Kolmapäev, 29. juuni 2011

Palavas Bourtonis

Pühapäevaks olid kohalikud põnevusse aetud. Lubati selle suve kõige soojemat ilma.
Okei, okei, usun ma teid ja teie lubadusi küll.
Põhiline paharett on ikka tuul, mis sellest, et kuuriseina kraad on päikese käes neljakümne peale tõusnud.

Sellele vaatamata otsustasin jalgrattaretke kasuks. No lihtsalt peale jalgade ja ratta muud sõiduvahendit käepärast polnud.

Plaan läks 3 miili kaugusele Bourtonisse. Alguses mäest alla, siis veidi horisontaalselt ja siis jälle mäest alla. Mõtelmata sellele, et kunagi tuleb tagasi tulla. Õhtuks vähemalt.

Ratta parkisin kiriku aeda. Et oleks kindla valve all.

Nelja tuhande elanikuga linnküla oli mulle eelmistest kolamistest tuttavaks saanud.
Meenutan teilegi: jõgi, kus kummiparte võidutatakse, muuseum, kus inimesed suured ja majad väiksed. Palju mootorrattaid ja ägedaid autosid, palju koeri ja vanu inimesi.

Ilm oli see, mis kogu külaelu pea peale pööras. Õnneks oli jõgi piisavalt pikk, nii et kõik mahtusid kuhugi.



Esimesed pildid on tehtud kella üheteistkümne paiku

Mida päev edasi, seda kuumemaks ja põnevamaks kiskus


Tundus, et kõik olid korraga kokku kogunenud. Lihtsalt niisama aega viitma. Küll olid kaasas pleedid, küll lauad- toolid, küll joogid ja koogid.


Vastavalt päikeslembusele, kas nauditi või otsiti vilus varju.

Ei ole sealgi kõik vaprad, rikkad ja ilusad. Nägin päris mitmeid katkiste hammastega ja ilma hammasteta naeratusi. Mida jälle ei kohanud oli tigedus.

Poodidesse olid jäänud ainult nukrad ja mitte enam nii lahked müüjad. Välja arvatud toidupoe poiss. Kui kolmandat lahjat 3,2 iirimaa õlut ostma läksin jätkus tal mulle ikka naeratust.
Miks eesti poisid poemehe iidset ametit pidada ei oska?
Peavad alandavamaks või naiste tööks? Või ikka see palga väiksus mängib rolli.


Ja mitte ainult lapsed, vaid suured nautisid täiega. Kel rahakott suurem ostis joogid söögid kõrvalolevatest restoranidest, kel väiksem, see küla ainukesest poest, kus ka mina õlle ja kanapirukaga kõhtu täitsin. Lahtise jäätise kärusid jätkus, järjekordi ka.

Politseid ei olnud, murul söömine, käimine ja joomine pole keelatud.


Kell hakkas viis saama ja jõe äär tühjenema.
Osa ärisid polnud üldse uksi avanud. Meelde tuli poe silt Astrid Lindgreni raamatust : ilusa ilma tõttu suletud.





Igal oma puhkamise paik
Igale oma sõiduriist
vastavalt kvalifikatsioonile


Koolibussid puhkusel
Koerte eri:


Isa ja poeg ühistegevuses
Kašmiiril pole täna eriti minekut

Aga meid ei lubatud vette, niuks

Vahepeal, kui ringi liikusin, avastasin ühe tee, mida mööda käis kahtlaselt palju rahvast. Läksin asja uurima. Kena asfalteeritud kõnnitee, mis piiratud puudega, viis ...linna serval asuvale lagendikule - autode parklasse. Sellepärast siis linnake nii autode vaba oligi, et võis vabalt sõiduteele astuda.

Sel päeval tundsin suve. Pärnad õitsesid. Ja mina tahan koju!

Leian, et kaks kuud on piisav võõrsil viibimise aeg. Täna. Täpselt.




6 kommentaari:

Bianka ütles ...

Nii ilus päev! Kui jälle võrrelda koduse elu-oluga, tundub, et meie inimesed ei oska niimoodi vabalt puhata ja elust rõõmu tunda. Ikka on vaja enne muru niita ja aeda kõblata, puhkepäeval kuhugi kaugele sõita, või mingeid keerulisi atraktsioone hankida. Lihtsalt niisama olla tundub kuidagi ... väheväärtuslik ;)

Ja siis me katsume kõike ära keelata (murul käimist, istumist, söömist-joomist). Et kuna mõni on seda kuritarvitanud, siis keelame kõigil...

Rasmus ütles ...

Haa!

Aga meil on 30 kraadi varjus ja tuuletu. Soe ja mõnus ning tundub, et läheb aina paremaks.

Emmeliina ütles ...

just Bianka, tabasid naelapea pihta. Keelud tekitavad kuritarvitamist. Ma ligidalt ei julge eriti täiskasvanuid pildistada, aga ei kujuta ette, et Eestis oleks linnas murul inimene maganud, sõna otseses mõttes puu all norsanud. Kohe oleks arvatud, et purjus. Nägin seal päevasel ajal palju lahjat alkoholi. Aga mitte ühtegi purjus inimest. Kergelt napistanud noori oli küll. Minu iiri õlle kraadid olid 3,2.

Emmeliina ütles ...

Rasmus - tean kuidas sa palavust naudid. Nagu minagi!

helle ütles ...

Head pildid.
Tunnen siit ära mitmed kümne aasta tagused tähelepanekud.(käisin Inglismaal sugulastel külas)
Parkides tõepoolest istutakse , lamatakse, süüakse-juuakse ja koerad on täisväärtuslikud pereliikmed. (ma ei mäleta, kas nad kakasid ka)
Neil on jah nii, et autod jäetakse linnast välja parklasse, edasi liigutakse kes kuidas. Kui käisime Oxfordis, siis mind see üllatas, hiljem harjusin.
Sinu piltidelt uurisin, et see jõgi oli nii madala, et vaevalt sai pahkluuni märjaks. Või polnud see looduslik jõgi, äkki mingi kanal?
Koerad, lapsed, kalamehed - puha üheskoos.
Mäletan, kui meil olid sugulased Inglismaalt külas, siis viisime neid Pärnusse. Nad ei riietanud end rohkem lahti, kui keerasid püksisääred üles ja tegid jalad märjaks. Ja nad pidasid merevett väga külmaks ja laineid kõrgeks.

Meil on rannad rahvast puupüsti täis, peetakse lugu klassikalisest päevitamisest-puhkusest.
Ma küll ei viitsiks kuivalt kusagil sääskede-parmude-kihulaste käes õhuvanne võtta.

Emmeliina ütles ...

Helle- Oxfordi pole ma veel jõudnud.
Tore kui pildid meeleolu lõid. Kirjeldada on ju küllalt raske.
Arvasin ka, et on kanal, aga kohalikud nimetavad seda ikka jõeks, millel mitu silda.

Tundub, et meie moodi suplemine ja veekogus ujumine on sisemaal haruldus. Õnneks sääski siin pole.