Neljapäev, 22. detsember 2011

Minu jõulud


(pildil minu puu 2008)

Täna otsisin tarkusi jõulupuust.

Väärika ajalooga jõulupuu (katked Eesti Kristliku Televisiooni leheküljelt)

Miks toome jõulupühade puhul tuppa jõulukuuse? Miks peab mingi puu kesktalvel äkki toas olema? Ja miks just kuusk?

Arvatakse, et kuuse tuppa toomine on Saksamaalt pärit komme ja et just usupuhastaja Martin Luther oli esimene, kes metsast kuuse tõi ja sellel küünlad süütas.

Tegelikult ei ole jõulukuusk kristlaste väljamõeldis. Juba 3500 tagasi on Ees-Aasia hetiitide savitahvlitel kirjeldatud müüti jõulukuuse eelkäijast, jumal Telepinusega seotud rituaalpuust, mille juurde kuulusid kingitused ja head soovid.
Savitahvlid leiti hetiitide kunagise pealinna Hattusa asupaigast praeguses Türgis.

Müüt räägib päikesejumal Telepinuse kadumisest kesktalvel, mistõttu on ka Päikese kadumise oht. Kui kaob Päike, kaob ka elu Maal. Hetiidid palusid, et päikesejumal ei vihastaks ja annaks Päikese tagasi.

Savitahvlite kirjetes on kasutatud väljendeid “jõulupuu”, “jõuluvana kott” ja“kingitused”.

Jõulupuu puuliiki savitahvlite kirjed ei märgi, aga jutt võis käia piiniast.
Türgi vooremaadel esineb küll ka üks kuuseliik, aga ainult piiratud alal. Piinial on suured käbid ja suured seemned, mida vanal ajal toiduks kasutati. Kuusel aga pole, mis toidaks. Ka seeder ja küpress ei saanud seetõttu esimesed jõulupuud olla.

Pole täpselt teada, kuidas jõulupuukomme Ees-Aasiast lääne poole liikus, aga Rooma riigist on säilinud aastavahetuse pidude kirjeldusi, milles ka puurituaale.

Rituaalide sisuks oli roheliste okste tuppatoomine ja märke on ka sellest, et õues põletati jämedat puupakku. Soome mõne aasta tagune leiutis metsaküünal
risti saetud kuiv puupakk – on hiline Rooma põletuspaku järglane.

Puurituaalide vahendaja võis tollal olla keltide hõim, kes liikus ida poole. Nende asustatud Ees-Aasia osa nimeks sai Galaatia.

Põhjala viikingide pidude osaks oli kesktalve söömapidu. Küpsetati metssigu, tantsiti ja lõbutseti. Muu hulgas oli komme tuua tuppa rohelisi oksi.

Kõige väärtuslikumad olid jugapuu oksad, mis lõhnasid hästi. See komme levis edasi. Veel XVIII sajandil toodi näiteks Saaremaa mõisatesse aastavahetusel hobusekoormate kaupa jugapuuoksi. See oli üks põhjus, miks nimetatud puuliik metsades vähenes.

Inglismaal, Saksamaal ja eriti katoliiklikus Ameerikas liigub jutt Püha Bonifaciuse kuusest, mis pärit VII sajandist. Tegu on kristlasest munga Bonifaciusega (heategija), kes läks Saksamaale Kristuse usku õpetama ja võttis inimeste juurde minnes kaasa noore kuuse. Selle võra kolme ossa jaotades esitles ta siis Jumala kolmainsust.

Rahvale jäigi kuusest mulje, et see on kristliku jumala puu, vastandina kohaliku rahva pühale tammele. Seetõttu hakatigi jõulupühade puhul tooma tuppa noori kuuski.

Kuuldes, et Jumala asukohaks on kõrge taevas, hakkasid inimesed riputama kuuski lakke, latv allapoole.

Tüüringi ja Elsassi kant tahavad olla Saksamaal jõulukuusetraditsiooni sünnikohaks. On teada, et veel XIV sajandil pandi jõulukuused laest rippuma.

Tallinna esimese jõulukuuse pani püsti Saksamaalt pärit kodanik Raekoja platsil 1441. aastal. XVI sajandil seadsid Mustpeade vennaskonna kaupmehesellid paastuajal sinna üles roosidega kuuse, mille ümber õhtupoolikul tantsiti.

Berliinis pandi esimene kuusk üles alles 1780. aastal.

