esmaspäev, 27. juuni 2011

Tõehetk

Eilse imeilusa ilma tõttu oli mu parim sõber võõrsil suletud. Seetõttu olen oma arvamusavaldusega vägagi hiljaks jäänud. Sellele vaatamata jätkan jaaniaja teemat.

Laupäeval netis kolades sattusin mitme arvamuse hulka, mis mind mõtlema panid. Kuigi arvatavalt on igal meist oma arvamus ja teiste arvamus vale arvamus, siis vabandan ette, kui nende väljanopitutega keelatud maale astun.

Esimene:
Seitse pikka aastat ei ole ma jaanipäeva kui sellist pidanud. Ikka sellepärast, et mujal maailmas ei ole seda joomispüha lihtsalt olemas. Inglismaal elades möödub see aeg nagu iga teine ja tavaliselt erutab mind juuni llõpus hoopiski Wimbledoni tenniseturniir.

Teine:
Nagu jõulud, nii on ka jaanipäev üks parajalt mõttetu päev.. Jõulude ajal süüakse ennast seaks, jaanipäeval juuakse ennast seaks.. Isegi telekast ei tule sellel ajal midagi normaalset.. Ning püüavad kuidagi KOHUSTUSLIKULT lõbusad olla..

Kolmas:
Olgu selle täiuslikuseni lihvitud üldrahvaliku lihakärsatamisega kuidas on, aga vähemalt "Kas oled oma lähedastele juba jaaniks kingituse ostnud?"- jamast oleme (veel?) pääsenud! Hosianna!

Olles just selle esimeses arvamuses viidatud kohas elasin läbi olukorra, mil ma oma jaaniõhtu ja päeva traditsioonidest teravat puudust tundsin.

Kuna olen pika elu siin ilmas elanud, siis sisaldab see aeg vastavalt palju läbimänge. Sest mis muud need traditsioonid ongi, kui sündmuste mälufilmile kandmine.

Lapsepõlvejaanid tõin eelmises kirjas eraldi välja. Veidi piilusin noorpõlve mis tolle aja kommete kohaselt kiirelt naisepõlveks üle läks ja sujuvalt pereeluks kasvas.

Ühesõnaga, minu elus on olnud kaunid, värvilised ja suvelõhnased jaanikud. Ja kirevad, sest on läbi nõuka aja praegusesse kaasa tulnud. Mõned killud:

Meelest ei lähe öö, mil tulevane abikaasa tegi minu jaoks privaatlõkke metsa servale, et oleks soojem hommikut oodata. Meelest ei lähe seegi kui ta õpetas mulle pajupilli tegema. Jaaniajal.

70-ndate lõpus ja 80-ndate alguses tekkis Padaorgu eriline nähtus, mida nimetati tantsumaratoniks. Erinevad bändid mängisid ja tantsida sai terve öö. Kindlasti oli purjus kakerdajaid, kuid neid poisterahvaid vaadati rohkem põlgliku haletsusega.

Samasse ajajärku kuuluvad rikka kolhoosi jaanituled, kus õlut võis kraanist lasta ja grillkana oma töötajatele prii. Kust muidu oleksin ma tasuta saanud kuulata Fixi, Apelsini, Palderjani ja teisi selle aja tegijaid? Oma punt kokku, lapsed algul vankriga, hiljem omal jalgel, kaasa ja Müüriku poole punuma. Tähtis persoon, kes ei tohtinud tulelt puududa, oli vanaema. Keda siis ikka kasutada laste koju transportimisel. Ka nende tulede pärisosa oli hingetuks tantsimine. Isegi vihmas ja tuules. ja koju tulime läbi varahommikuse kasteheina. Kindlasti oli põõsa all magajaid ja muidu õnnetuid. Aga neid vaadati rohkem kaastundega. Meie punti nad ei kuulunud ja meie jaanirõõmu ei rikkunud.

Kui 80-ndate lõpus külaelu edandama hakati koos oma firma loomisega, siis oli loomingut kuhjaga. KEK-i kulturnik Raivo Riim tõi isegi Tarvanpää meie murule tantsima ja murumänge mängima. Kiige ehitasid puidumehed ja naised toimetasid lastega igasugu võistlusi.
Kui 1988.ndal sinimustvalge sai masti tõmmatud sai rahvariided selga pandud. Rahvuslikkuse tunne ajas üle ääre. Laulsime kiigel hilisööni. Purjus polnud meist keegi. Mingid napsud ikka võeti.

