Reede, 16. detsember 2011

Kui kassid kodust, siis hiirtel pidu


Eile õhtuks sain jälle lapselapsi laenata (toreda Tegelinski väljend)
Kohe kahte korraga. Algas kõik tillude lasteaiapeoga. Kolm kasvatajat, kes olid ennast punaste mütsidega maskeerunud püüdsid seda siblivat, sablivat, piiksuvat, jorisevat, kilkavat ja muid häälistsusi esile toovat kahe-kolmeaastaste jõuku ohjata ja kujundada täiskasvanute pilkude all. Oli ütlemata armas. Eriti veel, kui Jõuluvana hakkas kommipakkidelt nimesid veerima. (kõige eksklusiivsem meeldejäänu kõlas umbes nagu Kimdominiik )
Vana oli tasemel. Meielaps ei tahtnud kuidagi enda patsistatud pead mütsiga katta ja püüdis seda peast ära sokutada. Sellega toime tulnud vaatas uhkelt ringi. Ilma-aegu, sest seda massist eraldumist märkas pinginaaber, kes kõva ja kituhäälega teatas: õõõõõõpetaja sel polegi mütttttsiii!!!
Õnneks tuli Suur venna appi ja päästis luuletust lugedes pere au.

Ilmekad pildid peidavad ennast Tubliemme fotokas, kes korraks töölt ära lippas (ärge tööandjale öelge)

Preilit taksosse toppides küsis ta kõigepealt: kas see on Bemmm? Kuuldes, et pole lohutas taksojuhti sõnadega: tudu, tudu kullakene ja keeras ennast mõnusalt kerra.
Koduse kuuse all tegi mulle venna palvel harjutust. See oli midagi graatsilise luige ja pardipoja vahepealset. Kahju, et Vana sellest ilma jäi.

Suurvenna jõudis veel trennigi. Enne minekut muretses üheteiskümne aastane tõemeeli:
- kas sa ikka saad hakkama? kas sul minu mobiil on? -
- kontrollime! ja helista kohe, kui sul mingi probleem on.-

- jah, emme, oli tahtmine vastata. -

Sain hakkama. See tähendab, et sain ahju esimese tiku ja süüteroosiga põlema. Ja uue teleka puldist mängima. Juhtus, nagu ütleb Mariann, kui piss püksi tuli.

Pärast kommipakkide revideerimist ja suhu sorteerimist tegelesime korraga matemaatikaga, kassi peletamisega arvuti klaviatuurilt, jogurti joomisega ja kuuseehete päästmisega. Lõpuks leidis kahe ja poole aastane preili kolakastist mingid arvutividinad ja püüdis neid üksteisega ühendada ise pobisedes: issi oskab, vanaisa oskab. Loomulikult vanaema ei osanud.

Ainuke huvitav asi vanaema juures oli uus ja ümmargune kaelaehe. Sinine.
- vesi- lausuti mõtlikult.
- kalad....ujuvad -
No ma ei tea, muidugi ei ujunud. Hiljem kodus vaatasin seda Bourtoni klaasist kunstniku loomingut.
Tõepoolest ujusid.

Siis õpetati mulle kompimismeetodil: pea, juuksed, pai, kulmud, silmad, nina, tatt, suu, hambad, hammustab, keel, ei tohi näidata.

Kui pisipreili voodisse vajus ja unehõlma heitis arendasin suurega vestlust. Jäin kohe jänni.
- kas haakrist on sakslaste märk ja halb? -
- raamat pool koera on igav ja paks, 70 lehekülge -

Köögikupja saate ajal:
- kas sa tead, et Volga on maailma pikim jõgi? -
- kas sa tead,et Baikal on maailma sügavam järv? -
- jaa, see on Siberis - no midagi ikka tean:)
- kas sind ka küüditati Siberisse, või kedagi teie perest? -
- ma tahaksin juba viiendas klassis olla ja ajalugu õppida.-
- kas sa õppisid kõik need aastaajad (peab olema arvud) pähe. Ütle üks! -
- Jüriöö ülestõus, 1343! -

Vahepeal olin jõudnud ETV 2-ni.
- Vaatame selle filmi ära, siis lähen magama.-

Film pealkirjaga Familia
Alberto Herskovitsi ja Mikael Wiströmi liigutav dokumentaalfilm vaesest Peruu perekonnast, kes püüab suurte raskuste kiuste koos püsida. Lugu algab 2006. aastal. Naty on kaotanud alalise töökoha ega leia enam uut. Raske südamega otsustab ta minna Hispaaniasse tööotsinguile. Kaks aastat hiljem Peruusse tagasi jõudes leiab ta, et peres on kõik sassis. Kuid ka Naty ise on muutunud. Film sisaldab foto- ja filmimaterjali, mis hõlmab rohkem kui 35. aastat.

Ja ma pean ütlema, et nii noort, põnevat ja haritud filmivaatekaaslast pole mul varem olnud.

Kõigepealt näidati ruttu kaardilt kus asub Peruu ja kus on Hispaania.
Ja siis tulid nentimised:
- vaata kui vaeselt nad elavad -
- kas seal on alles sõda olnud? -
- meil on siin heaoluriik, meil ja Soomes ja Lätis.-
Jutt tugines tõelistele kogemustele, sest Soome vanaema juures kaks suve elatud ja sügisel Jurmala veepargis käidud.

Kui filmipereema Hispaaniasse lendas tuli õhtu NAELKÜSIMUS:

- kas ta läheb sinna tööle või läheb uut elu otsima? -

Kui pea kaheteistkümneseks saav noormees oskab niimoodi asja kokku võtta on minul küll palju õppida.

Nüüd uurin hoolega saatekava. Sest tean, kellega koos tahan filmiõhtut teha. Popkorn on minu poolt.

7 kommentaari:

Alice ütles ...

Väga sisutihe päev.Absoluutselt kõike- meelelahutust, emotsioone ja õppetunde.Vahva kindlasti.

Bianka ütles ...

Vat kus naaskel, see sinu filmisõber! Aga millal sina popkorni õppisid sööma (või isegi valmistama)? Mina küll veel ei oska :D

Emmeliina ütles ...

Alice - oleks selliseid päevi rohkem!
Bianka - oh, ma ju poiste ema. Oskan terakesi õli sees paisutada (jube pliidi mökerdamine ja kastruli kõlbmatuks kõrvetamine)ja pärast tuleb mais mööda kööki kokku korjata.
Uuem variant on kotiga mikroahju, aga seda ma veidi kardan. Ikka on tunne, et kui nüüd plahvatab :D

soodoma ja gomorra ütles ...

kas sa käisid kogu aeg märkmiku ja pastakaga kõrval või on sul tõesti nii hea pea:)?

päevalill ütles ...

Härdus pitsitas kurgus lugedes,et meie valdorflasteaia jõulupeo nimi on hoopiski JÕULUÕHTU RÄNNAK.Tean,et see tuleb nii ilus

Emmeliina ütles ...

soodoma - kui keskenduda kahele, pole see teab mis vaev. Aga, et küsisid, siis selle naelküsimuse panin koheselt arvutisse kirja.
Sellest sündiski loo kirjutamise mõte.

Päevalill- ehk järgmisel aastal saan peale pikki aastaid osa rännakust. Teen selleks kõik omapoolse.

tegelinski ütles ...

Oleks nagu ise kõrvalt piiluda saanud...
Väga-väga mõnus lugu :)