Neljapäev, 27. juuni 2013

Kaduneljapäev

.....
ehk kohvrite ja kodinate koristamise aeg

Inglismaa sekkarist kaks suve tagasi ostetud seelik tundub pehmelt öeldes  pihast kitsas. Kui seda keskkohta pihaks nimetada võib. Vastutasuks kostitasin keha kanalihast vorstikesega (järjekordne uus toode ja pidi teine veel aprikoosidega olema). Närides mõtlesin tootearendajate raskele elule ja meelde tuli nõuka aegne kild "sada erinevat toitu veest" mis laieneks nüüdisaegseks "sada erinevat maitset vorstikestele". Kõrvale ampsasin Õhtulehte, kus üks tükk kandis pealkirja Erki Nool: vanemad inimesed saavad 900 euroga kuus hakkama. Kujutan ette, et praegustel kirjutajatel on arvutis sadu erinevaid pealkirju, mida nad siis vastavalt vajadusele kohendavad. Ühele aprikoosi, teisele ürti, kolmandale karulauku või nõgest ja läheb jälle kaubaks.

Tegelikult tegelen teosammul asjadele kadu andmisega. Täna olid päevakorral ehted. Juba mitmendat setmendat aastat. Võiks ju igasugu kribu-krabu alles hoida. Võtavad teised vähe ruumi. Nii olen aastaid teinudki. Tulemus oli aga see, et kui midagi kiiresti vaja oli, siis....ei tulnud õige asi õigel ajal näppu. Ja jäigi kulin külge riputamata.
Ärge nüüd mõelge, et tegu kuldsõrmuste või hõbesõlgedega. Need mul ikka kenaste karpidesse pakitud. Ega ma neid kanna ka. Eriti. Hoopistükkis igasugu odav moekraam vajas sortimist ja kadu. Muidugi võib kõik see veel kunagi moodi tulla. Kuigi praeguses asjakülluses vaevalt. Mis siis kaduvikku läksid? Esiteks hulgaliselt kooperatiiviaegseid nahkehteid. Liim vilets ja kvaliteet ka. Lisaks mingeid ebamäärasest materjalist (ei puu, vaid muu) kaelakeesid. Ja koledad pikajuukseklambrid. Samuti uue vabariigi alguse mood. Millal neid küll nii palju sai? No vähemalt tänase päeva seisuga hulga vähem. Vanasse käekotti läksid kõik, mis mälestusväärtuseta ja millel lugu polnud. Sellega koos rändavad nad kadunud asjade maale. Teised jäid. Ikka veel palju.
Ah et miks mitte tirtsudele mängida? Ei hakka mina lapselaste maitsmismeelt rikkuma. Ükski neist polnud roosa ka.


5 kommentaari:

helle ütles ...

Nii kelmikas lugu! "100 toitu veest" peale ma lausa naersin kõvasti.
Kas Sa hakkad ka kolima?
Mul käisid täna asjade ülesostjad. Kusagilt olid saanud infi, et ma hakkan kolima. A ohh pettumust, polnud antiiki võtta! Andsid küll oma tel-numbri, aga ma arvan, et rohkem me siiski ei kohta.
Vene-aegsed puhtast kullast medalid neid ei huvitanud. Ütlesid, et neid keegi ei osta, turg on neid täis.
Ma tundsin, et nad viisid kaasa midagi, mida võib nimetada "sisemine rahu", sest see, kuidas nad mööda korterit ringi tormasid, kappe avasid, ajas mulle hirmu nahka.
Täielik kaduneljapäev.

Bianka ütles ...

Ma mäletan ka neid nahast ja puidust ehteid, olid teised omal ajal nii armsad mulle. Aga midagi pole parata, nüüd ei sobi nad enam kuidagi ja vaevalt ka tulevikuski kellelegi huvi pakuvad. Ma olen oma ehetekotis (ja õige suures) juba kaks puhastust teinud ja üks ports on ka lastelastele mängimiseks jäänud. Maitserikkumist ma küll ei karda, küll see kujuneb omal moel. Varsti saavad need ehted ka otsa, iga mängimisega pudeneb üks kee algosakesteks :D

Emmeliina ütles ...

Helle - sellistest ülesostjatest kuulen esimest korda. Ja lekkiv inf ehmatab - kust nad selle saavad?

Eh, ei koli ma kuhugi, kui teised tulevad kapist välja, siis mina tulen voodi alt. Nimelt seal mu kohvrite pelgupaik ja kohvrites....kõik eluks mittevajalik. Miks, ei tea.

Bianka - see oli jah selline ehete aeg. Ise nutan praeguseni taga 70-ndatel moes olnud suuri pruune puupärleid. Kuhu kadusid, ei tea. Veel olid mingid metallist nimetähed mida sai poest. Mäletan, et mul oli piinlik L tähte kanda ja siis ostsin K (perekonnanimi) Ajad....

helle ütles ...

Tegelikult pole ikka nii hull, nagu mu jutust mulje võib jääda. Mu tuttav kolleeg, kes on suundunud oma kodust, hooldekodusse, müüb antiigi kokkuostjatele oma vanaaegset mööblit. Tema andis vihje, et "vat seal ja see hakkab ka kolima". Enne ta muidugi teavitas mind. Aga sellist käitumist kokkuostjate poolt ma ei oodanud - noh, et kapiuksed lahti, pilk ühte tuppa, teise tuppa. Eks vist töö tingib stiili.
Siiski müüsin 2 eset, mille eest sain 50 eurot. Ise nad valisid esemed sahvrist välja.

Emmeliina ütles ...

siis muidugi kui tuttav teavitas.
Meenus Oxfordi kirbuturg, kus ilmselt pärijad müütasid pudi padi lausa kummutisahtlite kaupa. Oleksin sinna tundideks tuhnima jäänud: postkaardid, fotod, ehted, lõhnaõlipudelid....kindlasti mõne tädikese pärand.

Meie vennaga hoiame alles lapsepõlvest pärit asju (hea, et neid on vähe) Näiteks 60.ndate puunukud, mis seina peale pandi. Aga 70.ndatest alates läks asi käest ära - liiga palju asju