Avalikud majad ja aiad

Olen kaasajastunud st. kasutan samasugust võtet nagu maakonnalehe ajakirjanikud - otsin lugudele võimalikult totakaid pealkirju.
Aga tõde on seekord päris lähedal. Kui juba külla kutsutakse ongi ju pererahva maja ja aed selleks korraks avalik.

ESIMENE AVALIK MAJA

Esimesse avalikku majja sõitsime brannega kahekesi. Muidugi mitte kahekesi - bussis oli palju maalasi. Sihtkoht ja samas lõpp-peatus maakonnalinnast vast 40 km. kaugusel. Olen sellest alevist ka varem kirjutanud, eelmise pikema suvekülaskäigu ajal.
http://emmeliina.blogspot.com.ee/2013/08/ruttu-tuttu.html
http://emmeliina.blogspot.com.ee/2013/08/ruttu-tuttu-2.html
http://emmeliina.blogspot.com.ee/2013/08/ruttu-tuttu-3.html

Vastuvõtjaid oli kaks: vanaema ja sügisel kooli minev linnalaps. Nagu ikka, suundusime kõigepealt poodi. Aldari nime kandev õnneks endiselt alles. Isegi liha saime. Kartulid, salat, tomatid  kasvavad mittemaalase arvates aias iseenesest :D

Aias toidu valmistamine ja nautimine on maaelu privileeg. Eriti, kui valminud midagi nii uhket

Söögi nautimise koht roheluses, pildil paremal

Kuna seekordne kaaslane/branne vajas alevi tutvustamist, siis täiskõhu liigutamiseks valisime tee, mis viis külast välja. Tänavaäärne pilt oli nukker: tühimaja järgnes tühimajale. Elanikke netiandmete põhjal 328. Õnneks sekka funktsioneerivaid eluasemeid ja  taamal  metsa ääres talu, kus koplis hobusedki. Muuseumimaja ümbritses kõrge hein ja vaikus. Ilmselt nüüd juba lõplik, sest perenaine pensionil ja uues elukohas. Kahju, väga kahju.
Ringiga saabusime nn. sovjetikülla. Siin tabas mind üllatus. Kortermajad kenasti vuntsitud, aknad-uksed -katused vahetatud, puuvirnad ja lillepeenrad sõbralikus läheduses. Puhas ja vaikne.
Koolimaja magas suviselt.
 EW ajal ehitatud puust koolihoone, kus õppis sadakond last sai sõjas pommiga pihta. 1959 valminud uus koolimaja sai uhke. Varuga. Õpilaste arv hakkab pudenema juba 70-ndatel. Kas ongi enam lootust?

Kui kolm aastat tagasi oli õpilasi üle 30, siis nüüd kodulehe andmetel 18. Ja 3 õpetajat. Lisaks 1 lasteaia õpetaja koos abiga. Kuus klassi ongi jäänud. Nimekirjas kaunite nimedega lapsed: Kadri, Kai, Alo, Mihkel....

Kuna õhus on äikest jätame pool küla kõndimata. Suundume tagasi avalikku majja, kus (veel praegu) korteribranne koos kaasaga mugavusi ehitab. Äsjavalminud dušš on linnamugavuse maale viimise tipp. Loodan, et ökokemps jääb ikka alles. Koos juhendiga visata nii ja niimitu kühvlit turvast või vett. Maja ise valmis vist viiekümnendatel ? Tüüprojekt: välisuksest väike koda, kemps, siis teine koda, kust läheb trepp üles korrusele. Ülemine elamine meenutab boheemlaslikku "kalamaja korterit". Seinad kaetud raamaturiiulitega, kus valitseb nostalgianõuka ja muud huvitavat. Kaasajastuseks arvutilaud - ikkagi 21 sajand maal.
All puupliidiga köök ja kolm tuba. Mööblit ja esemeid möödunud sajandist tänapäevani välja. Hilisõhtul süütasime õuelaternas elektriküünla ja nautisime vaikust.
Hommikukohv toas, kus aken tänava poole pakkus väljavaatevõimalust. Kuna tegemist argihommikuga, siis kõndis aknast mööda märkimisväärne hulk inimesi. Viis vähemalt. Pluss  jalgrattaga postiljon. Mõtlesin, et seni kuni külas (olgu olgu, alevikus) on pood ja raamatukogu ja kool on veel lootust. Suvel tundub kõik õielõhnane ja idülliline. Tõeline vanaduspõlve veetmise kodu.  Aga talvel ja sügisel tahaks teatrisse, kontserdile, kinno ja ka sinna, kuhu ei taha, aga peab st. arsti juurde. Kas nad peavad tulevikus elumuutustele aastaringselt vastu?
Kui kahekesi, siis kindlasti. Vaat sellised avatud maja külastanu mõtted.
Siin aga valik meeleolu:

Mehised ja naiselikud

Liiliate kollektsioon on muljetavaldav. Ei saa jätta jagamata

......

.....

....

Arvan, et selliseid õisi kasvatav inimene ei peaks küll aastaringselt korteris elama. Veel kenam kui ta elaks avalikus majas ja aias, kuhu saan vahetevahel pilku peale heita

Minule sobib midagi lihtsamat ka

see...mis ta nimi nüüd oligi...