Vana koolimaja toidutare õue peal on jaanikutest palju head meenutada. Rajasid ju vanemad pojad selleks lõkkeplatsigi. See oli ilusamast ilusam. Minule. Kord rasketel aegadel kui koos istusime ütles vanem poeg, kes siis oli alles meheohtu: tunned, kuidas kurjus läheb koos tulega maasse. Nende hetkede pärast tasub ...meenutada. Eks pojad mäleta asju igaüks omamoodi, vastavalt vanusele.

Kahjuks on kirja saanud ainult üks lugu, mille leidsin Po 4 neljanda klassi vihikust

Jaaniöö
Mina ei tea, ma ei mõelnud jaanipäevast midagi. Ema ja isa mõtlesid minu eest. Me võtsime kaasa tekke, süüa, grilli, ujumisriided ja soojad riided. Kaasa tulid mu kolm venda, Silveri sõbratar Saksamaalt, koer Jaagup ning ema ja isa.
Kuna Opel oli katki, läksime žiguliiga. Me toppisime end autosse ja kui Jaagup auto peale hüppas, oleksime me peaaegu maa sisse vajunud.
Alguses mõtlesime, et lähme metsa, aga siis otsustasime ümber ja sõitsime mere äärde. Mina eriti puhkekohta ei otsinud, vaid läksin kohe ujuma, aga ärge muretsege, ema ja Silver otsisid koha üles. Isa käskis meil lõkkematerjali korjama minna, sest kui pimedaks läheb, ei näe korjata. Tegime kahte kasulikku asja korraga: korjasime metsast prahti ja kuivanud oksi ning saime lõkkematerjali kokku.
Mina ei tea, kuidas ema ja isa süüa tegid, mina ujusin aina Jaagupiga võidu. Aga söögid olid väga maitsvad. Kui Rasmus kitarriga laulma hakkas, siis ma kuulsin tema häält ja tulin koos Jaagupiga veest välja. Mina laulsin kaasa ja Jaagup muudkui hüppas. Isegi kui päike loojuma hakkas oli ikka vees hästi soe. Siis oli kell 23.00. Isa süütas Jaanitule ja kui väga pimedaks läks nägime veel teisigi jaanitulesid. Ja siis hakkas järsku vihma sadama. Haarasime ruttu oma asjad ja jooksime puu alla varju. Kahjuks jäi grillihakauss hooletusse kohta ja seda hetke kasutas ära Jaagup. Nii sai Jaagup ka jaaniöö rõõmu. Sadu jäi ruttu järele, isegi liiv ei jõudnud päris märjaks minna ja lõke kustuda. Panime tekid liivale ja ma jäin magama. Kui ma üles ärkasin siis Rasmus ikka veel laulis. Päris imelik oli öösel rannas magadsa. Umbes kella nelja ajal hakkas päike tõusma. Taevas ja meri olid punased. Ma polnud kunagi näinud , kuidas päike merest tõuseb.
(1998 Karepal)

Mõne toreda jaanitule oleme saanud branne aia taga pidada. Stiilselt. Õige lõkkega. Mitte risuhunnikuga. Aitäh Ene ja Avo.

Nüüd olen juba aastaid selles eas, et jaanitulesid on korraldanud meie täiskasvanud pojad. Kes kusagil, vastavalt võimalustele. Aga pilli on alati mängitud ja laule juurde lauldud.
Ühe korra kutsus vend Palmsesse. See oli stiilne, teistmoodi tuli. Kellele õu ei sobinud sai vahepeal mõisas klassikalist muusikat nautida.

Möödunud aastal lasin ennast külla kutsuda. Sellest olen ise kirjutanud

Nüüd siis olin esimest korda jaanilõkketa ja kalliteta. Kõndisin üksi põldude vahel ja vahtisin koplis mullikatega tõtt. Omamoodi meelde jääb seegi.

Selle kõigega tahan öelda, et ei vaheta enam iialgi vabatahtlikult seda enda jaoks nii tähtsat aega.
Selleks oli vaja kaugele sõita, et see selgeks saaks.

