Vooremaa II

KUREMAAGA on vist nii, et kas  koht meeldib, või jätab ükskõikseks.
Laiuselt sõitsime mööda puudega palistatud alleed kuni teeviit juhatas viimaste mõisaomanike, von Oettingenide pere matmispaika, kuhu 1890 püstitati matusekabel. Veidi vaese ja väsinud mulje, aga eks ole ju sakste ajast palju aastaid möödas.

Meile meeldis korrastatud järve ümbrus - lausa üllatas. Ilmselt on Vooremaa pärliks nimetatu seda väärt.

Lossis asus pärast võõrandamist põllutöökool. Suursugune hoone on lossi nime väärt. Nagu meile korraldatud etendusel seisid pidulised parajasti trepil ja ootasid, et fotokast linnuke välja lendaks. Leidsime tuttavad pillimehed ja lahke külaline jutustas, et 80-ndate keskel tabas sovhoostehnikumi hoonet laastav tulekahju ja selleaegne juhataja tegi kõik, et kaunis maja taastatud saaks.

Virumaa kolmainsusest (Palmse, Vihula, Sagadi) rikutuna veetles mind taastatud lossist enam park. Mitte ühetasane lai väli, vaid küngaste ning orgudega tõeline maastikkujundaja unelm, arvan. Veetsime pingil mõtiskledes mõnusalt aega ja tegime pilti ka. Asulast välja sõites märkasime uusi kortermaju.Kui Eestimaal valitseks  kaks aastaaega, siis sobiks eakate kommuun just nendesse tühjade akendega majadesse Kuremaal.
Lõpuks tuli kaarti uurima asuda, ning edasi seigelda.

EESTIMAA TUULIKUD

Esimene, ehk Kuremaa tuulik oli juba enne Kuremaad ära. Väga kaunis, Hollandi tüüpi tuuleveski on netiandmete järgi neljakorruseline ja ürituste korraldamise võimalusega.

Teise tuuliku tabas kõrvalsõitja silm kaugelt maanteelt. Oli teine loodusesse sulandunud, aga nii lummav, et tuli auto peatada ja lähemale minna. Ehe näide kuidas mets külla tuleb. Bussipeatuse silt ütles, et Väljotsa.

TORMA
Olime kenasti Laiuse kihelkonnas ringi vaadanud, vahepeal Palamuse kihelkonda põiganud ja meie soovil, kaardi käsul jõudsime uude kihelkonda, mille kirik meid oma eripäraga üllatas. Nii erinev tundus see võrreldes näiteks Simuna ja Laiusega. Rahvas on ehitist võrrelnud Noa laevaga selle kuju poolest.

Torma on väheseid 18 saj. ehitatud kirikuid. Lisaks veel kukk ja rist mõlemad katusel. Ümbrus oli väga puhas ja tunda oli hoolitsejakätt.

Ka sellist majakest nägin kirikuaias esmakordselt. Sees kedagi polnud, kuid akendel paistsid eri värvi veneetsiaküünlad.

Tee viis kirikuväravast kalmistuväravani. Valitses vaikus, isegi koerad ei haukunud. Kummaline rahu oli meiega. 

Teisel pool kirikut leidsime arhitektuuripärli

ja väga huvitava skulptuuri. Võta nüüd kinni, kas taotluslik. Netist ei leidnud selle taiese kohta infot. Äkki keegi teab?

Vaat sulle Tormat ja tormamist. Siiski kostis kaugelt kõuekõminat. Hiljem saime teada, et mitmes kohas oli äikest ja isegi rahet. Meie võtsime suuna kodu poole

NALJA KAH
Harva kohtab autosistuja silm midagi nii veidrat. Kuigi silt kutsus, me igaks juhuks ei läinud

Ühe peatuse tegin veel ja jooksin pildistama. Kust võtavad inimesed aega, tahtmist ja ilumeelt üllatada maanteelist värvilise keldrimäega

Edasi sõites  aretasime umbes sellise  dialoogi:
A: kuhu me välja jõuame?
L: ilmselt Avinurme ehk Pärniku risti.
A: aga siiis?
L: siis peaks tulema Venevere.
A: aga pärast seda?
L: mmmmmm....Pajusti!
A: kohe pärast Veneveret??????
L: eeeeeiiiii!
A: aa mis siis tuleb?
L: ??????mmmmmm
A: no kuskil peaks ju lõppude lõpuks Roela ka olema?
L: kuskil jah...tõesti, muidugi peaks (kui mitte sada, siis 50 korda elu jooksul sõidetud tee)
ja Muuga tuulik ju (kui mitte viiskümmend, siis 20 korda  käidud)
Eks ta pärast Roelat tule.

Muidugi ei tulnud. Tuli enne. Pärast tuli udu. Uhke. Koos päiksega. .....

A: kui hästi läheb, siis päiksetõusuks jõuame koju. (sõita umbes seitse kilomeetrit) ja kell veidi kümme läbi.  Õhtul.
L: oled kindel?
A: muidugi, mis mõttes?
Ahhhhaahhaaaa! Loojanguks. Koju.