Reede, 17. juuni 2011

Miks me võõrsile läheme?

Seadsin mõttes küsimuse valmis juba ammu, kuid kui mustvalgel kirjas ja küsimärgiga, siis peaks nagu vastus valmis olema.

Asja läbi mõeldes tuleb nentida, et vastata saan siiski ainult ise enda eest.

Minu kaalukaussidel oli igavus, tüdimus ja uudishimu. Tüdimus eelkõige pikast talvest, mis minu meelest algas novembris ja kestis ...no ikka kestis. Kodus molutamine oli päris argine kolesõna. Sai seda küll pikitud väljasõitudega lumme ja porri ja viimane jüripäeval isegi päiksesse jäätükkidega meres; küll kultuuritatud võimaluse piires, aga inimlaps tahab ikka veel ja veel.

Kuna möödunud aasta elukaar tegi ootamatuid võnkeid, millega koos sai võngutud nii, et kartuse ja kohanematuse alt koorus julge ja iseseisev, tuli rauda taguda nagu sepa lapselaps (see ma olen)

Nii et kui tuli pakkumine elada viis kuud Inglismaal vastasin mõtlematult ja minuti jooksul: jah, ma lähen.

Loomulikult hakkasid kohe vaevama karvased kahtlused ja "jah " ei kõlanud enam nii veenvalt.
Aega anti paar päeva ja siis hakkas praadimine. Kas saata lennupiletiks vajalikud andmed, või mitte saata? Saata või mitte saata..

Mitmed omad aitasid kaaluda. Pean ütlema, et väga raske oli. Ühel õhtul lihtsalt vihastasin enda kuhjade vahel kõikumise peale, skännisin passi ja panin teele.

Ja otsustasin, et ma mõtlen selle üle homme. Homme mõtlesin, et võtaks tagasi. Ei, ma ei lähe, tervis pole nii hea, ema on vana, lapselapsed ja ristipoeg tahavad poputamist, branned tahavad brannetamist, AK (abi kaasa ) ei usu niikuinii või märkab, et olen läinud, kuu aja pärast.
Ja ma ei saa, ei oska, ei räägi, ei juhi, ei...ei...ei!

Kuid kusagil sisimas liigutas pisike paharet, kes kihistas: tegelikult sa ju tead, et lähed! Tegelikult sa ju tead, et oled selleks liiga julge ja uudishimulik, et jätta juhus kasutamata. Ja tegelikult sa ju tead, et sellist võimalust ei tule sul enam iial. See viimane kõlas eriti lõplikult.

Ikkagi vajasin nn. hoo sisse andmist. Seda tegi rõõmuga Po 2, kes võttis enda kanda tehnilise poole.

Ja nüüd tuleb küll tõsine lause: ilma arvutita poleks mind enam siin. Ennast ma kujutan veel ette kirjutamas igal õhtul ruudulisele paberile vähemalt ühe kirja, aga ma ei ole kindel, kas ühegi vastuse saaksin.

Mind ei vaeva koduigatsus vaid koduste igatsus.

Nati aega tagasi skaipisime emaga, ta meil ainult 83! Muidugi mini aitab.
Järgmine tänane skaipija oli lapselaps, kes rõõmsalt hüüdis: mana seal! Loodan, et Po 3 uues arvutis nägin uuem välja.

Nii need õhtud lähevad.

Lisaks skaipimisele on mu lemmikuks saanud FB. Mina, kes ma igasuguste ratede ja orkutite vastane, oman pea 50 sõpra, kelledest pooled muidugi lähemad või kaugemad sugulased. Aga kust ma muidu teada saaksin kuidas "käib nende käsi?"

Tähelepanuta ei saa jätta otse. err.ee. Ja ETV arhiivi. Kuna makstud pagas oli piiratud, siis raamatud kaasa ei lennanud. Kui öösel uni kivikatuseid mööda lendama läheb, siis miks mitte valida "Ohtlik lend" . Olen juba kaheksanda osa juures.

Praegu tuleb viimasest jutust välja, et võõrsile lähme me sellepärast, et saaks kodustega skaipida või brannedega jututoas muljetada.

NÕU, mina isiklikult läksin ikka selle pärast, et blogida ja pildistada.

9 kommentaari:

neiud ärevil ütles ...

