Ruttu Tuttu! 3

Kuigi folgimuljed peale suruvad, jätkan Tudujutuga.

RAUDTEE KESET KÜLA
Võõrustajabranne lubas meile raudteed näidata. Nojah, kuidas nüüd võtta??

Ise rääkis sellise loo: vanad jaamahooned  pandi läbi interneti müüki. Täpselt need, mis pildilt näha. Varsti tekkinud juurde kommentaar: hooned on halva koha peal, otse raudtee ääres. Ilmselt ei olnud kirjutaja ammmmu Tudus käinud.
Ka meie kujutlesime, et raudtee tähendab rohtukasvanud liipreid. Aga läheme hoopis algusesse tagasi.

1926 a. ehitatud Sonda  - Avinurme  -Mustvee kitsarööpaline raudteeliin oli 63 km. pikkune. Üks taastatud jupike koos veduriga on Avinurmes näha. Tudu jaamas oli neli teed ja kolm tupikteed. Endine jaamahoone paitab silma. Erakätes, nagu on kombeks öelda.

ja kaubaaidast on saanud Jaama trahter, kus einet võtsime. Koos meiega kohaliku kooli matemaatika õpetaja. Vestlesime päevakajalisel maateemal: kas kolmekümne õpilasega lasteaed - põhikool suudab elus püsida? Kas liitklassid arendavad või pidurdavad? Kõik ütlevad: maal pole tööd. Aga kui konkreetselt küsida, et mis tööd te teha tahaksite -oskaksite-suudaksite jäävad vastajad vait.

Kitsarööpaline raudtee Alutaguse metsades oli nagu elutee, mida mööda toimis kogu metsakülade elutegevus. 

Nüüd aga teine lugu: 1972.a aprillikuu viimasel päeval pidas branne, kelle sünnikoht Tudust kuue kilomeetri kaugusel, kuhu viis haruraudtee, oma sünnipäeva. Külalisi-kursusekaaslasi saabus igast kandist sõlmpunkti Tudusse ja sealt rongiga metsakülla. Hommikul taheti tagasiteed alustada, aga mida esimese mai hommikul polnud, oli rong. Likvideeritud. Nii asutus seltskond mööda rööpaid Tudusse. Kuna aprilli lõpupäev tavatult külm oli ja esimene mai soe ning päikseline, tassis pinginaaber rebasenahkse kraega punast talvemantlit truult kaenlas. Rongid siin enam ei sõida.....

FOTOKAGA KÜLAVAHEL

kaunis ja hoolitsetud, eriti meeldib majaga harmoneeruv aed. Just aed, mitte plank ega tara!

uued tänavate sildid räägivad ajalugu

mitte väga ammu  asus siin haigla

värskelt paigutatud autähis endistele metskonna juhtidele. Pilti suurendades saab mõttest aru - nimed on kirjutatud kahemehe-saagidele

aknast piiludes avastasime seintel minevikuvarje st. vanu fotosid-.......

mõisahäärberi asukoht 

...

mõisa pärnaallee

.....

muuseumi õu

....

Hollandi tüüpi mõisa tuuleveski

.....Ülejäänud pildid on mullused:

viitade järgi on tegemist suurepärase elupaigaga

valged, aga peaaegu tühjad majad...ja mitte ainult, neid on alevis veel ja veel. Umbkaudselt 300 elanikku ja palju inimtühja ruumi - praegusaja maamärk

Tudu kirik, valmis 1927.a.Asub branne aia taga.....

...

seda teed peame me kõik käima

...

ALEVI-INIMENE 

Kirjutades neid kolme lugu ja vaadates pilte tunnen jälle kuidas mulle sobiks alevi-eluolu. Väiksus, paiksus ja ajalugu. Ainult et Tudu on minu jaoks kokkupuutepunktita. Ja muidugi olevat alati seal parem, kus meid ei ole. Sellepärast tulen tagasi  oma nõuka aja tekitatud põllukülla,  kortermajja ja kui jälle hallitama kipun, siis tean, et  iga hetk on võimalik MINNA. Tagasitulemisega.