Teisipäev, 27. detsember 2011

Minu jõulud



Nüüd on hea kinkide ja kingimehe juurde jõuda.
Oma jutus.

Kõigepealt hangin Vikipeediast ajalugu:

Jõuluvana ehk jõulumees on tegelaskuju uuemast jõulukombestikust, jõulukinkide tooja.

Kõige sagedamini kujutatakse jõuluvana kõhuka heatahtliku vanamehena, kellel on suur valge habe ja seljas punane mantel ning kaasas kott kinkidega.

Uuemas rahvusvahelises traditsioonis kujutatakse jõuluvana sageli liikumas lendava saaniga, mida veavad põhjapõdrad. Kingid poetab ta majandesse korstna kaudu.

Eesti kombestikus jõuluvana (st jõuluvanaks kostümeeritud isik) tavaliselt külastab kodusid ning soovib, et vastutasuks kingi eest talle jõulusalmi loetaks või muul viisil esinetaks. Sõnakuulmatute jaoks võib jõuluvana vöö vahel kanda vitsakimpu.
Jõuluvana kodu öeldakse asuvat Põhjanabal.

Põhja-Soomes Korvatunturi lähedal asub jõuluvana kodu teemapark, mis on rahvusvaheliselt populaarne turismiatraktsioon.

Jõuluvana traditsioon on saanud alguse legendidest püha Nikolause kohta; samast pärineb ka tegelaskuju Ameerikas levinud ingliskeelne nimi Santa Claus.

Nikolaus elas Myra linnas Väike-Aasias. Linnas elanud ka kaupmees, kellel olnud kolm tütart. Kaupmees laostus, ega saanud tütardele kaasavara anda. Seetõttu ei saanud tüdrukuid mehele panna ja isal ei jäänud muud üle, kui leppida kokku, et tüdrukud lõbumajale müüa. Kui Nikolaus seda aga kuulis, hakkas tal tüdrukutest hale ning võttis kukru kuldrahaga ja viskas selle öö varjus läbi akna naabermajja. Naabrimees tänas jumalat ja sai tütred ausalt mehele panna. Teises legendis jutustatakse, et kord, kui Myra linnas valitses nälg, seisid sadamas viljalastis laevad. Nikolaus veenis meremehi jätma igasse laeva vaid sada külimittu vilja, ülejäänu aga vaestele jagama. Ta kinnitas, et kaalumisel puudujääki ei märgata. Meremehed tegidki nõnda ja ei kahetsenud tehtut.
Aastaid hiljem valis Myra linn Nikolause oma piiskopiks. Ka kõrge aukandjana hoolitses ta vaeste eest ja jagas lastele kingitusi, jõuluööl aga jättis kingid kotiga ukse taha trepile. Pärast surma kuulutati Nikolaus pühakuks, ning tema surmapäeva (6. detsember) hakati tähistama nigulapäevana.
Algselt tõigi piiskopimantlisse riietatud Püha Nikolaus kingitusi pigem nigulapäeva paiku. Hiljem nihkus traditsioon jõuluööle ning kingituste toojaks sai Jõululaps (Kristuslaps).

Pärast reformatsiooni kadus püha Nikolause austamine kõigist Euroopa maadest, erandiks Holland, kus püsis legend Sinterklaasist.

Hollandi kolonistid viisid 17. sajandil traditsiooni endaga New Amsterdami (tänane New York). Seal adapteeris ingliskeelse enamus Sinterklaasi nime Santa Clausiks.

18. sajandist levis Euroopas ja Põhja-Ameerikas jõuluvana traditsioon ligikaudu tänapäevasel kujul

19. sajandil kujunes üldiselt välja ka jõuluvana väline kuju - valge habe, punane teravatipuline tutiga müts, punane kuub valgest karusnahast krae ja kätistega. Selle põlistamisele aitasid kaasa Coca-Cola reklaamid 1930ndatel.

Eestis on varem jõuluvanaga analoogilist rolli täitnud jõulusokk.

