Kolm vaala

 Oktoobrine täiskuu nädal (arvestan ikka nagu targemad õpetavad - kolm päeva ette ja kolm päeva takka järgi) sisaldas eelkõige mütoloogilisi ja vähem mütoloogilisi unesid. Sellepärast need kirjutamata päevad, mil praktiliselt tiksun/tukun arvuti ees/taga. Täna öösel, kolme paiku lubasin endale, et kirjutan. Kohe igasugu asjadest. 

RENOVEERIMINE

Nu see tont hakkas liigutama kahel nädalavahetusel alates septembrist. Kõigepealt pidime keldrid  vanast modrust puhastama, uksed avatuks jätma ja lihtsalt ootama. Möödus kaks nädalat. Ei mingit graafikut, ei mingit sebimist õues ega majas sees. Ootamatult nad tulid, tulid müriseva väiketehnikaga ja tegid ilmselt seda, mida pidid. Siis kadusid jälle viieks päevaks. Jne. Sel nädalal on edasiminek (rohkem ikka süvitsi) silmale nähtav ja kõrvale kuuldav. Paar päev on trakats akna all kraave kaevanud pea päikeseloojanguni. Kahju, et ei jälginud mida sinna kinni aetud kraavidese pandi? Tõepoolest, mida? Keldrite vastu pole senini keegi huvi tundnud. Esimene arve saabus ka. Ikka selle renoveerimise eest. Kolmandik miinimumpalka. 20 aastat.

ELEKTER

Kui juba, siis juba sajaga. Kui ta sindrinahk tõusis, siis talv võttis ikka pisara silma. Hullem oli see, et saaga jätkus. Maksta augustis elementaarse - boiler, pliit, telekas, arvut, külmkapp eest koos võrgutasuga 127.- ei ole normaalne. Boiler ka arvas, et ei ole ja lõpetas koostöö. Poolest septembrist. Septembri arvega saabus tõehetk: Olin küürinud ennast ja natikest toidunõusid 62 euro eest kuus. Jummel, kas ma olen tõesti nii suur! Ja küll mul on ikka seda volüümi. Edasise olen lahendanud niimoodi, et pliidil iga päev 100 gr. sooja vett 1kg eluskaalu kohta. Hammastega on veidi raskem, neile pole veel valemit leidnud. Ah, et miks mitte uut kulutajat pereliikmeks võtta. Sellepärast, et helesinine unistus lubas meile maaküttega koos sooja vee (mis küll naabri renoveeritud majas väga kallis). Aga ärge muretsege, kolmel päeval nädala lõpus resideerun rikka, pensionärist ema juures. Dušš ja puha, põrandaküte ja puha ning õhksoojuspump. Ema arve jäi 120 piire. Ei pea hakkama minust ringiga kaugelt mööda käima ja bussijuhile pole vaja ka vihjeid anda, sest ema juures alevis on luksussaun. Pensionärile tõsteti pilet nelja euro peale, aga aeg piiramatu. Vähemalt mulle pole keegi julgenud midagi öelda. Üks väike, nädala keskne salakoht on mul ka (mitte vihmavesi ega meri), aga seda ma teile ei tohi avaldada. Lastakse lahti või pannakse kinni.

TERVIS

Pärast neid õudukaid keldri koristamise jamasid, mil avastasin, et kohalikest reedeõhtustest napsitrallidest on kiiresti konteineri poole transportinud just need asjad, mis olid määratud sisse tagasi tõsta ja mittevajalik laiutas kenasti seal, kus ta olema ei pidanud jäin ema juures nii haigeks, et väike vererõhu mõõtmise massin minestas. Mis tulemust ei näidanud, oli apteegist ostetud covidi test. Jalad olid all nagu makaronid ja õues oli palju parem olla, kui näiteks poes. Ema, kellel raudne tervis, ei saanud aru, sest mul on haruharva võimalus haige olla või haiget teeselda. Eks mul oli koolis ka igasugu imelikke juhtumeid, aga olen ju karastatud teras. Või ei ole? Maabranne, kes õnneks/õnnetuseks töötab haiglas käskis kiirabi kutsuda või maakonnalinna EMO sse imbuda. Seda bussiteekonda ei riskinud ette võtta ja ainuüksi EMO nimi ei äratanud poolehoidu. Viimases hädas pakkus ta, et võtaksin oma vastutusel (hüvastijätukiri jäi kirjutamata) tibake ema vererõhurohtu. Seda ma ka tegin, iga päev ja pärast seda on maailm hoopis parem paik. Kas ma kiirustasin siis kodus arsti juurde? Võite arvata. 

Nüüd olen väga väsinud, aga luban, et ilusatest asjadest kirjutan homme. Alati on midagi ilusat!