Lahtiste lautade päev

Neljapäeval said linnalapsed ja maalapsed enda ninakesi kinni hoida. Nimelt oli välja kuulutatud üleilmne karjalaskepäev. Loomad olid muidugi laudas. Lahti lasti hoopis lastekarjad. Nii läksime meiegi.
Kõigepealt võõrustas meie lasteaiarühma tõeline mõisnik.Ta sõitis meile vastu ATV-ga, koos lambakoeraga. Mõnusas eesti keeles rääkis ta meile lammaste hingeelust. Ameerikamaalt tulnud Morgan Hammerbeck ostis mõisa 15 aastat tagasi. Rägavere uhkes häärberis, kus peeti esindusüritusi nii nõuka kui vabariigi ajal, hakkasid puhuma uued tuuled. Daamide peened odöörid asendusid "kasukalõhnaga".
3000 lammast aasadel tekitasid mälestusi Inglismaast. Nii hästi sobituvad need võilillenuttide vahele. Lapsed jälgisid pärani silmi kuidas lambad elektrimasinate abil kasukatest vabastati.

 Täna pügame musta villa, millest saab kompost.

Valge villa jätame Sõmeru lambafestivalile. Koer keerutab uted ringile ja mõisnik hoiab suunda.

Lammastest saab kõike: kasukaid, nahku, patju ja muidugi liha ning perenaise eripasteeti, millega hiljem maiustame. Külalislahkus eelkõige.

Aga see pole veel kõik. Karjamaal ootasid meid õnnelikud loomad.

Vabapidamisel. Morgan õpetas lapsi: teeme nüüd kõik: MUUUU. Seda ei lase 30-pealine lastekari mitu korda öelda.
Isegi pull Juss nosis õnnelikul ja veidi tobedal ilmel leiba.

Maakivist laut tundus tema tõelise maakoduna.

Sellega päev ei piirdunud. Lahke buss viis meid edasi.

Ajalehest: Tänasel karjalaskepäeval avavad piimatootmisettevõtted kõikides maakondades farmide uksed ja tutvustavad umbes 1500 lapsele oma tegemisi. Lääne Virumaal on selleks OÜ Voore Mõis Viru Jaagupi farm. 700 lehma  vabapidamisega külmlaudas.

Lisaks 1300 noorlooma.

Õnneks oli laudahais alles. Seda on ilmselt raske moderniseerida. Meie lapsed väga lollid polnud. Teadsid, kust piim tuleb ja mis sellest edasi saab. Küll kirjutas Virumaa Teataja siniste sussidega algklasside õpilastest kelle küsimused tekitasid hämmastust: kas lehmalastel pamperseid pole ja kakavad igale poole? Miks on lehma udar nii suur, kas sealt tuleb varsti vasikas?

 portree

Lõhn ei meeldinud meile kellelegi, aga kingituseks saadud kohukesed küll. Kommid ja jogurtid viisime lasteaeda ootama.

Seevastu tehnika oli nii võimas

oi, vabandust, midagi läks valesti :)

midagi muud, eks

 Nende rataste kõrval jäid suured maanaised sõna otseses mõttes pisikeseks.

Teema: ma vahest teen tööd ka

Meelt ei saa tühjaks lasta

ehk kuhu vaibusid sügavate laante vahel kõlavad laste kilked

SUVISTEPÜHADE rännakulised otsisid väljundit. Raadio rääkis, et inimene pole kala... Kas meri või jõgi - selles oli küsimus. Tugevad tuuled juhtisid vaistlikult sisemaale sooja. Niitudele ja metsadesse, kus voolavad veed. Nagu ütles teejuht Jaan Tätte sõnadega: mets puhastab meeli, aga vesi teeb seda kiiremini.

TUDU tee tundus just see õige. Teeääred kollatusid. Võililled, ütles kaassõitja. Ei, kullerkupud, oli Juht kindel.
Veenduge ise.

ligidalt

ja kaugelt

 OONURME jõudes viskas kaassõitja mõttepalli: Ma pole kunagi Peressaarde jõudnud. Ikka on midagi ette tulnud. Teeme teoks, võttis Juht sõnast.

Tee oli kruusane, sirge

Puudus salapära. Varsti ilmusid esimesed majad.

 majad
nr.1 korralik maja

nr.2

nr.3

Vähemalt see, mis nendest järgi jäänud. Väärikad varemed.


Otsime koolimaja. Paremal pool teed ta ongi.

oehh milline ilu

st. see , mis sellest järgi on jäänud

tagantvaade

eks ole ju eriline

kolasime loomulikult sees ka

katusele ka

ja jälle alla

millised tugevad aknaraamid

ja veel pilte

ja veel

ning veidi tänapäevast " kultuurikihti"

õnneks saab alati  õue minna

ja

ja

Järgneb lugu, mis kokku otsitud ajalehtedest ning millele liidetud enda muljed ja tundmused.

