Teisipäev, 25. juuni 2013

Pärast Jaani tuleb argipäev



Pea alati, kui kirjutama hakkan, kerib minus mingi teema, mis tahab niikaua veeretamist, kuni küpseks saab. Seekord on teema üpris proosaline. Nimelt suvekoristamine.  See tähendab -  kas lükata liiv ja puru paljaste varvastega laua alla kokku, puhuda tolmurullid mööda tube rõõmsalt ringlema või pühkida - nühkida nagu korralik naine naistelehtede külgedel. Vähemalt mulle tundub nii. Mingi vahepealne võimalus on ka. Selle kunsti nimi on mulje jätmine, kuid selle  tekitavad eelkõige kaasaegsed ja eurostunud kodud. Või siis päris maamajad. Nõuka aegne, pea saja ruudune, rõduga, teise korruse viie toaga elamine, silma ei peta.

SUVED MAAL EHK KUIDAS VANAEMA KÜLL JAKSAS
Nagu ikka minu puhul, pöördun abi saamiseks mõttes ja tagasivaates vanaema poole. Kuidas meil siis suvel seal elektrita majas asi oli korraldatud? Mäletamiseks võtan aja, mil vanaema poja pere oli juba alevisse kolinud. Suvelapsi oli kaks. Mina, algkooliplika ja seitse aastat noorem vend. Maja asus väikeses ääremaa külas keset põldu, kus mõisa ajal paiknes mõisa rehi. Nii ümbritsesid seda ühest küljest põllukivist müürid. Tüüpiline asunikutalu, ehitatud 1925-ndal, näitas kuuekümnendatel, pärast peremehe surma, lagunemismärke. Saun koos sepipajaga (meil öeldi just sepipada, mitte -koda) ei funktsioneerinud enam. Hobusetall samuti mitte, sest seal polnud juba ammu ühtegi hobust. Laudas elasid sõbralikult koos lehm ja mõned lambad. Ülemisel korrusel ehk õrrel kukk ja kanad. Kusagil pidid sead elama, sest söögikünas tuli neile kõvera rauaga mingit maltsa raiuda. Lakapeal heinad ja küünis näiteks seebi keetmise pada. Igasugu muid kolusid ja riistu ka.
Tähtis koht oli haopinu, kus suured okstevirnad, puupakk ja kirves. Ja muidugi aed. Magusad pisikesed tikrid, suured karvased punased tikrid, mustad ja punased sõstrad. Sekkad õunapuud. Kõik teada - milline valge klaar ja milline hapu viss. Nende all varajane kartul, sibul, till. Kaugemal porgandipeenrad ning keelatud maasikad. Miks keelatud? Aga sellepärast, et sinna lapsed tallama minna ei tohtinud. Sealt toodi jaopärast. Kui praegu tuleks aia plaan joonistada, siis teeksin ära nigu niuhti, mis sest, et 40 aastat möödas sellest kui maja üksi jäi.

Aga tegelikult tahtsin koristamisest....Kuid nagu me Poeg 4 ütleb: sa kirjutad liiiiiga piiiikalt, ei oska ma teistmoodi.
Ühesõnaga vanaema jäi leseks 62 aastaselt. Poeg kannatas koos perega veel mõne aasta ääremaasovhoosi elu ja siis kolis temagi. Kaks kambritäit selle aegset kena mööblit lahkus koos nendega. Nii oli tagumises ehk suures toas ainult üks raudvoodi, kangasteljed ja kaks suurt tühja kirstu. Ega sest pold miskit. Oligi ruumi maha laotada vanaisa saanikasukas ja selle peal võimlemisharjutusi teha. Nii nagu ajakiri "Maret" , mis laka pealt leitud, õpetas.
Teised kaks tuba olid magamiseks. Rõhutan : magamiseks ja ainult magamiseks. Uksed kenasti haagis, et kärbsed sisse ei saaks ja lapsed ka muidugi mitte. Vaat nüüd jõuangi peale pikka teed algusse.

Vanaemal lihtsalt oli süsteem. Ja vaesus ning asjade vähesus. See tähendab kõik eluks vajalik. Ja see kõik oli paigutatud nii õigesti oma pesadesse. Kuna asju oli vähe st. parasjagu, siis pandi kõik täpselt tagasi ja leiti samakiiresti üles. Oli see siis plekist nööbikarp, kus leidus eriti ilusaid lillekujulisi või vanaisa nahanuga, mis vestmiseks kõige parem. Kolm rukkililledega taldrikut ja siniste lilledega kruusi   tuli kohe puhtaks pesta, sest kuhu muidu järjekordsed praekartulid munaga panna. Või pannkoogid moosiga.