Kadestan su julgust ja tublidust. Mina olen oma igapäevases elurutiinis nii kinni, et ei suudaks vist isegi kuuks ajaks ära minna. Kohe on selline tunne, et ilma minuta ei saa keegi hakkama ja ma olen asendamatu. Tegelikult on see ilmselt ainult minu arvamus. Kõik saavad hakkama ja on tublid, aga mulle lihtsalt meeldib nii mõelda. Pealegi ei saa ma ju oma kassi nii kauaks minu puudusesse jätta. Ta sureb igatsusest minu järele ära.

helle ütles ...

Mõtlesin juba, et miks sa ei blogi. Olen Sind seal näoraamatus märganud, aga arvanud, et küllap sul on neid palju, kellega suhelda.

Ilma arvutita ei suudaks vist jah kodustest eemal olla. Kuidas nad küll vanasti suutsid?

Teemast.
Kas Sa oleksid läinud täiesti võõrasse peresse ilma keelt valdamata? ma arvan, et meie ealisd ei läheks lihtsalt seiklushimust ja ehku peale. Mul on üks sõbranna, kes käib juba aastaid Ameerikamaal koduhoidjaks ja vanurite põetajaks, omandas isegi vastava litsentsi. Ütleb, et muidu ei läheks mingil tingimusel ega teeks sellist tööd, kui poleks raha vaja. Pool aastat on ära ja pool aastat kodus. Mees ja lapsed tulevad toime.

Emmeliina ütles ...

ärkasin äsja. arvuti kõrvale sobib hommikukohv koos saiakestega suupäraselt.

kallis neiu - see rutiinimurdja ma olingi. Kass on tõsine argument.

Helle - argipäevad on pikad ja õhtud lühikesed. Reedene rõõm see kõikse heam! anna ikka täpikesega märku FB-s, mul arvut päev läbi ootel

Tegelikult tulin täitsa võõrasse peress, läbi võrgustiku küll, aga ikka.
kuid teenima, nii nagu paljud võõrriigi kodanikud - mitte iial. Eriti keelt oskamata.
ootsingi, et kommentaariumis raha teema ka üles kerkiks.

ja üks tähtis asi läks õhtul väsinuna meelest - ravikindlustus. See peaks mu meelest olema. mul on, sest ma osalise töövõimega.
Ilma küll ei julgeks. Võõrsil eriti.

Kaamos ütles ...

Vaata-aga-vaata, juba võõras keel hakkab selgeks saama ja... (misa see NÕU ikka tähendas kui mitte väljamaakeelset uudissõna)

Väga julge temp ja kindlasti saab hing sellest palju särtsu juurde! Pealekauba kirjutad oma võõrsilolekust hästi ja huvitavalt, pärast lugemist oleks kui ise reisil olnud!
Lase aga edasi, publik on ootel!

Emmeliina ütles ...

kaamos, NÕU - suurte tähtedega on päris hirmutav,
meie keeles mmmkkkkkmmm, koos pearaputusega on arusaadavam.

temp - sellist sõna pole ammu kuulnud, tõepoolest:
"mis tempu sa jällegi tegid, paha plika" (leebelt lähenemine)

Tore, et rändad koos minuga!

Rasmus ütles ...

Selle otsusega ongi selline asi, et tunne peab tulema. Kui tunne tuleb õige, siis on otsusest hea meel. Alati ei peagi ju olema pragmaatilis-ratsionaalset lähenemist. Elame me ju ikkagi selleks, et hea tunne oleks sees, mitte selleks, et asjad meid rinnale surudes ära lämmataksid. Arvan siiani, et see oli elu su üks parimaid otsuseid teha lõpuks ära midagi ka enda jaoks ja heita kõrvale enda tagasihoidlikkus ning kogeda isiklikku naudingut asjades, mis sulle tegelikult meeldivad.

Kahtlused on otsuse osa ja need "kainestavad". Samas on eufooria ja tahtmine midagi teha edasiviivad jõud.

Emmeliina ütles ...

Rasmus - väärt jutt.

Ega ma siin asja sees olles igapäevaselt tunnegi, et tegin midagi erilist. Just siis kerkib see esile, kui üksi ringi kolan. Nagu eilegi. Siis ikka kipun ennast näpistama

Eve Piibeleht ütles ...

Mina hindan Su julget sammu väga. Iga minek rutiinist välja laiendab silmaringi ja annab hindamatut elukogemust. Tubli oled!

Emmeliina ütles ...

tänan Thela. Eks see oli (on ) üks suur enese ületamine just koduste igatsuse koha pealt.

Ei tea, kui kaua peab võõrsil elama olema, et kodumaa igatsus tuleb?