PERESSAARE ENNE
1930-ndatel aastatel otsustas riigivanem Konstantin Päts tekitada uusi külasid. Selleaegne Peressaare asus Mustvee - Sonda kitsarööpmelise raudtee keskpaigas, praktiliselt metsas. Kokku planeeriti ehitada 130 talukohta 17 ruutkilomeetrile. Programm nägi ette, et majad tulevad tsementkividest. Ühekordsed hooned, eluruumid, laut ja saun ühe katuse all. Lisaks  maad, mis tuli ise metsast välja raiuda. Viis aastat jättis riik sisseelamiseks, edasi tuli tasuda 100 krooni aastas viiekümne aasta jooksul.
Kõige enam tuldi Virumaale vaesematest paikadest: Petserimaalt, Valgamaalt, Võrumaalt.

Kuna lähimate koolideni Tudus või Avinurmes oli kümmekond kilomeetrit, siis hakati kähkukähku ehitama uut koolimaja. Ja see oli alles maja. Arhitekt Erika Nõva projekti järgi.
Loomulikult ehitati pood ja postkontor. pikisilmi oodati elektri panemist.

Aga selle asemel saabus lõpp.

Meie naabermaja mees, 90 aastane Ruuben Lambur on ajalehtedele andnud mitmeid intervjuusid. Kokkuvõtvalt on ta rääkinud kuidas nende pere 1930-ndal Peressaarde kolis, siis oli külas vaid raudtee ning raudteetööliste maja. Tänu raudteele läks ehitamine hõlpsasti. Raske töö, kraavide kaevamiseks  ja maantee ehituseks kasutati Rakverest kohale toodud vange

Ruuben Lambur mäletab veel hästi 1938. aasta augustipäeva, mil president Konstantin Päts enda patroneeritavat asulat külastas. "Sinimustvalged lehvisid igal talul. Lume ja Vaha taludest mööda Taagepera poole - see oli imeilus vaade. Valged majad, punased katused, kõik täpselt reas ning ka lipuvardad kenasti ühel joonel."
Presidendi esimene peatus oli Oonurme teel enne suurt silda. Sinna olid tehtud kaskedest, lippude ja lintidega auväravad. "Mäletan, kuidas Vaha Hilda presidendile lilled ulatas. Edasi sõitis president koolimaja juurde, kus käis läbi kõik ruumid ning tutvus õpetajatega."(Maaleht, 2013)

1944 algas inimjaht. Koolimajja seadis end sisse julgeolek. Meeste tee viis surmalaagrisse, kus nii mõnigi oma otsa leidis. Kas peeti metsaküla mehi ohtlikumaks? Polnud nad ju oma maalapikestega kulakud?
1947 pere küüditati. Kui osa perest tagasi Peressaarde tuli elasid majas juba võõrad. Ruuben ise pidi samal ajal taluma jubedusi Vorkuta vangilaagris..
Aastatel 1929–1940 rajati Eestis ligi 170 uudisasundust, kuid ühestki ei saanud elujõulist küla
- Kuna maaseadusega tükeldatud mõisamaad olid juba 1925. aastaks suuremas osas ära jagatud, aga maataotlejate hulk aina kasvas, asutati 1929. aastal asunduskomisjon (hilisem asundusamet, kelle ülesandeks sai riigi reservmaadele (peamiselt sood ja niisked metsaalad) uute asunduste rajamine.
- Suuremates asundustes ehitas riik hooned valmis tüüpprojekti järgi ja peamiselt tsementkividest tüüpprojektide põhjal. Seetõttu on neid lihtne meie enamlevinud puithoonete hulgas märgata.
- 1929.–1940. aastani (riigipöörde ajaks) rajas asundusamet ligi 170 uudisasundust kokku 2649 maakohaga. See tähendab, et kohati jagati vaid üksikuid krunte, samas kui suuremates asundustes jõuti selleks ajaks luua üle 50 talundi.
Peressares 98 (Maaleht, Ilmar Palli 2013)

Värvikalt on EW aegset Peressaaret kirjeldanud Evald Tammlaan. Ja paralleelselt nõuka aegset, kohalike jutu põhjal:   vene võim keeras asundusele esimese suurema matsu. Aja pöörised tekitasid inimestes suurt vihavaenu. 1951 a. moodustati väike kolhoos, mis kümne aasta pärast hingusele läks. Siis oli suurem osa elanikest juba mujale kolinud. Koolimaja suleti 1964. a. 170 lapse asemel oli järele jäänud kuus last. 1973 oli külas kirjade järgi 60 elanikku.

