Neljapäev, 30. juuni 2011

Argiõhtu Bourtonis


pildistatud pühapäeval, rattasõidu puhkehetkel

Eile õhtul sõitsin uuesti Bourtonisse. Lihtsalt kaks teed siit külast välja viivad.

Kuna Clapton on the Hill asub hilli otsas, siis vali millist tahad, ikka on tulemus selline, et minna saad alla ja tulla üles. Mis teeb sõidu eriti sõitmisvääratuks. Kõik ju tahaksid , et minekutee oleks raskem ja tulekutee kergem.

Bourton on just selline koht, kus elada võiks. Kui ta oleks Eestimaal.
Kõigepealt räägin,mis juhtub kui kell hakkab kuus saama. Kõik poed sulguvad või on juba closed sildiga varustatud.
Asula keskel olev Spar, ehk toidupood on kaheksani lahti. Hommikul seitsmest. Servas on ka toidupood ja bensukas, aga mis kellani see avatud on ma ei tea.

Poe ees peatuvad peale kuut mõned üksikud autod, kust väljuvad üksikud naised, et sooritada mõni ununenud toiduost. Vähemalt nii ma kujutlen. Tänavatel liiguvad ilmselt ainult hotellide või kodumajutuse kliendid, kellele meeldib jõe ääres pingil istuda.
Teemajad on suletud, innid avatud. Ühte pubisse sisse kiigates leidsin ilmetu kaasaegse interjööri, lahke teenindaja ja kolm mittemidagiütlevat klienti. Ei tekkinud tahtmist maha istuda.

Aa, eile nägin esimest korda siinviibimise ajal purjus meeskodanikku. Tal õnnestus kilekotile toetudes enda toekas kere pingini transportida ja sinna ta ennast tuduma settis. Kui ma ära sõitsin tukkus ta ikka edasi.

Kõik pole sugusi rikkad ja ilusad, vaid üks keskeas paar kinnitas poest ostetud piruka ja õllega pargipingil keha.

Kusagilt oli välja ilmunud kümmekond teismelist, kellel ühtemoodi embleemiga koolipluusid. Oli nii poisse kui tüdrukuid. Kooli kestmisajast mul täpne puudub, kusagilt nagu kumas, et siin vaba ainult juulikuu. Noortest jäid pingi kõrvale coca cola ja veel mõned purgid. Nii et ei midagi teistmoodi, kui meil.

Lõunamaalaslike näojoontega lühikesekasvulised turistid filmisid ja pildistasid jõge, vaateaknaid, maju ja kõige rohkem iseennast.

Ise olin pildimasina koju jätnud. Lihtsalt. Muidu tekib pildiuputus.

Kella seitsme paiku keerasin ratta lukust lahti ja sõitsin praktiliselt tühjast asulast välja. Ees ootas kolm miili ülesmäge teed. Vahepeal jalutasin ratast, aga selle korvas maaliline maastik, lehmakari ja uskuge või mitte - veidi kolletama hakanud viljapõld.

Oh, oleks mu suveseikluse igapäevaelu sellises asulas. Aga kõike head ei saa ja nii tuleb oma külakesse, kus 43 maja, ei inni ei poodi - tagasi pöörduda.

Aa, üks teretuttav oli mul Bourtonis ka. Postiljon. Polegi vähe.

Muuseas, kas teil ka blogger täna nöökis. Mul terve päev ja sõi mitu toredat lauset ära. Sellele vaatmata jätkan otse kirjutamist. Ei kujuta ette, et peaksin päevikusse kirjutamiseks eelnevalt mustandi tegema.

Kommentaare ei ole: