Candelaria, momendil 24 soojakraadi

 sest päike läks pilve taha ja ilm läks külmaks :D  Lõpetasin just basseinis individuaalse vesivõimlemise ja kobisin tuppa. 

Elame vapustavas villas - kolm magamistuba, elutuba, ülisuur köök, kaks vannituba, terrass, rõdu. Välibassein paarikümne meetri kaugusel. Seda õmbritsevad palmid ja teised kaunid villad. Kaugemal kõrged kortermajad ka.Meie seltskond koosneb kahest ämmast, kahest lapsevanemast ja kahest lapsest. 

Lennukid ja vihm.Lendama hakkasime esmaspäeva hommikul, vahemaandumisel Bergamos kostitas meid lausvihm, mis ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Lahendasime jalutuskäigud vanalinnas suurepärase einega ninga asusime elu nautima. Õhtul selgus, et edasist lennukit ei tulnud ega tulnud. Poed pandi kinni, õnneks saime veel rabada mõned ergutusjoogid. Suur lennujaama klaasaken toimis televiisorina, kus Ryanairid aga tulid ja läksid, tulid ja läksid. Ainuke, mida ei tulnud oli meie oma. !80 rahvast ootas kannatlikult, mõned eestlased ka hulgas, kellega juba hommikusel lennul tuttavateks saime. Äikese tõttu venis väljalend, aga kõik oli seda väärt- öötuledes Bergamo, veidi tukkumist, jälle silmad lahti, jälle veidi tukkumist ja nii neli ja pool tundi järjest. Vastu hommikut maabusime sujuvalt. Õhk oli ülisoe ja higi pressis igast poorist. Vanad sõidukalad teadsid, aga mind oli hoiatatud vastupidises; salongis pigem külm kui palav. Nii ei pakkinud jopet kohvrisse. 

Närvid ei olnud enam need, mis tunnid tagasi ja poja toodud rendiauto üles leidmine osutus keerulisemaks kui mulle oleks meeldinud. Väsimuse ja jala ning seljavalu kompenseeris minu jaoks super elamine. Ega uni hommikul kuue paiku tulla tahtnud, eriti kui kodus näitas kell kaheksa, sest ajavahe kaks tundi.

Hiljem pidime päeva püüdma ja alustasime seda tühja külmiku sündroomiga kohalikus poes. Pressisin ennast kaasa kuigi oleksin võinud niisama lebotada. Lihtsalt hinnad huvitasid. Käisime ju viimati ja ainumase korra mandri-Hispaanias 2017 suvel. 

Hinnad poes: 

No mis ma oskan öelda. Meie noorte tekitatud arve kaldus kahesaja poole, aga ega siis iga päev autoga poes viitsi käia. 

Enam vähem samad on tomatid, kurgid, munad, rukola, beebisalat, viinamarjad. Palju odavamad on juust, õli, väga maitsev on tuunikala (meie konserviga ei anna võrrelda) ja ega ma kõike jõudnud tähele panna. Välja arvatud need vedelikud, millede võrdluseks ei jätku sõnu. Kooralik siider alla kahe, siis igasugu mullid ja muidugi minu lemmik - õlu. Krõpsupakid tundusid ka odavamad (meil ju teismelised) ja vesi ka muidugi. Minu jaoks, kes on üheksa aastat ainult ennast toitnud ja nädalavahetustel ema ka ei jää ju kõik meelde. 

Praegune moment on vaikus enne õhtust toidutegu. Poeg peab basseini ääres töökoosolekuid, naised koovad, näpivad telefone, mina kirjutan, tütarlaps vist magab, sest käisid vennaga linnaga tutvumas või nagu ta ütles: mind huvitavad siinsed majad. Eks ta peab ju reisipäevikud pidama kooli tarbeks. 

Tänane päev ongi aklimatiseerumiseks. Homme jälle. 

Vaatan, kas saan mõne pildi siia võluda. ja kui ei, eks siis teinekord. ma ju alles panin läpaka tööle. 

Hakkan veidi mõistma, mis tähendab väljend "kliimapagulane". Lennukis oli neid vaähemalt neli eestlast.nende hooaeg ju algab alles.

ühe pildi püüdsin juba kinni. Nimeks võiks olla "valget lennukit oodates"