JA NÜÜD
Peressaare on küla Tudulinna vallas. Küla on rajatud asundusena 1930.a. Uusanduse kavandaja ja projektide autor Erika Nõva. Küla on nüüdseks ÜSNA VÄLJA SURNUD, kuid omal ajal oli see suur küla kahe poe, tellisevabriku, parkali ja koolimajaga, kus parimatel aegadel õppis 170 õpilast. Külas elas 2011 a. kolm inimest.
Nojah, ÜSNA välja surnud, peab ütlema.

2000.a. oli püsti veel 13 maja.
ja  erastamiseks enampakkumise teel ette valmistatud suur hulk metsa ja maad. Maaüksustel, mille suurus 30-40 ha (enamus sellest metsa) on intrigeerivad nimed nagu näiteks Jõehobu, Elevandi, Kaelkirjaku, Sipelgasiili, Vihmaussi, Aborigeeni, Pauka, Pitsu, Pontu...

Paistab, et Pitsud ja Pontud pole vähemalt teeäärse metsa kallale läinud. Imelik.


Aga meie läksime ju tegelikult vett otsima

Hõbedased hetked II

1979

Esikpoja sünnist oli paar aastat möödas kui Naine jäi uuesti lapseootele. Enam ei elanud pere Naise emale kuuluva ridamajas, vaid päris oma kodus. Uskumatu, et Naise kiiks kolida eestiaegsesse puumajja sai teoks. Kaasas ema sajatused: te veel tulete tagasi mugavusi tahtma... Ei läinud. Edaspidi polnud harvad hommikud, mil Naine pidi uksest sisse laskma suure poekotiga Ema, kes arvas, et ilma tema sekkumata sureb noor pere nälga. Alguses ajas naerma, aga hiljem vihale. Ema ei olnud ju oma kodus üksi, temaga koos elasid sel ajal 85-ne vanaema Nete ja keskkoolis õppiv poeg. Samuti oli ta aasta pärast leseks jäämist leidnud endale nn. nädalalõpumehe, mis 45-se kena välimusega naisterahva puhul igati normaalne samm. Näedsa...Jutt läks hoopis ema peale.

Miks küll tahavad emad oma täiskasvanud laste elusid elama hakata? On see soov heastada enda mittesaavutatut? Igatahes kippus Ema täiel rinnal meie korterit sisutama, sest kes siis veel paremini teadis, kui mitte tema. Selle tulemusel või õieti tagajärjel hakkas meie kena, kahe aknaga tuba "kaunistama" pruun Leedu sektsioonkapp koos muude mööblitükkidega. Pidi ju igas lugupeetud kodus olema punane või roheline diivan, kaks tugitooli, diivanilaud ja põrandat kattev plüüžvaip. Miks Naine vastu ei hakanud kuigi teadis, et tahab midagi hoopis muud? Ju nii oli lihtsam. Pealegi särasid pulmadeks kingitud tšehhi kristallklaasid peegliga kapis nii peenelt. Naisele tähtsam, kui televiisor, oli raadio ja tutvuse kaudu suurenev plaadikogu.
Õnneks sai Naine  köögis ja magamistoas võimu enda kätte ja vanaema vanad asjad uuele elule aidatud.
Kuna tegemist oli vana haiglaga, siis pööningult leitud võredega titevoodi oli tõeline uunikum.

Nii see elu palgapäevast palgapäeva möödus. Mees teenis elektrikuna korralikult. Nii ilmusid lisaks puupliidile kööki elektripliit ja pesumasin. Külmkappi vaja polnud, sest paar maja edasi asuvast alevipoest polnud niikuinii midagi osta.

TÜLID TÜHJAST
Kuna Naine ei tahtnud esiktite sõime paigutamisest midagi kuulda töötas ta vahepeal osalise koormusega. Pisipõnn oli sel ajal vanavanaema hoida. Mees pidi suvel kolistama mööda Eesti kolhoose ja Naine jäi lapsega üksi ja kurvaks. Olid küll töökaaslased, kellest nii mõnigi lapsega kodus, aga mida sa hing ikka üht ja ümmargust juttu veeretad. Või vankriga üht ja sama teed kolistad. 24 aastane tundis ennast täieliku keskealise kitlis tädina. Vaadates nädala lõpus pideva väsimuse all lösutavat meest ümises Naine sageli : väärin muud, väärin muud...Mees ei tahtnud temaga isegi reedeõhtust teleteatrit vaadata. Praeguses keeles oleks selle kohta öeldud: puudus ühisosa. Mida Naine tegi? Kas võttis nurgast unustatud kitarri ja laulis oma lemmiklaulu: "ma alles noor ja ilmaelust väsind, mis teen ma siis kui kannan halli pead, ma tahaks jätta kõik oma noore elu ja külma hauda tahaks tõtata..."
Muidugi ei teinud ta seda, see poleks ontlikule pereemale sobinud. "Loomingut" tellis ta sellele vaatamata ja hoidis uudiskirjandusel silma peal. Ta kokkas ja koristas ning õpetas oma esimest silmatera. Õnneks sigines perre uusi tuttavaid. Kaks nooremat sorti meesõpetajat, kellest üks osutus küll biseksuaalseks. Uusi tuuli tuli ikka. Liidu tasandil peotantsuturniirid ja külalised väikealevis, keda sai majutatud. Glamuur ja sületäis roose ning romantilised luuletused täitsid Naise tähelepanuvajadused. Mees ilmselt eriti õnnelik polnud.