Esimese tuppa toodud Eesti jõulukuusena on mainitud Hiiumaa Kärdla pastoraadi kuuske. Pastor J. H. Koch, kes lapsepõlves tutvus Saksamaa kuuskedega, sai 1795 selle traditsiooni asutajaks Eestis.

Katoliku ja luteri kirik ei tahtnud kuusekommet austada. Kirikumeeste meelest oli tegu paganlike rituaalidega. Alles pärast seda, kui kuuskede otsa hakati riputama õunu (paradiisi sümbol), ladvatähti (Petlemma täht) ja riigilippusid (rahu sümbol), anti kuusele ka kirikuhoonetes armu.

Soomes sai kuusekombe levitajaks rahvakooli asutaja Uno Cygnaeus, kes hakkas alates 1863. aastast korraldama kuusepidu, kus lauldi jõululaule ja korraldati jõuluetendust. Instituudis õppinud noored õpetajad läksid laiali üle Soomemaa ja viisid endaga ka jõulupuu kombe küladesse kaasa.

Jõulupuu ei pea olema tingimata kuusk. Komme, et hangitakse just kuusk, on pärit Saksamaalt. Aga seal ongi kuusk tavaline puu. Näiteks mändi leidub tihedasti asustatud Saksamaal hoopis vähe. Aga just mänd on päikeselembene ehk päikesepuu, mitte kuusk.

Ameerika levinum jõulupuu on lisaks kuusele harilik (Euroopa) mänd.

Lugedes erinevaid versioone esimese puu ehtimisest Euroopas tundub, et õiguse eest olla esimene kakeldakse nii Riias, Tallinnas või Prantsusmaal Selestati väikelinnas. Mis tegelikult toimus, ei saa me kunagi täpselt teada. Aga hea on uskuda, et olime esimesed.

Kultuurilaegas ja Berta jagasid mulle samuti palju teadmisi:

Tänu Balthasar Russowi kirjapanekule saame teada, et pööripäevapüha tähistamiseks 1441.a. püstitati Rewali linnaväljakule suur kuusk. Nii pidutsesid Tallinnas saksa soost linnakodanikud kirikuõpetajate vastuseisust hoolimata.

“Nõnda ka pidasid kodanikud talve päevil jõulu- ja vastla-ajal oma kilditubades ja sellid oma kompaniides suuri ilupidusid. Ja kui kaubasellide joomad möödas olid, panid nad suure kõrge kuuse, palju roosisid küljes rippumas, vastla-ajal turu peale püsti ja tulid õhtul sinna hulga naiste ja neidudega, laulsid enne ja tantsisid ja pärast pistsid puu põlema, mis pimedas hästi leekis. Siis võtsid sellid üksteise kätest kinni ja kargasid ning tantsisid ümber puu ja ümber tule ja tuletegijad pidid ka oma raketid suuremaks iluks sinna laskma. Ja ehk õpetajad seda küll noomisid ja Moosese vasika tantsuks nimetasid, ei pandud seda noomimist siiski sugugi tähele.”

Kinnistumiseni kristliku jõulutähistuse kombestikku kulus veel paarsada aastat.

Eesti kohta on andmeid kuuse toomisest Kristuse sünnipüha tähistamiseks 19. sajandist, näiteks on mainitud vaeslastele jõulupuu korraldamist 1837. a. Tartus.

Eesti maarahvas sai jõulupuukombega tuttavaks mõisate kaudu. Mõisa-jõulupuule kutsuti koos mõisa-ametmeeste ja -teenijatega ka nende lapsed. Kuuse juures lauldi kirikus lauldavaid ning Saksamaalgi hästi tuntud jõululaule. Mõnedki neist on tänini jõulutähistusse püsima jäänud. Kingituseks jagati peamiselt rõivaesemeid,raamatuid ja maiustusi.

19. sajandi keskpaiku hakati üha sagedamini jõulupuud korraldama koolides, edaspidi juba ka seltsides ja asutustes.

1870. aastatel on komme tuntud, kuid pigem oli see ikkagi haruldus, mida oma koju soovida. 19. sajandi lõpuks on ometi suurem läbimurre lastega peredes toimunud ja jõulupuu ka vaesemates peredes võimaluse korral olemas.

