Kolmapäev, 10. august 2022

Mida ma otsin?

 


Kuigi ma staarblogijate hulka ei trüginud (mullu olin peaaegu valmis, aga tervis vedas alt), ajan oma pisikest rida ja joru edasi. 

Esimesel augustil toimus Simuna kirikus Gustav Normanni orelifestivali raames avakontsert: Ain Anger, Piret Aidulo, Riivo Kallasmaa, Kammerorkester ME 104. Aitäh, Maabranne, ilma sinuta ma poleks ehk tulnudki...

Ilm oli rohkem kui vihmane ja tuuline, kohe päris jama oli. Sellepärast jõudsime Maabranne ja tema brannega tänu lahkele Autojuhile alevisse pea viimasel minutil. Autode rodu tuli poolde teesse vastu. See oli minu jaoks esmakordne kogemus, kus SUUR maakirik  rahvast täis. Pea iga teine Rakverest. Tegemist ikkagi ühe juhtivama bassilauljaga maailmas. Kõik oli täiuslik. Hea, et sain kavalehe. Kuidas ma muidu oleksin teadnud mis ja kes. Kava algas G.F. Händeli orelikontsertiga. Sellele järgnes J.S. Bachi kantaat "Ich habe genug". Olen oma viletsa saksa keele oskusega tänulik neile, kes kavalehele tekstiosa tõlkisid. Millegipärast (ka Arvo Pärdi pikkade kantaatide ajal) meeldib mulle näpuga rida ajada. 

"Mul on kõik, mida vajan" paneb lisaks Jumalikule sõnumile inimlikkuse üle mõtlema. 

"Ma ütleksin, sul, maailm, rõõmuga: mul on kõik, mida vajan!"

Muidugi lõpeb kõik surmaga ja "Ich freue mich auf meinen Tod" (ma vaatan surmale rõõmuga vastu) on veidi kõhedust tekitav. Mõtlemiseks.

Gerald Finzist, Suurbritannia heliloojast ei teadnud ma midagi. Jälle oli abiks kavaleht. Mulle meeldis. Helge, tuletas meelde minu Inglismaad: väikseid kirikuid, kitsaid teid, sillakesi ja jõgesid. Ühesõnaga Cotswoldi. 

Järgnes Edvard Griegi "Süit Holbergi aegadest". Lasin lihtsalt keelpillidel endas kõlada. 

Elamuse lõpetas Ludvig van Beethoveni kontsertaaria "Prüfung des Küssens". Kavalehel tõlget polnud. Kas "Suudluskatse" kõlab piisavalt normaalselt. Igatahes andis Ain Anger selle edasi vägagi kelmikalt. Ja siis me plaksutasime ja siis saime lisapala ja siis me plaksutasime veel. Ihii, minu ees ütles üks proua teisele: ärme enam niipalju plaksuta, siis ta ei lõpetagi...Tuli meelde ütelus: milleks pahandada, kui võid imestada. 

Ma ei ole mingit muusikalist haridust saanud, aga ma tunnetan seda, mis on minu jaoks ilus. 

Sellepärast sõidan ma täna Väikesesse Maarjasse, et elada kaasa VHK keelpilliorkestri suvekontserdile. Dirigent Rasmus Puur. Tutvustuses lubati esitada valdavalt eesti muusikute loomingut. 
Tunnen ennast õnnelikuna. Miks mitte kanda veel "suve minus eneses".


Ah, jaa, peaaegu unustasin. Veel jäid mainimata Rakvere keskaja päevade tähistamine Kodukandi Brannega ehk Päevalillega. Tema ausalt öeldes peaaegu tiris mu kaasa, sest olin just alustamas nn. "ristipoja nädalat". Kõigepealt kuulasime Uno Trummi loengut "Maa alune Rakvere. Keskaegne linn." Huvitavalt räägib ja alati jääb midagi uut meelde. Veidi raskendas kuulmist suur autotee, aga ega need kõrvad ka pole enam teab mis noored :) See-eest kirikus kõlas küll! Esimesel õhtul "Rondellus" ja teisel "Triskele". Tantsijate kostüümid andsid Pikale tänavale jumet ja Jüri Kuuskemaa ning veel mõned mehed mõjusid imposandselt. Kahjuks oli hr. Kuuskemaa juttu kirikus veidi raske jälgida, ehk oleks mikrofon aidanud. Ja siis tegin enda jaoks ajalugu. Reede hilisõhtul  näidati Kolmainu Kirikus kino. Kahtlesin, mis ma kahtlesin, aga kui ei tee, siis ei tea. Film oli nii vapustav, et tulime välja kõnetult. Pealkiri "Nartsiss ja Goldmund". Hermann Hesse romaani järgi (1930) Keskaega poetiseeriv romantiline lugu kahe noormehe, abti ja rändkunstniku siirast sõprusest (raamatu tutvustus). Raamat, millest ma midagi kuulnud polnud ja film, mis vapustas. Kui kellelegi silma jääb, siis hea närvikavaga inimesele soovitan. 

Aitäh, Päevalill, ükskuid on vaja kergelt müksata, küll nad siis kaasa tulevad.




3 kommentaari:

tegelinski ütles ...

Nüüd tegid küll kadedaks! Nii hea suvine programm sul....

Emmeliina ütles ...

Kuidagi tore jah, kui maale ka sobivat kultuuri antakse ja valikuid on :)

Eile juhtus vahva lugu: Väikeses Maarjas. tahtsin läbi pargi kõndida, kuid nägin, et pingi olid vallutanud külatraagikud. Sõidutee äärt mööda kulgedes kuulsin hirmsat autokärinat. vastu tormas tuttav kollane (teist sellist Eestis pole) ning roolis minu Poeg. sain ta sujuvalt kontserdile tõmmatud ja õhtuks ise koju ka. (õnneks oli šall kaasas, muidu oleks tuul juuksed pea küljest ära viinud) Rasmus Puur koos fantastiliste noorte muusikutega oli valmis pannud suurepärase suvise kava eesti heliloojate loomingust. Ehala, Grünberg, Tüür ja veel noori, minule tundmatuid. Poeg luges rahva kokku, sai pea 40. Hea, et mitte 10 nagu kevadisel kooride esinemisel. Aga kuhu jäid Maarja Muusikakooli noored? Ega pilliõpe tähenda veel, et peaks ennast mitmekülgselt harima :(

tegelinski ütles ...

Ongi kahju, kui väärt üritus, aga rahvast napib.
Pakutakse päris palju, siis on ehk raske valikuid teha. Mõni üritus jääb märkamata, olen ise ka juhtunud lugema huvitava ürituse reklaami, mis paraku juba möödas.
Sellest on kasu, kui oled õigel ajal õiges kohas :)