Nõukogude võimu ajal juurutati jõulude asemel nääride tähistamist ja kodusid külastas siis näärivana.
Venemaal teatakse jõuluvana rollis Pakasetaati (Дед Мороз)

Eestlastel varieerus nimekuju pikka aega (jõulumees, jõulutaat jm), enne kui põlistus jõuluvana nimetus ja legend Lapimaalt põhjapõtradega saabumisest.

Vanematel piltidel pole eesti jõuluvana sugugi punase mantliga, vaid kasuka ja viltidega. Suur hallikas kott üle õla, rühib ta läbi hangede. Ka müts on tihti hoopis naljakas toru. Reaalses elus oli jõuluvanal lisaks kasukale tihti üpris tavaline kõrvikmüts peas ja linnas kandis ta mõnigi kord suurt hommikumantlit, rääkimata takust või vatist habemest.

Nii inglise, saksa, ameerika kui eesti jõuluvanal oli vanasti alati pikk vits vöö vahel ja ta oli üsna kuri halbade ja laiskade laste vastu, nii et ega väikesed lapsed talle ligi kippunudki.

Kunagisest lugemiskontrollist kujunes 19. sajandil luuletuste lugemine ja laulmine, mis pidi tasuma kingi ja pika teekonna Põhjamaalt.

Arvatavasti hakkas jõuluvana Eestimaal kinke tooma 19. sajandi esimesel poolel.

Varasematest jõulupidudest on teada, et kingitusi said üksnes teenijad ja lapsed. Sama kehtis pikemat aega kodudes. Kingid olid enamasti lihtsalt kuuse alla pandud.

20. sajandil oli siiski tavaks, et kingitusi saavad kõik pereliikmed.

Hiljutiste arvutuste kohaselt peaks jõuluvana külastama sekundis 832 peret ja isegi siis peaks ta töötama vähemalt 31 tundi järjest, nii et kõik abilised on väga teretulnud.

(viimased faktid on võetud Kultuuriaknast)


Mida vanemaks ma saan, seda küsitavamaks muutub minu jaoks jõuluvana roll. Tema teine nimi oleks nagu toojavana ja nii nagu keegi tabavalt ütles on päkapikud nagu pärisorjad, kes peavad täitmatute tarbijalaste soove täitma.

Valdavalt on kingiusku anonüümselt jõuluvanalt lasteaiaealised, arvan, et kolme kuni seitsme aastased sinisilmsed põnnid ja tirtsud.
Kuidas aga teha selgeks hierarhilise ühiskonna võsukestele riigilasteaias miks üks on olnud nii hea laps, et teda premeeriti ülikalli ja lapse jaoks unistuste kingiga, teine aga ....

On see kapitalistliku ühiskonna õppimis- ja olelusvõitlus?

Pigem ikka lapsevanemate ja vanavanemate suutmatus mõelda ja arvestada.
On ju olemas lapse sünnipäevad, mil oma töölkäimisest ja pikkadest päevadest tekkinud suhtlusvaegust ja tegematajätmist kinkidega heastada. Ja jalgratta või elektriauto võib ju lihtsalt niisama osta. Pühapäevaks. Rõõmuks ja rahuloluks. Ja teadmiseks, et sul on seda vaja ja meil on võimalus see sulle osta.
Milleks neid toojavana kotti toppida. Ei mahugi ju teised sinna maa-vanaema kootud kindapaari kõrvale.

Teine asi on vanemate laste ja täiskasvanud pereliikmetega.
Nemad saavad kinkides õppida ja õpetada andmisrõõmu.
See on väärtus, mis läheb isalt- emalt pojale-tütrele ja seda ei tohiks rikkuda lausega:
issand, kas ma pean TALLE ka veel kingi tegema???

Nii et ettevaatust - ka suurtel lastel on kõrvad!

1 kommentaar:

päevalill ütles ...

issand, kas ma pean TALLE ka veel kingi tegema???

Mõtlemiseks ainet jätkub