6 kommentaari:

Bianka ütles ...

kaugelt vaadates oskad koduseid asju palju paremini hinnata...


Mis puutub jaanidesse, siis ise me need endale korraldame. Just sellised nagu meile sobivad. Ja kui meie kaaskondsed kisuvad meid kaasa sellist sorti lõbustustesse, mis meile endile ei meeldi, siis kust süüdlast otsida? Enda või "teiste" hulgast?

helle ütles ...

On jah imelik, et osa inimesi alavääristavad pühi, mis on meie endi korraldada, aga seotud siiski mingi muutusega looduses ja eri seisundiga hinges. Ma ka ei lähe enam vanast peast linna jaanikule, et seal kohtuda oma purjus õpilastega(on juhtunud!), vaid olen privaatsel jaanitulel või siis kodus (oma teha ju!).
Ma ei söö ennast grillilihaks, kui ei taha. Joon veini või õlut, aga mitte ennast käpakile(vuihh, kui kole oleks näha vanainimest purjus).
Keegi ei käsi ega keela, endal peab mõistus peas olema.
Mis puutub Kerttu Rakke juhtumisse, siis see on lihtsalt hale ja naeruväärne. (Seda lugesin vist ühest teisest kohast!)
Kui palju sõltub ikka sellest, kuidas asju ja olusid hinnata ehk väärtustada!

Emmeliina ütles ...

Bianka - nii see on, mõne päeva pärast saab kaks kuud täis.
Kommentaar õige. Kes tegi.Ise tegi.

Helle-täpselt nii. Mina ka ei käi juba ammu suurtel kogunemistel. Palmse oli erand, kuid sinna oli kallis pilet ja kõva kontroll.

Kertu Rakke on jällegi uus nähtus meie maastikul. Nii nagu Kati Saara, kes jaanituleks kaltsusid põletas.

Olen traditsioonide poolt, olgu nad tükati lääged ja igavad.

osaline ütles ...

"Kes tahab õiget jaanikut, tulgu Lätti," kutsus üks tore koolitaja.

Kaamos ütles ...

Aitäh, et märkasid :D
Mu mõttejupp oli vaid üks paljudest jaaniajal mõeldutest ja hoolimata näilisest sarkasmist oli tõepoolest tegemist ootamatu ja rõõmsa taipamisega, et NII kommertslikkuks ei ole jaanipühi veel kohendatud. Kommentaarid lause all hakkasid seejärel elama oma seletamatut ja etteaimamatut elu.
Tol päeval jäi meist suure tuule tõttu lõke süütamata, grillimisfänn pole me pere ka eriti... ühesõnaga olime lihtsalt niisama ilusad ja targad ning nautisime õhtut. Ei olnud mu eesmärk pidu alavääristada, jaanipüha on PÜHA.

Su jutud elus peetud jaanituledest on kaunid. Minu, neljanda põlve linnalapse jaoks oli jaanituli Stroomi metsas tehtud käbituli, millesarnaseid oli sealsamas käeulatuses kümneid (justkui oleks käimas üritus "igale talinlasele oma lõke"), nende vahel kolav hüdropulti kaasas kandev tuletõrjuja, kes neid lõkkeäbarikke üksteise järel kustutas. Kartuleid ei olnud mõtet tuha alla pistagi, niikuinii lasti kohe vesi peale. Tantsuga jaanituld pole mu jaoks kunagi olnud. Kahju, paljust olen ilma jäänud.
Alles laste emana, maal elades olen kogenud pööripäevamaagiat täis öid, aga siiani ei seo tralli ja jaaniööd mu jaoks eriti midagi. Tuli ja õhtu suubumine hommikusse . rohkem pole vaja. Alati ei jaksa enam sedagi :D

Emmeliina ütles ...

Osaline - eks seal ju Janised, Lätis ma mõtlen.

Kaamos - kommentaarid on vahest huvitavamad, kui mõttejupid.
Arvan,et kodus oleksid need seinalood mul tähelepanuta jäänud. Jaanipäeva aegu eriti.
Ilusa jutu kirjutasid vastuseks.

Tegelikult on mul kõige rohkem kahju neist noortest, kes jaanipidusid mõõdavad joodud liitritega.