Vanaema, kas sa oled moodne õpetaja?

Tahaksin tsiteerida blogimaailma klassikuid, arvan, et ei pea luba küsima, sest mõlemad postitused avalikud.
Murca: kuskil mingi koomik just ütles, et blogimine, see on lihtsalt vestlused, mida keegi ei viitsi sinuga pidada.

Ja teine, mille leidsin kommentaaridest Ritsiku juures
Kaamos: Pole vaja mõeldagi, et millal ma ennast paksuna tundsin. Ma lihtsalt olengi paks, meeldib või ei....Vanana...jaa, sellega on nüüd sihuke asi, et kui hakata tulevikule mõtlema siis kõige julmem on tunne, et sedasi siis, ülejäänud elu oled nüüd üksi. Ok, lapsed ja muud pudinad muidugi on, aga vanaks jääda koos teise inimesega enam ei saa, sest juba oledki vana.Teate naised: neljakümnendast edasi natuke üle viiekümne on parim iga. Ärge seda mööda laske. Pärast lihtsalt kukud.

Miks esimene? Eks ikka sellepärast, et ma ei suuda kuidagi blogimist jätta.
Miks teine? Eks ikka sellepärast, et läbi fotode süstin endasse vanaduse enesekindlust. Odav petukaup, aga mulle vajalik.


Tähtsat, noortest:
18.juunil lõpetas Noormees ametikooli. Rahvusvahelise kutsetunnistusega (ma küll ei tea, mida see tähendab, aga kõlab uhkelt)
Minu jaoks oli küpsemise märk järgnev jutuajamine:
- vanaema, aitäh, et mulle nii palju raha kinkisid, seda on ju nii raske teenida.-
 Alust arvata  andis esimene omateenitu kaubalaos töötamise eest 4.50 tund, miinus maksud.
Ja järjekordselt pean nentima, et küll ikka oli nõuka ajal kutseõpe teistmoodi korraldatud. Juba viimasel kursusel anti asutustest teada tulevaste töömeeste vajadus ja nii jäi lõpetanutel ainult töökoht vastu võtta. Kui vedas, siis kindlustati elamispinnaga ka. Aga nüüd on sageli nii, et üks ei leia teist ja kui kohe peale kooli lõppu tööl käimise harjumust ei teki võib see enesehinnangut kõvasti kõigutada. Kogemusteta ju ei taheta.

Isiklikus plaanis on siis nüüd kõik pered ära nähtud. Pealinnapoeg ja esimese klassi lõpetanu käisid vahetult enne jaani.
Ja jälle arenes jutuajamine.
Jesper, kohe kaheksa: vanaema, kas sa oled moodne õpetaja?
???
Kas sa seda "koroonatantsu" oskad?
Ei, ei ole moodne ja minust jäi see õppimata. Mingit "fortnaititantsu" ei oska ka.
Lahkudes tuletas ta mulle meelde, et ma ikka kiivrit ei unusta, kui rattaga sõitma lähen.

Nüüd on kaks kuud aega inventuuri teha, et kas jätka või mitte.
Eile vaatasin Käsmus vanaprouat, kes külanaiste käsitööd ja folgipasse müüs. Taamal paistis meri. Kadedus tuli peale. Aga kujutada ennast talvel kusagil akendeta ruumis mingit turukaupa müües (sinna saab ka ainult pensionär ja tutvuse kaudu)...

Tänu pojale sai kahel päeval tuulutatud.
Kunda rand ja uuendused.
Meri oli kuus kraadi. Ausalt. Ja küll tuulutas. Aga rand on väga kenaks tehtud. Ainult pilte oli raske teha, tuul tahtis fotoka kaelast ära viia.

Järgnes kõigi laste lemmik Toolse.

Mini oli luikedest vaimustatud. Mina endiselt ka. (pildi autor JK, kohekohe 8)

Edasine tee viis lõpuks läbi metsa. Tõeline metsavahetee. Polnud seda mööda vist kunagi sõitnud. Kuna tegemist vanima poja perega, kes nagu kõik mu lapsed mööda RMK radasid ja telklaid puhkavad olid nad Mustojal käinud. Mina ka, aga mitte suvel.

Vanim poeg on niisamuti õpetaja. Ütleb küll, et vabal ajal, sest tööajal peab raha teenima. Räägin enda poegadest uhkusega. Võib olla liiga avalikult, aga mis mul häbeneda on.

Järgmisel päeval kiskus ilm kuumemaks. Uljaste oli just see koht, kus sain selle suve esimese supluse tehtud. 21. juunil. Minule on mered külmavõitu, aga järved suurepärased. Kuna meiega liitus P2 said vennad ja vendade lapsed kokku. 

Selline mõnus, kodulähedane ujumiskoht

suplus tehtud!