Remondi-eri

Minu kodust ära olles hiilis sujuvalt korterisse tegelane nimega Remont.

Ta passis võimalust ja nagu uks minu tagant sulgus ja lennuk õhku tõusis, oli ta kohal ja kukkus laiutama.

Minu armsad asjad, mis olid ennast nii turvaliselt tundnud, pidid ennast tema eest paanilise põgenemisega päästma ja taanduma tagumistesse tubadesse. Hunnikutesse ja karpidesse.

Nii olid sunnitud raamatud elama oma edasist elu kõrvuti supitirinaga, raamitud fotod viski- ja veiniklaaside naabruses, šampoonid ja muud kreemid peitsid ennast koguni voodi alla.

Paljud asjad hakkasid end varjama ja mõni pole julgenud veel praegugi välja tulla.

Vann, mis oli meid 21 aastat truult teeninud solvus niivõrd ja lahkus mitte just päris vabatahtlikult oma endisest elupaigast.

Inglismaale kostusid seina karjatused, kui teda raiuti ja olematuks muudeti.

Elektripliit, naiivitar lootis, et kui minu tagasi tulles annab oma panuse ja aitab purkidesse jõuda kahesajal liitril õunamahlal, eksis sügavalt. Miks nii? Aga sellepärast, et ta keeldus isepuhastamise teel ennast ja praeahju uueks muutmast. Nii pidi temagi lahkuma.

Uus õnneks ei tea, et pesitseb endises vannitoas. Muidu äkki hakkab ennast veel pesumasinaks pidama.

Asja tulem on see, et kokkan nüüd täiesti avalikult ja kõik mu köögisaladused on seltskonnale paljastatud. Õnneks ainult ülemine pool.

Elutoa suurim muutus oli see, et naabrid saavad nüüd rahulikult magada. Klaver, õieti pianiino, sõitis selle juurde, kelle jaoks ta osteti. Nujah, üks koht vähem, mille peale küünlad põlema panna ja kuhu fotosid settida. Sehr kurblich, aga ehk saavad lapselapsed tema soojusest rõõmu ning mine tea...

Asemele tuli tükk tühja ruumi. Millega ma seda täidan, pole küsimus. Õieti kellega.

Elu on lihtsalt juurde toonud peale nelja lapse veel viis lastelast ja naised peale selle. Mis sellest, et pühade ja pidustuste ajal. Neidki jätkub piisavalt.

Koju jõudes õnnestus mul päästa aken. Õieti kaks. Tänu osavale brannele ja tema kaasale, kes oskasid puitraamidega rääkida käte keeles ja lihvisid ja silusid ja värvisid ning tegid pakettidele ruumi. Ja nii jäid plastikud ukse taha.

Kuna mu tähelepanelikud blogilugejad on peamiselt naised, siis kindlasti mõni on varmas küsima nagu lastekaitsetöötaja: kuidas teil siis peres pesemisvõimalustega on?

OO, võimalused on head. Nagu vanas talutares, harime enda ihu nüüd köögis. Endises köögis. Ja sahvris on saun. See tähendab esialgu ainult saunaprojekt ja läbi klaasukse võib silm märgata värvist treppredelit.

Ainult väga suure kujutlusvõimega mees võib midagi sellist ette võtta. Naabrinaine meenutas õudusega möödunud suve, mil meie korteris mürises segumasin.

Täiesti mõttetu pind on rõdu. Kui just mullivann ....ja palmid ja liugtoru maja ette. Või post. Nagu tuletõrjujatel.

Sõbranned ütlesid, et ma olen selle ära teeninud. Jajah, eks ta olegi parem, nii nagu ta on, ütles mees, kui tal juuksed peas põlema läksid.

Kallis AK, ma luban, et ei lähe enam kunagi nii kauaks kodust ära, no et viieks kuuks.

Kuid ära iial ütle iial. Tagumised neli tuba on ju uuesti sündimata. Teades sinu mastaape, miks mitte raamatukogu ja jõusaal????