Miks ma seda teen? Ausõna, meeldib. Ja miks ei peaks inime tegema seda, millest rõõmu tunneb.
Kuna eile tabas mind üllatus, siis jäi möödunud nädal kirjas lõpetamata. Teen seda nüüd.
Suurim elamus ehk arvutiaktus. Johanna oma tuntud sõnaseadmisoskusega, nii lähedal ja samas nii kaugel on nüüd gümnaasiumiharidusega noor ja iseseisev inimene. Eks näe, mis edasi.
Reedel-laupäeval-pühapäeval viisin lõpuks väiksed sugulased kokku. Loomulikult panid käed külge ja autod alla tädi Lenna ja onu Rasmus.
Pühapäeval Toolses: Juss, 11: äh, miks me siis siia üldse tulime, kui ronida ei saa. Kas jalutama? (lastele ilmselt kõige hirmsam sõna)
Laur, pool 9: sa vanaema pane lihtsalt silmad kinni.
...
..
..
Merevesi oli noh nii nagu kodus külmavee kraanist. See ei takistanud, alguses küll aeglasemalt, aga mida edasi, seda aktiivsemalt märjaks saamist.
Isiklikus plaanis aina nautisin.
...
Esimesed grill-lihad poja õues söödud ja valge veiniga kastetud.
Minu roll saabus õhtul kodus, kus taskutest kallasin välja grammid märga liiva.
Üks tähelepanek - tõrvatilk: arendavad Rakveres uhkeid projekte, aga Soolikaoja tiigi ümbrust lastele supluskohaks korrastada ei saa. Park iseenesest on puhas ja vanad, murdunud hõbepajud lastele ronimiseks loodud. Ainult et sooja ilmaga kipuvad jalad iseenesest vette. Vanemad inimesed mäletavad, et kunagi oli seal ribake liivaranda ja bassein. Kõikidel ei ole võimalusi lapsi 30 km. kaugusel ujutada.
Nüüd olen nädalakese lastelastepausil.
2 kommentaari:
Appiii!!! Milline mülkamängu ja soliidsuse kontrast! Vaatan lapsi: ilus soe rannailm! ja siis hops! kõige väljapeetum vanaema lähiümbruses!
ihiii ega ma kodust väljudes eriti teadnud kuhu läheme. Aga aitäh!
Postita kommentaar