Kas ma ilustan ja idealiseerin? Arvan, et nagu lapsepõlve ikka. Ema, kes kasvas samas talus ja on praegu 85, ei meenuta oma lapsepõlve üldse nii väga roosilisena. Näiteks neid paljukiidetud külajaanikuid pole tal ühtegi ümber jutustada. Ilmselt ei lehvinud igas peres sinimustvalget ja rahvariides pereema ei toonud linasel rätikul leiba lauale. Laulukooris ja kirikus ei käidud. Küll aga omaste haudadel. Küllap oli lapsevanematel kiire, loomad vajasid hoolt, laenud tahtsid maksmist ja lapsed koolitamist.

Mina arvan, et kogu võti on see, et vanaemal oli nüüd lõpuks aega armastada. Kuna mees mullas, siis olimegi meie tema ainus rõõm. Natuke olen seda tunnet juba õppinud. Nii et süsteem, kord ja armastus. Ilmselt tagant ettepoole oleks parem.

Kristiina Ehin kirjutas oma päevaraamatus kuidas ta otsis kirikuraamatutest esiemade nimesid, et need kleidile tikkida. Minu esimene nimi sellel mõttekleidil oleks ANETTE

Kui nüüd keegi võtaks vaevaks mõelda, miks ma  jutu just sellise pildiga kaunistasin, siis vastan.
Kas minu vanaema oli erand, kel polnud ühtegi sõbrannat kellega suve algust tähistada? Kuidas ta küll oskas üksinda kõik mõtted ära mõelda ja probleemid lahendada? Minul on sellega suured raskused. Aga äkki polnud neil selle-aja maanaistel lihtsalt aega?

4 kommentaari:

tegelinski ütles ...

Oh mis hea lugu.
Eriti see osa, mis vanaemasse puutub. Loen, ja puha tuttav jutt. Kui poleks neid mõnigaid teistmoodi asju, võiks arvata, et minu vanaema... olin kuidagi eriti palju vanaema laps. Esimesed aastad ja hilisemad suved.

Bianka ütles ...

Kahjuks ma ei ole selles teemas sinuga ühel lainel. Minu vanaema oli... hoopis teistsugune.

Minu arust oli tal nii armastusega, kui ka süsteemi ja korraga teatavaid raskusi, kuigi küllap omamoodi tahtis temagi parimat.

Kui käisin sel aastal oma surnuaiatiirul, siis vend palus väga, et ta tahaks ka vanaema haual käia. Käisime ja meenutasime. Mu venda vanaema hoidis ja temal olid lapsepõlvest ja vanaemast vaid head mälestused. Ma naersin, et ma mäletan küll, kuidas vend alati vanaema pärast pensionipäeva rahast lagedaks tegi. Vend ütles, ei olnud asi nii, vast 10 rubla kuus kokku ta saigi vanaema käest. Ma siis meenutasin talle, et mina sain 1 rubla kommirahaks ja 30 rubla see kolhoosniku pension tol ajal oligi :P Asi polnudki erinevas rahasummas, vaid armastuses...

Hundi ulg ütles ...

Seda lugedes tekib palju mõtteid. Ma arvan, et tihti, vähemalt mina küll, kipume idealiseerima oma vanaemasid. Bianka toob selles osas meid maa peale - mitte kõik vanaemad polnud ideaalsed, sellised muinasjutu vanaemad. Ega me vist keegi oma vanaemasid päris hästi tundnud. meie mälus on nad lapsepilgu ja -arusaamisega. Ealine distants lapse ja vanavanema vahel on sedavõrd suur, et enamikel juhtudel puudub võimalus õppida täiskasvanuna oma vanavanemaid tundma. Isegi kui selline võimalus tekibki, siis pole nooremal selleks jällegi aega.

Aga minu vanaema oli samuti süsteemne. Ka majapidamise korrashoius. Igal nädalapäeval olid omad kindlad tööd, aastast aastasse.

Emmeliina ütles ...

Tegelinski - ka minul oli emapoolse vanaemaga eriline side.

Bianka - ema oli meil ehe vahettegemise musternäide, mul ja vennal :( Isaema hakkasin alles täiskasvanuna tundma õppima ja leidsin ning leian päris palju ühiseid jooni.

Hr. Hunt - kui lugu mõtlema pani, siis tänan! Olen kolme naise elulugusid (vanaema, ema ja mina) võrrelda püüdnud ja üht-teist kirja pannud. Kui arvate, et asi huvi pakub, siis miks mitte :D