Oh need soojad suveilmad...

Võidupühane surnuaiapüha väsitab, aga on vajalik. Poeg 2 teab. Poeg 4 teab ka. Väike vanaema saab emb kummale loota. Mõtlen vahest, et kas mu ema ikka saab aru sellisest eelistusest, mida tema heaks tehakse või võtab kõike loomulikuna.

Õhtuks oli kutseid. Nagu ikka, tegin mugavusvaliku ja maandusin maja ette haljasalale. Määravaks sai kaunis lõke. Oli nagu oli, ajasin lobajuttu ja limpsisin valget veini.
Päris jaanipäeval lihtsalt olin omaette. Oi kui hea!

25-ndal võtsin end kätte ja otsustasin projekti "Mäng sõiduplaaniga" jätkata.
Ennelõunane Rakvere bussijaam.

Küsimus kassasse:
-kas 12.10 buss sõidab Kunda rannani?-
- pole märgitud, küsige bussijuhilt-
Ootan, palavustan, vahelduseks ostan linnupuurist eurose raamatu, no igaks juhuks, kaaslaseks. Selgitus: raamatukogu naised müütavad igasugu head kraami hea hinnaga ja ei luba mul suhu võtta sõna "rand".
Buss tuleb ette.
-kas te sõidate Kunda rannani?-
-ei, pole sellist peatust-
Ometi kunagi ajalehes lubati, aga no mis seal ikka, kohe tuleb Võsu buss. Aga mida ei ole, on see buss. Ometi eelmisel korral oli. Sõiduplaan näitab, et just ja ainult NELJAPÄEVAL väljub buss 12.30
Olen linnas olnud juba tunni. Kurat, milline ajakadu.
12.30 sõidab peatusse Võsu buss. Pealkirjaga Rakvere-Vihula-Võsu. Aga mina tahan nii väga Käsmu.  Mis teha, kui Võsu, siis jälle Võsu.
Küsimus bussijuhile:
-kaua buss Võsule sõidab?-
-ma ei tea-
?????
13.40 oleme Võsul. Mis teha, 35 km. läbi külatanumate. Ega ma kurda.
Rahvas väljub, kuid üks ontlik härrasmees mitte. See tekitab hämmingu.
-ega see buss ometi Käsmu edasi sõida?-
-loomulikult sõidab,- vastab bussijuht.
- kas ma tohiksin siis ka???-
-loomulikult-
Appikene, kas oleks raske kirjutada sildile lisaks Võsule lõpppeatus Käsmu.
Viimaks ometi! Kordan omaette: täna olen ma leebe, täna olen ma leebe! Uurin tagasisõidu aegu. Plaani pealt. Kuigi on suur suvi saadetakse mind juba kahe ja poole tunni pärast tagasi. Õhtust bussi pole käiku pandud. Asi seegi, et üldse buss on.

KÄSMU
Kõik kurjus variseb kapteniküla ilu ees. Kõigepealt siirdun kiriku poole.

...

 Uks on lahti. Vaikne, nii vaikne. Istun kalmuaias pingile ja kuigi mul pole nende rannaküla asukatega sugulussidet, tunnen hingesidet. Siin te nüüd olete, nimed hauakividel. Osa teist pani aluse sellele kõvale külale.

...

Meremuuseumis on Siima škopi maalide näitus. Sügiseni. Jätan selle vihmasteks ilmadeks ja kepsutan poodi. Lõuna ka juba käes. Milline pood! Milline müüja! Ülivõrdeline! Saan soovitu ja luban einepausi. Poe ees. Küll on ikka andekaid.

...

...

...

Meremuuseumi tagant lähen vett proovima.

Kohustuslik kaader :)

Kellaaeg tiksub kuklasse. Ja lubatud 10 000 sammu ka. Sellepärast sean suuna Lainela poole. Tean, et kaugemale ei jõua. Küla puhkab siestat. Majad on nii maitsekalt kaunid. Lapsed jalgratastel teretavad. Kuhu ma olen sattunud?
Tagasi kõndides tuleb poest bussivesi varuda. Müüja mäletab. Kõrval on väike käsitööpood. Sealne proua müüb folgipasse. 50 raha. Küll tahaks minna, aga tean, et olen selle jaoks vana. No mina ei ole vana, teised on lihtsalt nooremad.
Bussijaamast üle tee peatub jalgrattamatkaja. Ja muudkui pildistab ja pildistab. Mida, kas pole enne bussipeatust näinud? Toolide ja lillepottidega.
...

 Peale minu on veel kaks reisijat. See ei pruugi nii hästi lõppeda, arvan. Ja nii ongi. Võsul ootab vähemalt 50 pealine ja palavusest oimetu inimhulk. Teen ülbe näo, asetan kübariku kõrvalistmele: mina olin siin enne teid! Bussijuht palub: kallid inimesed, poole tunni pärast tuleb veel üks buss. Tulutult. Topitakse triiki täis. Kas võtta kübarik ja vabastada koht, selles on küsimus. Õnneks tuleb üks tuttav. Parem ikka, kui võhivõõras. Lobisedes möödub aeg.
Õhtuks koju. Sammud sain täis.
Homme algab uus projekt ehk "mõni päev Maarjat"

Suvi!

Kuidas see Lermontovil oligi: Beleejet parus adinoki...

Eesti keeles pean mälule neti abiks võtma:
Nii üksi siniudus loovib
üks puri merel avaral.
Mis ta küll võõrsilt leida soovib?
Mis kodumaal jäi maha tal?

Mast naksub, paindub, tuul on kähe,
laev läbi tõttab vahus veest.
Ah, õnne püüdma ta ei lähe,
ja ta ei page õnne eest!

Ta peal on taeva puhas vine,
all taevast heledamad veed -
kuid torme ihkab mässuline,
just nagu rahu tooksid need!