Kolmapäev, 21. detsember 2011

Minu jõulud

Eile netiruumis kolades leidsin. Minu meelest on see nii hea, et ei taha üksnes linki panna, vaid koopeerin terve loo. Mulle sobib.



Põhjakaare aeg on meile püha

Mikk Sarv
17. detsember 2011, Maaleht


Nii sügavale põhja kui praegu, ei lasku Päike ühelgi teisel aastaajal.

Käes on talvekuude – detsember, jaanuar, veebruar – esimene pool. Kuni taliharjapäevani 14. jaanuaril, mis talvekuid poolitab, jätkuvad pimedus ja pikad ööd.

Põhjakaare aeg on püha. Seda juba seetõttu, et valget aega, kus midagi mõistlikku võimalik ette võtta, polegi palju rohkem kui kolmandik ööpäevast – tundi kuus. Kõige püham osa algab siis, kui Päike pööripäeval, 22. detsembril, neljaks päevaks oma talvepessa poeb.

Alguste algus

Nagu nimigi ütleb, paiknevad põhjakaar ja põhjasuund meie keeleruumis ja teadvuses all.

Kui pajal on põhi üleval, on see tühi. Maamehe mõistus ütleks, et kui kaardil on põhjasuund üleval, siis valgub ka maailm tühjaks ja tühiseks.

Ehk seetõttu kaotab ka püha jõuluaeg pidevalt pühadust. Ja ehk aitab meie olemist täiemaks ning kaalukamaks teha see, kui kas või korraks kujutleme põhjakaart ning sellega seonduvat aega kõige oleva ja tuleva põhjana, alguste algusena, allikana, kust kõik edenema hakkab.

Siin all ja põhjas olles tajume selgelt talve alguse kaht tiiba. Praegune, esimene pool, on täis ootust ja lootust. Lastega peredes käivad päkapikud öösiti head ja paremat aknalauale seadmas. Kaugele põhjalasse rändavad lastelt teele kirjad-sõnumid jõuluvanale kingisoovidega.

Päikese pesasolemise järel algab päeva pikenemise ootus. Kingid ja head soovid annavad jõudu ja jaksu ära oodata talve selgroo murdmise taliharjapäeval, sest põhjakaare ja talve alguse teine tiib pärast jõule on trööstitum. Ees on tegelik valguse tulek, kuid selle märgatavaks muutumine võtab aega.

Vanal ajal oli talve südames tavaks korraldada laatasid ja arupidamisi, kärajaid. Üheskoos vaadati, palju varusid järel. Loomasöödast pidi taliharjaks pool veel alles olema, inimesetoidust kaks kolmandikku.

Kellel üle, see müüs, vahetas või kinkis nendele, kellel varusid vajaka ol Vahel otsustati ka kärajatel, kes pidi andma ja kes pidi saama. Tähtis oli, et kogukond ja kari talve üle elaks.

Taliharjast edasi algab liuglemine kevade poole, mille võrdkujuks on ka mäest alla laskmine. Tegelikult tehti aja liikumalükkamisega algust juba teisel jõulupühal, kui sõideti hobustega kaugematele sugulastele külla või tehti niisama lustisõitu. Jõuludeks peatatud aeg tuli taas käima ja liikuma saada.

Tänapäeval on hea mõte jõulujärgsest masendusest hoidumiseks minna metsa, kas siis suuskadega või päris jala. Ja käia seal kas või iga päev või vähemalt igal nädalavahetusel. Metsas otsitakse märke valguse ja elu tagasitulekust.

Hea mõte on ka allikatel käimine. Otsige üles enda jaoks oluline läte, käige sealt joogivett ammutamas ja jätke midagi endast ka kahjaks allika juurde. Põhjakaare aastaajal, talve esimesel poolel, on just nimelt allikates eriline algamise vägi, millest on hea õppida ja osa saada. Pildistage oma allikat, hoidke, puhastage ja pühitsege seda.

Süvenege sündimise imesse

Põhjakaar on emade ja esiemade ning sündimiste kaar.

Hea on sel ajal meenutada oma ema, emaema, emaemaema. Küsida nende kohta, püüda neid ette kujutada, käia nende haudadel ja süüdata mälestuseks küünal.

Meie meestekeskses maailmas liigub perekonnanimi põlvest põlve isaliini pidi. Seetõttu kipub tegelik sündimiste ja sünnitajate rida unustusse ja tagaplaanile jääma.

Seda enam tasub põhjakaare aastaajal – talve esimesel poolel ja eriti ennejõulusel ajal – sündimise imesse süveneda ning meelde tuletada neid, kellest ka ise oleme sündinud.

järgneb...

2 kommentaari:

helle ütles ...

Väga huvitav oli lugeda.
Kui valesti ikka tänapäeva moodne inimene elab!

Emmeliina ütles ...

jah...
Hea, kui me vähemalt midagi mällu säilitame ja tibake pärandame.