Proua Maaja Kallast õpetas, et maale külla minnes tuleks kaasa võtta toidukorv ja voodipesu. Oli neid, kes selle väljaütlemise peale kommentaariumis vahutama kukkusid. Mu meelest see täiesti loomulik. Teine asi, kui pood ukse all - siis võib ju ühiselt kombineerida. Tavaliselt poodi pole. Kohast, kuhu eile sõitsime on lähim A ja O pea 10 km. kaugusel. Nii et....moonakott kaasa. Rohkem kui saja aastases rehielamu köögis einet jagades oli isu ütemata hea. Eriti peale esimest sadant kilomeetrit. Voodipesu kahjuks vaja polnud, sest piirdusime päevaga.
Tegelikult olen ma branne juurte juures külas käinud aastakümneid. Imetlenud ja kadestanud pärandit, mida mul pole. Ka kaasa tundnud. Töö pärast. Eriti meestetöö pärast.
LAIUSEVÄLJA JA KARL XII
Nõuka ajal oli Jõgeva rajoon üks mõttetu koht mu meelest. Peale Palamuse, mis kuulsaks kirjutatud. Meelde tuli sõidubranne räägitud lugu, kuidas noored mehed kaardilt Paunveret otsisid ja ei leidnudki.
Reisides meeldib meile tähele panna kihelkondlikku jaotust. Kuni 1920.nda aastani oli Eestis 9 maakonda ja106 kihelkonda. Kihelkonnad nimetati kirikute järgi. Nii et tegelikult sõitsime Virumaalt hoopiski Tartumaale. Alustasime Rakvere kihelkonnast, järgnesid Viru Jaagupi ja Simuna. Pedja jõgi poolitas kenasti maakonna ja hopsti olime Laiuse kihelkonnas.
Laiuse lossivaremed paistavad Mustvee - Jõgeva maanteele. Mõjuvad arhailiselt ja hoolitsetult. Tahvlilt saame teada, et linnus ehitati 14. saj lõpul Liivi ordu poolt idapiiri kaitseks. Purustati 1559. a. ja ehitati uuesti kuni Põhjasõja käigus põletasid venelased linnuse maha. Linnusesse ehitatud puust elamus oli elanud 1700-1701 Karl XII saatjaskonnaga. Siit tuleb sekka minu pärand. Vanaema Nete rääkis, et tema ämm oli rääkinud, et tema mehe st. minu vanaisa isa esivanem oli sellesama Karliga jahil käinud. Nii need lood liiguvad, kuni keegi võtab vaevaks kirja panna. Kuna Põhjasõja eelsed talupoegade kirikukirjad praktiliselt puuduvad ja perekonnanimesid loomulikult polnud, jääb üle arvata, et see lugu Laiuse ümbruses sündis.
Karli, ehk Rootsi Raudpea Eesti talvepuhkusest pärast Narva lahingut, jutustatakse mitmeid muistendeid. Lisaks sõja ja jahikäikudele tundub, et kuningas igasse peatuspaika kepi maasse torkas, millest tamm sirgus. Laiuse kirikuaeda pärnapuu ka. Kirjanik Bengtsson kirjeldab kuninga viibimist Laiusel kui väga õnnelikku ja harmoonilist aega. Noor kuningas oli sõbrunenud kohalikega, võtnud osa jõulupidustustest ja käinud põdra- ja karujahil, oli mitme lapse ristiisa ja kinkis ühele pruutpaarile isegi väikese mõisa. Kuninga ohvitserid elasid lähedalasuvates mõisates ja käisid lossis lumesõda mängimas. Kuningas oli sel ajal ainult 19 aastane.
LAIUSE JA JUHAN LIIV
Laiuse alevis viis auto meid iseeneset kiriku juurde. Oli ka viimane aeg ja juhtus nagu ikka kui peab juhtuma. Saime lahkel juhatusel kirikusse sisse ja pastoraadimajja ka. Pärandiga branne oli rääkinud, et praeguses tagastatud pastoraadihoones elas tema 60.ndatel internaadilapse elu. ja hiljem asutas end hoonesse lasteaed. Nüüd on kõik tagastatud, kuid puudub hea peremees, kes Virumaale kolinud kirikuõpetaja tööd jätkaks. Mis aga puutub sellesse Juhan Liiv? Kuna tegemist ühe mu vana aja lemmikluuletajaga, siis ajasin veidi jälgi. http://www.laiuse.lib.ee/joomla/index.php/aga-meil-laiusel/ajalugu/laiuse-lugu
Nii leidsin muudki huvitavat, kuid neile, kes ei viitsi linkida räägin lühidalt Juhan Liivi loo. Liiv, kes viibis vaimuhaigete kliinikus Tartus oli majanduslikult väga halval järjel. August Kitzbergi üleskutsele "Postimehes" 1909.a luuletajat abistada reageeris Laiuse kirikuõpetaja Kõpp, kes pakkus luuletajale kosti ja elamist pastoraadis. Nii ilmuski Juhan Liiv sinna. kahjuks polnud luuletaja vaimne seisund kiita ja soe ning sõbralik vahekord hakkas mõranema. oodatud Poola kuninga krooni ei tulnud ega tulnud ja luuletaja lahkus. Teda nähti sageli käsikirju põletamas. Õnneks ei langenud tuleroaks Laiusel kirjutatud luuletus "Helin". Kuidas ta küll oskas!
JÄRV JA MUSTLASED
Mulle meeldivad järved. Nad on kuidagi iseloomuga veekogud ja põhjatust ma ei pelga. Vesikupud ning vesiroosid on boonuseks. Peaasi, et on soe. No ikka väga soe. Üks järv, mis on ilmselt inimeste poolt tekitatud asub otse Laiuse lossivaremete vastas. See sobis täiuslikult selle suve esimeseks supluseks. Sääskede ja parmude eest pagemiseks samuti. Rahvast oli ja tuli. Kogu sealoleku aja uudistas autosid kummaline mustlase vurhvi mehike. Nagu parkimiskontroll. Mehe välimus andis alust arvata, et on nende viiuliorkestrantide järeltulija, kelle Rootsi kuningas Laiusele olevat jätnud ja kelledest suur mustlaste kogukond alguse sai. (eheee, minu ilus noor pildiema tundub ka kahtlaselt sinna kanti). Mine tea, äkki isa poolt seitsmendast põlvest....Ja kust siis minus see rändurivaim?
KAUNIS KUREMAA
järgneb
2 kommentaari:
Mulle meeldivad ka järved. Kuigi, natuke on õudne ka kui kasvud vastu või ümber jalgade põimuvad. Kohe meenuvad muistendid näkkidest ja veehaldjatest :)
See piknikukorvi kaasavõtt on minu arust nii tore mõte. Nii saab ilma aega ja vaeva raiskamata selle kallale asuda, mis oluline - armsate inimeste jällenägemine. Neil mõnus ja mul mõnus.
Heli, väga õige tähelepanek kaasavõetud toidu ja aja kokkuhoiu kohapealt. Eriti siis, kui kavatsetakse rändu jätkata, mitte ei pühenduta kokkamisele.
Postita kommentaar