Neljapäev, 23. juuni 2011

Teine suvepäev


Võidupüha ja jaanilaupäev.

Öösel käis uni katuseid mööda ja viis mõtted mineviku jaanipäevadele. Kuna mul seda minevikku ikka kotiga, siis ei saa kohe kuidagi kirjutamata.

Lapsepõlves mul jaanipäevi polnud. See tähendab, et polnud mingit suurt tuld alevis ja karglevat massi selle ümber. Oli jürituli, aga see hoopis teine teema.

Minu lapsepõlve jaanilaupäev ja jaanipäev oli eelkõige surnuaia pühale minek. Mõtlete, et no oli ikka igav elu. Vastupidi! Surnuaia püha oli suve tippsündmus. Ärge unustage, et räägin lapsepõlvest. Kõigepealt sain selleks ajaks alati uue kleidi. Riide saatis vanatädi Tallinnast või tehti mingist ema kleidi ülejääkidest. Väikese tüdruku rõõmud ja kui veel pärlid kaela sai ja käekoti, siis võis promeneerimine alata. Muuseas, lapsepõlves olid kõik ilmad ilusad ja päikselised.

Peale limpsi ja saiakeste ostmise-söömise ootas sõit viie kilomeetri kaugusele vanaisa Eduardi sünnipäevale. Närb sööja, nagu ma olin, jättis toidulaud mind külmaks, kuid pealinnast kohale tulnud onu pere koos umbes minuvanuse onupojaga oli juba seltskond. Ja muidugi minust 15 aastat vanem tädi - minu suur eeskuju riietumise alal.
Väikevend ja täditütar, kes meist seitse aastat nooremad, kõlbasid kiusata ja narrida eest ära jooksmisega. Siis, kui nad juba omal jalul olid.
Lõket ei tehtud hoovi, vaid kartulimaa servale. Ja ei mingeid vorste või viinereid. Kartulid olid need, mis tuhaste näppudega suhu läksid. Toas mängisime lauamänge - doominod kõige rohkem, kaarte selles peres ei mängitud. Kui suured olid heas tujus, siis võisin ka klaverit "mängida".

Vanaisa, kelle sünniaasta 1906 oli pikka kasvu, tark ja uhke mees. Jäneda kooli lõpetanu, jagas tulevastele põllumeestele koolitarkust ja pidas tõukarja. Pärast käike Pagari tänavale sai temast sovhoosi oskaonna juhataja. Ja tallis hakkasid elama sovhoosi hobused. Nii kaitses ta oma peret ja kodu. Kodust läkski 1975 aastal. Praegu tundub, et noorelt.
Homme on siis tema 105 sünniaastapäev.

Sama eredalt kui lapsepõlvepüha, mäletan teise vanaema ettevalmistusi. Kahed vanavanemad elasid teineteisest kolme kilomeetri kaugusel, üks kihelkond, üks kirik, üks surnuaed.

Sealt majast oli peremees juba 1957 manalateele läinud.
Vanaema Netega me koristasime. Põhjalikult. Sitsikirju voodipesu asendasime valge, linase ja pitsilisega. Köögilaud sai poest uue vakstu. Ja tagatoa laual lõhnasid jasmiinid. Surnuaiapühale mineku riided olid kõik söetriikrauaga triigitud ja vanaema lubas mul tema pearättide hulgast talle sobiva valida. See oli see aeg,kus pearätt oli ainus vana naise kaunistus. Hommikul murdsime aiast lilli kaasa. Peamiselt talinelke, neid imeliste värvidega. Siis jäime isa ja ema ootama. Asutuse furgoonautoga. Mulle oleks külgkorviga motikas paremini meeldinud, aga austusest vanaema vastu tuldi autoga. Sõita ju ainult viis kilomeetrit.
Kui isa autot ei saanud, siis viis vanaema surnuaiale tema poeg. Varumiskontori veoautoga.

Ja nii kõik need aastad. Alati tuli noorematel selle eest hoolt kanda, et vanaema surnuaiale saaks. Hiljem, kui ma esimesi aastaid abielus olin ja ööjaanitantsumaratonidel käisime, siis kasvõi jalgsi, aga surnuaiapühale tuli minna.

Välja arvatud kaks õpilasmaleva aastat. Aga see pole enam lapsepõlvelugu.

Pilt: kes ütles, et sõnajalg ei õitse?
Õitses, 29 mai hommikul Walesi krahvkonnas Swanis









6 kommentaari:

neiud ärevil ütles ...

Huvitav, et surnuaia pühad on jah alati just enne jaanipäeva. Nii oli minugi maakohas. Sai jah ilusasti riidesse sätitud ja kannatlikult kuulatud.
Mina mäletan oma esimesest jaanitulest ainult minekut ja tulekut, see vahepealne on täiesti tükk tühja maad, aga olin siis ikka päris pisike. Tean ainult, et sõitsime sinna jalgratastega ja mina istusin ema rattal ees olevas rattakorvis. Oli selline naljakas, kuhu pandi padi põhja ja jalgade jaoks olid augud. Ma ilmselt tukkusin seal koju sõites.Jaanipäevad on jäänud meelde selliste uduvihmastena, aga ega see ei takistanud minekut. Just nagu täna tõotab tulla.Puhvetid olid ju ka. Need suured bussid, kust müüdi limonaadi ja barankasid.

Emmeliina ütles ...

surnute mälestamine jaanipäeval kuulus muistsete kommete hulka.

Simunas oli surnuaiapüha alati 24 juuni. Siis hakkasid mehed mässama, et peale jaaniööd auto juhtimine just meeldiv tegevus pole. Nüüd on 23

helle ütles ...

Vene ajal olid topelt surnuaiapühad - ilmalikud ja kiriklikud.
Nüüd ma ei mäletagi, kummad jaanipäeval olid. Ühed olid igatahes augustis.
Emmeliina, Sinu mälestustes on ka minu jaoks palju tuttavat. Isa võttis mind ikka kaasa surnuaiapühale Kadrinas. Ju ma ise ka tahtsin minna.
Isapoolne suguvõsa puha sealt pärit. Pärast oli nn suguvõsa kokkutuleks, kus sai palju nalja. Meie sugulased isa poolt olid väga vitaalsed, lõbusad ja hea lauluhäälega.
Täna on siin kah surnuaiapüha, aga ma ei lähe. Tegime Triinuga hauad korda, panin küünlad ka. Tegelikult nüüd vanas eas ma ei tahagi seal eriti käia.

Emmeliina ütles ...

Helle - kiriklikud olid põlu all, me käisime ilmalikel. Kõige koledam oli puhkpilliorkester haual.
Veel üks küsimus tekkis. Kas siis oli 24 st.jaanipäev riiklik püha?

Kadrinas on ilus kirik ja surnuaed. Ajalooga koht.

helle ütles ...

Ma ei tea, sest kogu oma teadliku elu on mul suvi vaba olnud. Siis pole ju pühadel tähtsust.
Huvitava küsimuse esitasid?
Ei kujuta küll ette, et lipp oleks üleval olnud!!!


Kadrina surnuaed ongi mulle Suure-Jaani kõrval teine väga lähedane.
Seal on kiriku kõrval ilus ausammas ka.

Emmeliina ütles ...

kahju et hr. Hunti siin pole, ehk tema teaks seda pühade asja