Kuidas ma Jaanil käisin

Pühendet H-le ja tema võluvale abikaasale

Eile palusin ennast Jaanile kutsuda.
Nii väga tahtsin mustamäerutiinist välja.
Teel olles ümisesin vana tuttavat viit "Helvele maale ma sõitma pidin külla, kokku nii lepitud sai..."
Kaasa võtsin proua Evelini eeskujul toidukorvi. Et asi turvalisem tunduks kasutasin korvina tsinkplekkpange, mis sisaldas (minu arvates) jaaniku menüüd igaks juhuks kahele:
kolme meie maa juhtivtootja õlunaadi (alekokk, saku ja pulss) 3 ühikut, Oskari vorstikest lambasooles (pikkus mõõtmata), Fazeri musta koorikleiba, kõhuvaluravimit pipraga 100gr,
magustoitu vana Tallinn 50 gr.

Et mitte ruineerida ja traumeerida kaasreisijaid katsin pange linase rätiga.
Rong käitus huvitava psühholoogiaga: alguses võttis hoogu ja siis enne Raplat pani täiega viimase välja.
Raplat nigu polnudki. Mingi pisike kohake, aga kuna hääl kusagilt soovis head jaani ja ütles, et sõidu lõpp tuli maha ronida. Lehvitasin igaks juhuks hoogsalt pangega, juhul kui mind ei peaks ära tuntama. Seda hirmu ei tekkinud, sest juba kaugelt välkus midagi vikerkaarevärvilist. Muidugi Helve ja tema tuntud pea. Abikaasa tundsin kaitsevormi ja habeme järgi. Maja tundsin aia järgi. Alles hiljem adusin, et see kodu on ikka niiiiisuur. Aiast rääkimata.

Lõkkeid tehti kolm: söögilõke, klassikaline lõke ja lapipaku lõke. Vaat kus ikka hoolitsetakse külaliste eest, antakse valikuvõimalus. Haritud inimesi oli ka kokku kutsutud. No et vestlust arendada. Arenes küll. Teemad olid nurgast nurka: küll naistele, küll meestele, küll segateemad.
Ka vaikuse pealt polnud kokku hoitud, sest naabrid olid vaikselt musitseerima manitsetud.

Külaelu, külailu...

Laud oli peitud laubesse. Et sääsed kätte ei saaks.
Eksootilisi roogi pakuti ja jooke: mustsõstra-granaatõunamahla ja mõisakeraamikat täidetud ubadega. Mida hing veel soovib. Vahelduseks võis ekskurseerida botaanikaaias.
Ja taevasse oli ümmargune kuu tellitud. See isegi liikus.
Magama sätiti pehme valge teki alla.
Kui just midagi ette heita siis varast äratust kukelauluga, aga noh, maainimesed ikkagi.
Nüüd olen tagasi. Kajakad, raisad, kisavad jälle akna all ja tundmatu indiviid teeb lõppematut remonti.
Äkki oli see unenägu?
Ja pean ütlema, et nii leebelt pole sääsed minuga veel kusagil käitunud.