OHTLIK OLUKORD
Niisiis, jäi Naine uuesti lapseootele. Ta ei mäleta, kas see Meest rõõmustas.  Naine ise tatsas mööda tube punasemummulises kleidis. Üks haiget tegev juhtum on Naisel meeles tänini. Olles viimaseid nädalaid lapseootel haigestus muidu nii terve äsja kolmeseks saanud esikpoeg. Kõrges palavikus tõusis poiss voodist ja lihtsalt kukkus põrandale maha. Naine röökis kiirabi telefoni midagi arusaamatut. Õnneks asus kohalik haigla peaaegu, et maja taga. Midagi hirmsat polnud juhtunud, liiga suur annus palavikualandajat muidu nii tervele lapsele.
Naine ei maganud silmatäitki ja oli järgmiseks hommikuks täiesti läbi. Pisarsilmi palus ta Meest, et viimane töölt koju jääks. Mees ei näinud selleks mingit põhjust. Ja Naine tundis kuidas usaldus mehe vastu hakkas temast pikkamööda välja voolama. Mühkam, mis mühkam! Pole parem  kui tema mõttetud vanemad ja vennad-õed! Pagan võtaks seda idablokis kasvavat pesakonda!  Vihaga pesi Naine esimesel mail aknad ja kardinad, koristas toad ning sõitis öösel kiirabiga sünnitama. Mees pidi kolmeaastasega  koju jääma.

SÜNNITAMA, Sünnitama
Haigla oli sama ja sama hirmuäratav. Naine pandi sünnituslauale lebama. Arstide toast kostis jutukõminat. Ninna lõi kohvi ja konjakilõhn. Ikkagi esimene mai. Millegipärast oli vähemalt pool sünnitushaigla personalist venelased. Naisel oli külm, aga õiendada ka ei julgenud. Nii ta seal seljali lamas ja valutas neli tundi. Hommikul saabus uus ämmemand küsimusega: mida teie siin teete? Naine vastas: sünnitan juba üksinda mitu tundi. Mnjaa. See emand võttis asja oma jõulistesse kätesse ja tunni pärast oli poisslaps siia ilma aidatud.
Kas nüüd hakkate õmblema ka, habises Naine küsida. Mis õmblema, kas tahate, et me teil augu kinni õmbleme või? naljatas emand. Seda naine muidugi ei tahtnud. Kuna sünnitus toimus hommikul, oli meeleolu teine. Polnud hirmu. Palatis võtsid Naise vastu kaks toredat sünnitajat. Näe, oleks tüdruk sündinud, oleksid võinud Miira nimeks panna (MIR- rahu, maiparaadi levinud loosung).
Teine laps on ikka teine laps. Naine oli muutunud julgemaks. Päevapäikeses ilmusid sünnitusmaja akna taha Mees ja Poeg 1. Emme, näita vennat, näita vennat! Naine oli rõõmus ja rahulik. See rahu jõudis rinnapiima mööda lapseni.
Kodus oli Mees koos Naise vennaga söönud ära 20 sefiirikorvikest ja joonud mitu liitrit Fantat. Vot selline Mees on mul, mõtles Naine. Mitte mingi purjus titevarbaid kastev külajoodik. 20 romantilist roosi, mille kinkis Naisele üks Moskva peotantsija, olid ammugi unustatud.

OLÜPIASUVI
oli imeliselt soe. Ja Poeg 2 imeliselt rahulik ja rõõmus laps. Naine oli sale, pruun ja noor. Märkamatult sai suvest sügis. Naisele 25-s. Ja sügisega koos hiilisid jälle vanad varjud nurkadesse.
..."väärin muud" päädis sellega, et Naine sundis Meest töökohta muutma. Et agulielu rajoonikeskuse vastu vahetada.