Ühel pool

 

Kribasin kolleegidele luuletuse, mille sain kuuse all ette kanda. Et paberilipik võib kaduma minna (mulluse ja tunamullusega on nii juhtunud), siis kannan siia üle.

Viis aastat selles koolis olen käinud

ja palju sekeldusi sellel ajal näinud.

Kui muremõtteis vajan veidi varju,

siis on mul palju sõpru hoidmas vihmavarju.

Just jõuluaeg on sobiv kiituseks -

aitäh ja kummardus on minu riituseks!

Meil on koolis traditsiooniks kaks pidu. Esimene on väljasõit omaosalusega, mille rõhk on kontserdil ja heal toidul. Seekord oli valitud Vihula mõis, Kavala Antsu restoran ja kontsert "Rõõmsad jõulud üheskoos" aidahoonesse ehitatud saalis. Olin seal esimest korda. Kõik sujus nii kiiresti, et isegi pilte ei klõpsanud. Toidud olid minu jaoks nii gurmee, mis gurmee. Saime ise valida. Pisikeses kirjas oli siltide peale kirjutatud. Meelde jäi metsaseeneorsoto ja siga kadakaseemnetega  suitsuahjus. Ruum oli küllalt hämar ja kõike lugeda ei näinud. Kindel, et üks oli siiakala sobiva salatiga ja teine vaagen oli kanaga. Kõige parema tahtmise juures koogid ei mahtunud. 

Aga nüüd kontserdi pool. Esimene ehmatus üllatas mind nn. garderoobis. Arvan, et u. 100-le kujundatud riidepuudega nagid pidid mahutama vähemalt 200 inimese talveriided. Olin vaeva näinud ja kasuka koirohust puhtaks tuulutanud :) Viska või maha. Õnneks noor kolleeg praktiliselt viskas selle kõrgele üles riiulile, kuhu pikad saavad näiteks mütse panna. Saalis ülerahvastamine jätkus. Toolid olid nii tihedatesse ridadesse paigutatud, et Ivo Linna kinganinad praktiliselt esimeses reas istuja jalge ees ja Jassi Zaharovi sümpaatne bariton sundis käsi kõrvadele. Õnneks ei istunud ma esireas. Ja siis... C-Jam alustas ning mis juhtuma hakkas. Igast nurgast hakkas kostma küll mahasurutud köhatusi, küll lausa paukuvat köha. Neid ei saanud kuidagi miksida tšellode helinatega. Kolleeg küsis vaikselt: ei tea, kas nad veel püüavad mõne looga välja tulla. Ma ei saanud aru, kas asi oli ventilatsioonis või selle puudumises või milleski muus. Pikkamööda siiski rahuneti. ka mina pidin Myntoni suhu pistma. Kontsert ise oli hea. Olen alati skeptik olnud jõuluajaks kokkumiksitule, aga nüüd sain mitme loo ajal pisara silmanurka. Ivo Linna mälestas Riho Sibulat looga "Sinus endas talv" , Jassi Zaharov "Panis Angelicus" ja C-Jami esituses Taevatrepp...

Ühesõnaga, üksinda poleks läinud, aga kui buss koolimaja eest viib ja toob -miks mitte. Pluss suurepärased kolleegid. Mis sest et olen kõige vanem.

Teine pidu algas Jõuluhommikuga kooli saalis. Seekordne Vana oli minu jaoks veidike hall ja karvane. Aga väga sõbralik. Meie 4 liikmeline poistegäng oli terveks saanud ja suhtles täitsa vabalt. 

Hiljem, kui lapsed kommikottidega koju kupatatud sai veel kolleegidega kohvitada ja muljetada ning soove vahetada. Selleks ka see esimene luuletus. 

Eriti meeldis mulle koka-Ave (ta on meil über) soov: vähem närvi ja rohkem värvi. 

Nii et elagu minu värvilised sallid, saapad ja sukad! 

Armsatele lugejatele soovin kena jõuluaega!