Pühapäev, 30. juuni 2013

Diagnoos: vinguv vanainimene

Seda tunnet, mis mind eile tabas on raske kirjeldada. Pole ime, sest olen tunnete tundmisega tihti kimpus. Ilmselt on parim kasutusel olev sõna "piinlik". Nimelt vaatasin tuttavate soovitusel saadet "Lauluga maale", mille võtted sooritati minu lapsepõlvekandis. Telekaga suhtlen üha vähem ja seepärast jätsin meelega vaatamata Aunaste laulusaated. Siiski, ühe teada pere kaesin ära, aga ainult sellepärast, et näha, mis mulje või peenemas keeles kuvandi on nad võimelised endast tekitama. Asi töötas täiega ja sain kinnitust Justin Petrone väitele, et meedia on võimeline kõike muutma.

Seekord läks teisiti. Kuna saate formaat mulle tundmata, siis ootasin loodusretki Pandivere kõrgustikule. Aga Kakerdaja raba asub hoopis Albu vallas ja Viikingite küla Harjumaal. Nii ei saanud ma sellest segapudrust aru, aga see ilmselt polnudki kaasalaulmise eesmärk.

Äkki olid kaamerad keset Väike Maarjas toimunud Pandivere päeva üritust meie kooli vanal staadionil rahvamaja taga. Kena ja mulle üdini sümpaatne Gerli Padar alustas. Kaamera libises üle rahva. Lõin pilgu maha. Viga oli ilmselgelt minus, aga pilt, mis avanes mulle ei meeldinud. Kuidagi võlts ja punnitatud näis kõik. Või vastupidi - matslik. Lootsin kohata  naerusuiseid kenasid vanu tuttavaid. Selle asemel vehkis kätega ja imiteeris laulva revolutsiooni aegset laevõõpamist fännisärgis pikkade hallide juustega mees või naine?  Kaaamera otsis edasi. Tundsin operaatorile  kaasa. Ainult peotäis siiraid armsaid tüdrukuid, mõned väärikad vanaprouad ja peotäis minuvanuseid, kes püüdlikult tempos püsida püüdsid. Kui kohalik laulupoiss üles astus ja oma julget etteastet alustas sooritasin jälle sisemise virisemise: poisi emme, kena kirju suvekleidiga naisterahvas oli kuumal suvepäeval lapse rüütanud pikkadesse mustadesse viikaritesse ja valgesse pikkade varrukatega päevasärki ning kikilipsustanud nagu klassikalise muusika kontserdil Estonias. Miks, ma ei mõista. Lõbus lastelugu rokkivast ja maiustusi armastavast perekonnast oleks lubanud hoopiski vabamat lähenemisnurka. Neid ridu kirjutades tunnen ennast sama vastiku viriseva vanainimesena nagu meie komblusõpetaja proua MK. Aga välja ütlemata ka ei saa olla.

Mida ma siis oleksin tahtnud?  Et saade oleks esile tõstnud mu kodukandi kaunidust ja vaatamisväärsusi. Arvan, et omavalitsus pidi ikka kopsaka summa kulutama, vähemalt Reet Linna juhitud saate puhul oli nii. Vastu sain Kakerdaja raba, Viikingite küla, mis olid iseenesest head ja lõigud ja kolm minutit naisekandmisvõistlust Väike- Maarjast.

Mälestuseks meenutan möödunud suve nišiüritust Kiltsi mõisas. Kui stiilne, kui läbimõeldud! http://emmeliina.blogspot.com/2012/08/lugu-sellest-kuidas-oo-oli-nii-sisutihe.html

Pean tarkust tunnistama, et enne laulusaate võttegruppi lahkuda jõudsime. Mine tea, mis kiusatus oleks kiusanud ja edevus edvistama sundinud. Vanasti öeldi, et laulu seest ei saa välja. Pildi seest ilmselt niisamuti.
Sundisin AK-d järelsaadet vaatama, et tema arvamust kuulata. Tagajärjetult. Ehk keegi tahab oma arvamusega mu diagnoosi ümber lükata või kinnitada?

Kunagisi Reet Linna saateid vaatasin küll. Just Eesti erinevate nurkade tutvustamise pärast. Ja inimeste ka.

3 kommentaari:

helle ütles ...

Mina ka vingun!
See "Lauluga maale" on jah nii laialivalguv, eelmine formaat "Laulge kaasa" meeldis mulle juba sellepärast rohkem, et minu vend oli seal 10 aastat tegev - mängis klahvpille ja tegi solistidele sätteid.
Aga Gerli on küll armas noor inimene, nõus!

tegelinski ütles ...

Ma vist pole ühtegi vaadanud...

Emmeliina ütles ...

tuleb ikka ise oma kaunist kodumaad avastada ja mitte teleka hooleks jätta :D