Kolmapäev, 5. juuni 2013

Mulle meeldib mäng

(Pühendatud D-le, kes mu pea aasta tagasi tööle rääkis)


Nii. Tööaasta hakkab läbi saama ja puhkus paistab. Milline oli mu järjekordne elu õppimise aeg?
Kõigepealt kiire ja vaheldusrikas. Linna suurimas lasteaias pidin tegema asju, mida polnud varem teinud.

Esimene oli õppida töötama suures naistehulgas. Mõtlete, et see on kerge? Kes, teab, see teab. Ausalt, arvasin hullemat. Viiskümmend uut naiskolleegi vanuses 20 kuni 65 nõuaks elustiilikoolitust. Kui oled kogemusteta. Minul oli elukogemus, aga mõnikord jäi ka sellest väheks.

Pildil uued kolleegid, kes valmistuvad minuga tutvuma, 31. august 2012

Teiseks oli vaja õppida kiirust. See mu nõrgem koht. Olen tegudelt pikaldane ja põhjalik. Pidin omandama võime näha suurt pilti, mitte süüvima pisiasjadesse. .....

Hull oli ka varahommikune kiire käimatõmbamine. Eriti talvel. Nagu vana traktor, mis külmaga ei käivitu.

Kolmandaks oli vaja paremat füüsilist vormi. Mida pole, seda pole. Eks ööd mäletavad. Saates pensionile 65 aastast sihvakat ja sirgeselgset käbeda sammuga R-i tabas mind sulaselge kollane kadedus ja küsimus kuidas tema küll suutis? Aga, näe, väsis temagi. Kõigile pole antud, aga katsu sa iseendale selgeks teha.

Neljandaks oli vaja õppida loobumist. Harjumuspärastest õhtusest kirjandusklubist, keskkonnakolmapäevadest, kontsertidest, sageli teatrist. Et midagi saada tuleb vastu anda. Nii on ja nii jääb.

Kogemuste ja vaatluste poolest oli aasta hindamatu. Kus saab veel näha kümnete kaupa erineva vanusega tirtse ja põnnisid erinevates olukordades kui mitte lasteaias. Kuidas saaks saata iga lapsevanema vähemalt nädalaks lasteaeda vaatluspraktikale? Natuke aega "omaga" koos, aga kindlasti ka ilma "omata". Tõeline tõsielusari, mitte mõni televiisorist nähtu! Vanaemadele - vanaisadele tuleks samuti kasuks. Et olla moodne ja ajaga kaasas. Või vastupidi - tasakaalustada noori, kes liiga kiiresti kõnnivad. Kolmkümne viie aasta tagune töö kasvatajana oli nõuka korra ajal köki möki, nagu noored ütlevad. Lapsed võtsid joondu- valvel ja oligi kord majas. Nüüd on teised ajad, kõrgemad on majad....

Pärjatud sain ka. Nüüdsest kannan nimetust
Aasta Sulanduja
ehk inimene, kes on oma esimesel tööaastal üles näidanud kõigis personali tegevustes mitmekülgset meeskonnavaimu.

Aitäh! Olen ütlemata rõõmus!
Lisaks sellele on mul linna peal vähemalt paarsada tervitajat rohkem kui mullu.

Meie superkollektiivi iseloomustamiseks mõtlesin välja järgmised laused:
Kõik lasteaednikud on lapsed ja kõigile lastele meeldib mängida. Kui me hästi ei mängi, siis peame suureks kasvama ja endale päris töö otsima.


Pildil amatöörteater aprillinalja etendusel











4 kommentaari:

Bianka ütles ...

Mulle tundus juba varem, et lastega koos mängimine sobib sulle :P Kahju, et sa oma täiskasvanuna õppimise raiskasid teise eriala peale. Aga pole ju veel hilja, pensionär olla jõuad sinu perekonna naiste keskmist vanust arvestades oh-kui kaua :D

Emmeliina ütles ...

Bianka, küll sina ikka oskad positiivseid süste teha :D

tegelikult kadus mul noorena lasteaias töötamise isu kui kodus kaks põnni oma aia moodustasid. Ja üdini naiste kollektiiv oli pehmelt öelda iiiigav. Sellepärast siis need järgnevad elu väljakutsed.
Imetlen naisi, kes on seda tööd teinud pensionini välja ja veel ühes lasteaias, aga ei kadesta.

Anonüümne ütles ...

Rõõmus Su sulandumise pärast!:) Heli

Emmeliina ütles ...

Aitäh, Heli!