Esmaspäev, 15. august 2022

Kümnes!


 Eile sõitsime Anneliga läbi kauni, hommiku-uduse Eestimaa. Ikka selleks, et minna järjekordselt arvamusi avaldama. Paidesse. Olin enda jaoks vaadanud (mällu pannud) mitut setut jututuba. Mõned kattusid, mis polnud hea, aga kui kõike ei saa, siis võta pool. All-linna parklas oli ruumi, käepaelastaja, noor koolipoiss, väga viisakas. Viisakad olid infoleti tüdrukud ja üldse selline kena algus. Kuna mõtlen enamasti söögist, siis igatsesin hommiku-ampsu enne tõsist vaimutööd. Lions -klubi prouad härrad pakkusid endiselt suupärast rahakaardisõbralike hindadega. 

uus oli minu jaoks see, et taldrik ja kruus (kumbki 2 raha) pidid pärast pakiautomaati minema ning 4 raha pangakaardile tulema. Aga tehtud sai seegi. 

Seejärel hargnesime. Minu eesmärk oli juba kodus selge ja osalt sellepärast ma läksingi. 

"Selge pilt" piiga oli juba telekast vana tuttav ja FB-s ikka hoian vaimse tervise asjatel silma peal ning kahe-päevane koolituski läbitud. "Vaimse tervise esmaabi" . Tänane teema oli isiklik, sellepärast lähenesin arglikult, aga otsusekindlalt. Poolteist tundi kadus kiiresti, grupitööde  mõtted-ettepanekud olid konstruktiivsed ja sain ka ühe kontakti. Kuna olin ja olen suur skeptik igasuguse kogemusnõustamise ja abistamise pakkumisel, siis jätsin otsad lahtiseks.




Teema haakus hilisemas jututoas kuhu jõudsin poole pealt ning kus tõstatati igasugu abipakkujate kaardistamis - ja hierarhiline struktuur ning hinnakirjad. Näiteks kui psühhiaater pärast mingi arv vastuvõtte määrab inimesele ravi, siis laias plaanis seda ju hiljem ei kontrollita. versus operatsiooni sooritanud kirurg suunab patsiendi järelravile. Aga kuidas toimib protsess vaimse tervise raviga? Selles hilisemas paneelikas " Mul on hingel raske. kallis, riik, palun aita mind" ja kuhu jõudsin viimaseks kolmandikuks jäi kõlama, et võtmeisik peaks ikka olema perearst. Üldse oli liiga palju sõna "peaks". Sellised segased tunded neis kahes grupis. Peaasi, et...

...


Seevastu hariduse ala vana-uue Paide gümnaasiumi läheduses oli värvikas, tempokas. No kes ei tahaks teada "Mida koolis õppimata jätta". Juhatas Indrek Lillemägi (Pegulinna Riigigümnaasium) ja sekundeerisid hea huumoritunnetusega sõnakad inimesed. Kui ühiselt leidsime, et kas odavise on vajalik õppekava osa sain grupitöös mõnusa õlg-õla kõrval tunde ja sära silma.

"Robot, kas sa oled surivoodil kaaslaseks?" Sellel morbiidsele pealkirjale ma päriselt ei pühendunud, aga laiemas pildis tekitas mõtte: kas ostaksin emale 7000 raha eest robotkoera, keda ta paitaks, aga kes ei vajaks jalutama viimist? On ju maailm põnev?



Majabranne süüvis poliitikasse. Mina hiilin nendest sujuvalt kõrvale. Väike-suur aps juhtus ka. Viimasel poliitika-ala teemaarendusel hakkas pealaval ennast muusikat sättima valjuhäälne ansambel. Ja korraga ei kuulnud me enam ei Leo Kunnast, ei Marina Kaljuranda vaid lahkusime. 

Kodutee ootas. Mõtteid oli palju ning päev oli igati korda läinud. Miks mitte ehitada koju selline pisike mõtlemise ruum?

Ja ärge unustage Runnelit:

Mõtelda on mõnus, 

rääkida on raskem, 

ärgem sellepärast, 

pääd veel norgu laskem.

Kõnelda on kergem,

kirjutada raskem, 

ärgem sellepärast

pääd veel norgu laskem.

Kirjutada kergem,

rehkendada raskem, 

ärgem sellepärast,

pääd veel norgu laskem.

Mõtelda on mõnus

kuidas kõik on raskem,

ärgem sellepärast

mõnu mööda laskem.

Ja jälle sõitsime läbi kauni, õhtupäikselise Eestimaa. Olgem hoitud.

Kommentaare ei ole: