoolid. Aga tänu uuele rahastamisskeemile pole algkoolid sugugi kõige esimesed, mis kinni pannakse, sest hädavajalike väikekoolide, nagu näiteks Ruhnu kooli puhul, maksab riik kinni kõik kulud.

Lihtne paberil, raske tegelikkuses. Mulle meenutab see kangesti 60-ndate aastate maakoolide kaotamist, mille tagajärjel noored pered alevikkudesse kolisid, et laste pikka kooliteed lühendada. Niigi peavad näiteks minu kodukoha gümnaasiumiealised parema hariduse ja ülikoolivalmiduse saamiseks sõitma iga päev 100 km. maakonna keskusesse ja koju. Kiire autoga pole probleemi, aga igal pool peatuva bussiga võtab päevas 3 tundi. Ja siis veel kondimootoriga kilomeetrite taha metsataresse.

Aga kui ikka kümned targad nuputavad, et paremat kooli kujundada, tuleb seda ju uskuda.

„21. sajandi hariduse“ programmi eesmärk on luua kõikidele õpilastele võimalused kvaliteetse ja võimetekohase hariduse omandamiseks sõltumata õpilase elukohast või sotsiaalsest taustast. Lauasahtlisse kopitama on aga jäänud möödunudaastane loosung „Heale õpetajale topeltpalk.“ Praegune õpetaja on teenusepakkuja, kes vastutab selle eest, et õpilased oleksid läbilöögivõimelised. Nii on näiteks haridus- ja teadusministeeriumi kantsler Jaan Kallas nimetanud haridussüsteemi klientideks õpilasi ning teenindajateks ministeeriumi ja õpetajaid.

Lauri Leesi, kauaaegne koolijuht arvab: Ma pean eesti haridust heaks hariduseks. Aga tundemärgid on sellised, et võib juhtuda nii, nagu juhtus meie meditsiiniga. Kui ikka tahetakse jagu saada, eks sellest saadakse siis jagu. Ma leian, et selline riiklik suhtumine õpetajasse, kes on hariduse andja ja hariduse alus, on halvustav, vaenulik. See tähendab – kõik praeguse haridusministri väljaastumised ja ütlemised on õpetajavaenulikud. Kui hariduse andmine on teenus, õpetaja on teenindaja ja õpilane on klient on see kõige rõvedam terminoloogia, mida pedagoogikas saab kasutada. Selliste terminite kasutamist nimetaksin ma pedagoogiliseks perverssuseks. Kui kool lakkab olemast kultuuriasutus, siis see ei ole enam kool, vaid midagi muud. Kui meie kool muutub selliseks klienditeenindajaks, siis see on eesti hariduse hukk. (EPL 4.sept.04)

Kas tõesti seisab kogu ettevõtmise tegelik idee selles, et riik ei vastutagi enam kooli ja hariduse andmise eest? Lugedes mitmeid artikleid hariduse reformimise kohta tundub, et programmi konkreetset sisu ei mõista ei omavalitsusjuhid ega ka koolijuhid, töörühmad aga mõtlevad välja uusi ideid ja uuendusi. Samas rahamure ja raske õpikava peletavad õpilased koolist. Igal aastal kukub gümnaasiumidest ja kutsekeskkoolidest välja üha rohkem õpilasi. Kutsehariduse katkestas 2002/2003 a. 5367 õpilast, gümnaasiumi jätsid pooleli 1038 õppurit (www.hm.ee)

Lääne-Virumaa õpetajad arvasid, et kui kogu nõupidamistele kulutatud raha oleks suunatud otseselt koolidele, oleks suurem osa probleemidest lahendatud. Koolides oleksid head õpetajad, kellel pea kohal head ja vettpidavad katused. Täna oleme aga lõhkise küna ees, õpetajaid napib, headest õpetajatest rääkimata, katused tilguvad, valgustus on vilets, õppevahendid vanad ja mööbel laguneb. (Virumaa Teataja 09.09.04)

Lõpetaksin oma väga pessimistliku kirjatüki Peeter Kreitzbergi mõtetega artiklist „19 saj. kooliprogramm“ ...klassikalise liberalismi põhimõtetest kantud lähenemine võtab vastutuse nii riigilt kui omavalitsuselt ja toimib turumajandusliku pakkumise-nõudmise põhimõttel. Koolid hakkavad sama usinalt kui pesupulbrifirmad end välja reklaamima ja õpilasi ligi meelitama...puhas turumajanduslik lähenemine koolivõrgu kujundamisel suurendab nii majanduslikku kui hariduslikku kihistumist. ...Tühjaks jäävad koolid suletakse või müüakse maha. ...kõige selle tagajärjel koonduvad majanduslikult paremini kindlustatud ja edukad õpilased maakonnakeskustesse. Maakoolidest, nii palju kui neid järele jääb, saavad abikoolid ja hariduslik kihistumine aina süveneb...Koolivõrku ei saa muuta võistluste objektiks (Postimees, 30.09.04).

Kommentaare ei ole: