K-ütlen ma, U-ütlen ma, R-ütlen ma, A-ütlen ma, T-ütlen ma

No nüüd on käes! Väike-Maarja hooldekodu hooldaja proov oli positiivne. 4. juuni hommikul anti vallavalitsuse lehel teada. Uhh ja kui kindlalt ma ennast vahepeal tundsin! Kahel päeval sai isegi seitse km. kõnnitud. Muidugi mitte järjest ja tempokalt, aga parem ikka, kui toa tagumikutunnid.
Eile sadas ja täna on ka  nutune. Ma ei tea, millega ennast motiveerida, et õue minna.
Lisaks ei soovi kellegagi kontakteeruda, aga ikka juhtub.

Päev läks veidi helgemaks. Tuttav hooldekodu töötaja kirjutas.

Õhtupoole paistis päike. Oleks on oleks. Siiski seadsin sammud alevivahele. Õnneks ei kedagi. Tavapäratult pöördusin hoopis Müüriku poole. Riskisin mälestustega. Ja nagu ikka - need tulid.
Pea esimene: Isa tööautoga maale vanaemade juurde
Pea teine: isa külgkorviga motikaga maale vanaemade juurde
Kolmas: enda päris jalgrattaga maale vanaema juurde

Oo Müürikule ehitati kiik! Kitarr selga ja sinnapoole. Mäletan seda  kiikumise võlu. Ma ei kartnud. See oli ju lendamine. Hull tüdruk, kitarriga -öeldi.

Samasse ajajärku kuuluvad rikka kolhoosi jaanituled, kus õlut võis kraanist lasta ja grillkana oma töötajatele prii. Kust muidu oleksin ma tasuta saanud kuulata Fixi, Apelsini, Palderjani ja teisi selle aja tegijaid? Oma punt kokku, lapsed algul vankriga, hiljem omal jalgel kaasa ja Müüriku poole punuma. Tähtis persoon, kes ei tohtinud tulelt puududa, oli vanaema. Keda siis ikka kasutada laste koju transportimisel. Nende tulede pärisosa oli hingetuks tantsimine. Isegi vihmas ja tuules. Ja koju tulime läbi varahommikuse kasteheina. Kindlasti oli põõsa all magajaid ja muidu õnnetuid. Aga neid vaadati rohkem kaastundega. Meie punti nad ei kuulunud ja meie jaanirõõmu ei rikkunud.

See oli meie lugu.

Et teid mitte segadusse ajada olid ajad 1965-1985

1984 ehitas kolhoos metsa suure puhkekompleksi - Vainu Tare. Eks ikka varustajatele ja igasuguste tegelinskite moosimiseks. Gavronski oli mõjus ja kaval ärimees.
Hiljem läks maja erakätesse ja uue riigikorra ajal pakuti toitlustust.
Uidates mööda tuttavat rada kohtasin üllatuslikult murutraktori roolis ülimalt meeldivat noort perenaist, kes valgustas mind maja edasisest saatusest. Kuna eelmine pere tööst väsis pandi hooned müüki ja juba paar aastat on see nende pere isiklik suvituspaik.
Järjekordselt pidin nentima - suvel lihtsalt tuleb välja minna.