Siin on meenutus lapsepõlve jõulukuusest 1895. aastal.
“Olin 4–5-aastane, mäletan selgesti, kui meile tuppa toodi esimene jõulukuusk. Väike kuuseke riputati nööriga lakke, kambrike oli nõnda väike, et mujal ruumi ei olnud. Kuuse külge seoti kandilisi suhkrutükikesi niidiga, üks poolik jämedam küünal otsiti kapist, lõigati veel pooleks ja seoti okstele. See oligi kõik. Isa käskis küll ema, et too üks väike vorstirõngas ka kuuse otsa, aga ema ei toonud. Kuuseke oli mu meelest kui ime – maailmatu ilus ja uudne. Ta oli mu sängi lähedal; kui öösel ärkasin, siis silitasin neid rohelisi oksakesi sängist ja vaatasin ise hirmuga, et kas on ikka alles. Kuuse vaigust lõhna, just selle esimese jõulukuuse lõhna tunnen veel praegu, see ei lähegi meelest.”

20. sajand tõi kõikjal maailmas jõulude tähistamisse suuri muutusi - jõulukuuskedest ja küünaldest kujunes menukas kaubandusartikkel.

Eestis oli 1950. aastatest alates ametlikult jõuludest kõnelemine ja jõulupuu kodudes ehtimine kas keelatud või vaikimisi peresisene tava. Seetõttu jätkasid jõulukuuse ehtimist eeskätt need pered, kes vanadest traditsioonidest kinni hoidsid või kellel see püha oli kujunenud eriliseks kodutraditsiooni sümboliks.


Mina ise ei märganud vanavanematelt nende jõulupuuga seotud mälestusi küsida. Ema lapsepõlvekodus oli jõulupuu kindlasti. Ja koolis ka. Enne sõda.

Kuna nõuka ajal jõulude ajal jõulupühi ette polnud nähtud, siis olenes kõik kalendrist. Lapsed käisid koolis vist 28 detsembrini. Mõnel aastal vedas, et jõululaupäev langes laupäevale või pühapäevale. Ei mäleta ma lapsepõlvest korterijõuluid. Küll aga käikusid maale vanaema juurde. Nii jäigi minusse see vanaaegse postkaardijõulupuu tunne.
Õuntega, kommidega ja traadist painutatud küünlajalgadega.
Rikas jõulupuu oli ka. Teisel vanaemal. Vanaaegsete ehetega.

Kodupuul rippusid jääpurikad. Nagu suhkruga kaetud. Ja pikad klaasjulladest ketid, mis kingakarbis olid sõlme läinud. Igal aastal läks midagi katki ja igal aastal osteti uusi ehteid. Näiteks mittepurunevaid kurke, tomateid ja maasikaid.

Lubasin endale, et kui saan kunagi enda puu, siis ostan päris ehted. Sädelevad. Hõbedased.
1982 aasta viimasel päeval paisati hommikul kirjatarvete poodi Saksa DV-s valmistatud jõuluehete karbid. Hind veel praegugi kaanel näha: 11.rubla 60 kopikat. See oli minu kolme päeva palk. Homme lähen ja toon selle karbi keldrist üles.

Üle mitmete aastate otsustasime tuppa tuua laeni kuusepuu.

järgneb...

6 kommentaari:

neiud ärevil ütles ...

Ma mäletan oma lapsepõlvest ka neid jääpurikaid. Need sätendasid tule valguses ja meil olid samas tehnikas veel inglid, selliste kõvade tiibadega.
Saksa jõuluehete komplekti ostsin endale ka. See oli täitsa ime. Nii kahju oli, kui mõnele küünlarasva peale sulas. Mõned ehted on veel alles, aga karp on ammu katki läinud.
Kirjutad väga huvitavalt ja jään kolmandat osa ootama.
Soovin armsaid jõulusid teie pere traditsioonidega ja lahket jõulutaati.

Bianka ütles ...

Su mitmekülgsed teadmised jõulude ajaloost on muljetavaldavad ja väga huvitavad. Aga ikkagi ootan kannatamatult sinu enda jõulumeeleolu kirjeldust ;)

Soovin, et need sinu jõulud oleksid täidetud südamesoojusega! Ja otse loomulikult huvitavate jõulukommetega ;)

neiud ärevil ütles ...

Ups.:D Ma tahtsin kirjutada 4 osa ootama.Palun vabandust.

Emmeliina ütles ...

kirjutan sellepärast, et siis saan ise ka uurida

tyyp ütles ...

Kauneid jõule!

kukupai ütles ...

Muide, needsamased Saksa jõuluehted on mul praeguseni alles ja osaliselt käigus kah...
Ja minu lapsepõlvekodus oli samasugune ehtekarp, aga sees veel uhkemad ehted... Neidki on veel palju alles, aga kuna vanemad enam kuuske tuppa ei too, seisab ehtekarp kapis....