Kolmapäev, 7. august 2013

Ruttu Tuttu!

pühendatud Maiele, meie lahkele võõrustajale

PENSIPÄEV
Lõunane pisike kollane buss, mis paarikümne inimese ette veereb, saab pilgeni rahvast ja kotte - kompse täis. Kõigile kohti ei jätku ja nii peavad mõned vahekäigus kõikuma. Ei ole tavalist maabussimelu, kus kõik tunnevad kõiki. Ja kui tunnevadki, siis on vait. Meie Brannega ei tunne kedagi. Kui, siis iseennast. Meid ootab 36 kilomeetrit peamiselt metsadevahelist teed. Kui pitskübaraga proua koduväravas väljub on tal ja tema kottidel vastas koer ja mees. Maaidüll kestab. Järgmises väravapeatuses loeme: Loodusmaalide müük. Kas väljunud valgete pükstega härrasmees on harrastuskunstnik? Me ei saa seda kunagi teada. Niisamuti ei saa teada, miks on ühes teeotsas plastämber roosade ja lillade floksidega. Kellegi kotte aidatakse maha. Ja ongi  viimane peatus, kus oleme sunnitud väljuma. Peatuses ootab Branne jalgrattaga. Ja veel üks jutukas meeskodanik, kes meie imestamise peale lõunase rahvarohkuse üle seletuse annab: Pensipäev. Nujah, hommikul linna, kotid täis ja tagasi. See sõna lükkab meiegi naljaratta veerema: egas me muidu külla tulnud, aga see pensipäev ju!

Koht pole võõras. Veidi rohkem , kui aasta tagasi pidas vastuvõtja - branne siin oma sünnipäeva. Siis oli küll kevad, aga kuidas targemad gurud ütlevad: Iga koht on erineval aastaajal erinev...Miks paigad  tahavad nii iidvanad olla? Kas ka nemad otsivad oma juuri ja identiteeti? Arvan, et leidsin nendel kahel päeval kohal olles vastuse: ajalooga paik on hea paik.

 
Kohalikku kaubandust väisates st. ainsas poes leidsime maakonnalinnast veidi kallimad hinnad ja ühisosa 

Branne suveaed ja maja olid vaimustavad. Hele ja samas värvilaikudega. Privaatsuse huvides pilte ei pane. Ütlen vaid niipalju, et lisaks põlistele floksidele, mis ühed mu lemmikud, õitses liiliaid ja roose. Muidugi vaatas igast nurgast vastu töö ja tublidus. Mis viga toimetada, kui aed igapäevaselt kodu ümber. Katsu sa aga 40 kilomeetri kauguselt....Tegelikult mina ei tea midagi. Mul pole aeda olnud. Oskan ainult vaadata. 

LÄKSIME RAPPA
Minemiseks oli meil vaja kohaliku sotsiaaltöötaja abi. Ausalt, sest kuidas muidu ilma autota kolm "blondiini" seitsme kilomeetri taha saavad. Auto oli pehmelt öeldes imetegu. Aga näe, kohale viis ja ära tõi ka. 


Nii me siis läksime, teadjate sõnul 800 meetrit
 

...järv! 
Olin selles paigas esimest korda. Kui kohale jõudsin sain aru, miks pojad just siin käia armastavad. Aastaid tagasi oli siin saun 


Tudu rabajärve ääres põles maha avalik saun 
20.07.2004 Virumaa Teataja
Eelmisel nädalal põles RMK saun Tudu rabajärve ääres. Tudu metskonna metsaülem Ain Saapar ütles, et saun on ennegi põlema läinud.
“Saun köeti üle, seal on ju kogu aeg rahvas sees, nagu igavene tuli põles all,” kommenteeris Saapar. “Katus läks ülekütmisest põlema, kohalolijad ise kustutasid tuld,” rääkis Ain Saapar. Saunakütjaid põlengus ei süüdistata. “See oli juhus, et nende käes põlema läks,” arvas Saapar, kelle sõnul oli nagunii plaan saun järve äärest ära vedada. “Saun tõmbab ligi seltskondi, kellest me huvitatud ei ole,” selgitas metsaülem.
Kord nädalas korjatakse üles puhkajate poolt maha jäetud prügi. Pahandust on tulnud küünaldest, mis pannakse akende vahele seisma, et elektrita majja valgust saada.
Eelmisel aastal põles RMK Kõrve metsamaja. Puhkeala juhataja Jaak Neljandiku sõnul oli tegu ajaloolise hoonega, mida ei ole võimalik taastada. “See on nende majade probleem, kus kehtib igaüheõigus,” sõnas Neljandik. “Püüame siiski järjekindlalt pakkuda inimestele võimalust tasuta puhkamiseks ja loodame, et ajapikku rahva käitumine looduses paraneb,“ rääkis Neljandik. (VT)

.
 Kena puhkemajake, kus võimalik ööbida, kütta pliiti ja teha süüa. Puid näib jätkuvat Seadeldis nende lõhkumiseks tundus unikaalsena, aga täiesti töökorras, kui vastav mees leitud



JÄRV LEEGIB EHA PAISTEL (Anna Haava)
Meil veel ei leekinud, sest päikseloojang oli  kaugel. Sellele vaatamata oli soojärve vesi võrratu. Vees ujuvad turbapätsid paistsid nagu loomad. Ujusin neid katsuma. Tänavu on mul järvedega vesisoe suhe. Olen ennast vette saanud kasta Laiuseväljal, Porkunis, Uljastel, Saadjärves, Neerutis ja nüüd Tudus. 
Kohalikud rääkisid, et järvel kolm põhja. Viie meetri sügavuses võib neid kolm olla küll. Ja suur on ta ka. Pea 26 hektarit. Järvesoo rabas. Kohalikud tegid musta huumorit: siit pole veel ühtegi uppunut leitud

loomulikult järgneb....


Täiendused: Ega me järve jäänud. Rappa ka mitte. Sest teel võis kohata mitmesuguseid loomi. Pildilolevad ilmselt enam ei kõnni, aga hirmutamiseks kõlbavad küll. Ega meid asjata jahimajjja viidud.


selle peatüki lõpetuseks üks kaunis järvepilt: Vastu päikest

7 kommentaari:

Bianka ütles ...

Küll sina jõuad igale poole!

päevalill ütles ...

Bianka,see ainult 40 km ja mitu aastat plaanitsetud!:D
Aga kommenteerida mul polegi!Kui et ehk on (pühapäeva)kohalik branne ületähtsustatud?

tegelinski ütles ...

Kõik käimised on mõnusad, kui seltskond on mõnus :)

Emmeliina ütles ...

eks ma käin vahepeal kodus garderoobi vahetamas ja blogi pidamas (mehe kommentaar)

päevalill ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
päevalill ütles ...

See kustutatu oli lihtsalt proov.Aga Sinu kirjapandud lugu ja pildid annab toimunule väärtust.

Emmeliina ütles ...

rõõm on minu poolel :)