On nagu on

Ei mingit lubaduste täitmist. Seesmine segadus segab blogi kirjutamast.Ööseti, kui mõtted koos täiskuuga aknast sisse vaatavad juurdlen selle üle kas üldse tahan, et keegi tulevikus minu mõtetes ja tegudes sorib? Päeviti, kui ümbritsev kaine ja kaalutlev, siis tegutsen harjunud rada pidi. Hommikuti tavaliselt loen. Tänu kohalikule raamatukogule on viimane saak järgmine:
Õnnepalu "Mandala"
Andrus Kasemaa "Leskede kadunud maailm"
Rein Raud "Rekonstruktsioon" veel pooleli
Kaks esimest ostaksin endale, et teatud kohti alla joonida. Olen Soodoma teguviisi, raamatuid joonida, heaks kiitnud. Kas just markeriga, seda ilmselt mitte, aga pliiatsiga küll. Minu raamat - ise tean, mis teen.
Lesed võiksid mul olla piltide pärast. Nii head fotod!
Ühesõnaga  - varahommikuti ma loen. Siis teen kohvi ja arvutisse. Vaatan, mis uudist. Teen FB lahti. Täna tabas mind kerge paanika. Maavanem kutsus sõbraks. Nüüd uurin, et kes seda tema eest öösel tegi. Nojah, öösel sõbraks, päeval poliitikasse ja oledki küps.

Kohv joodud, koperdan  korteris. Pealiskaudselt. Pühin tolmu. Peamiselt vaatan aknast õue. Ja mõtlen, et homme on hoopis parem päev koristamiseks. Alati.
Aa, astun kaalule. Mitte igal hommikul. Kui eelmine oli söögi ja joogipäev, siis tuju rikkuma ei hakka. Kaalun siis, kui sisetunne ütleb, et mida vähem, seda paremini. Harva ütleb.
Kella kümne ajal võiks midagi süüa. Teleka ees, siis saab kaks halba ühe hoobiga. Vaatan seda, kuidas tuju on. Kuna kasutan salvestusi, siis saan valida. Näiteks Jüri Üdi klubi ja Osooni ajal on hea triikida. Midsomeri mõrvade ajal aga süüa.

Siis tuleb telefoniaeg. Vahest tund, vahest pool, vahest mitte üldse. Oleneb. Kes kodus.
Ja ongi lõunane bussiaeg. Pakin  kotti trikoo ja saunaliina, kontrollin kas kaasas rahakott, telefon, töövõtmed, koduvõtmed, Aqva kuukaart ja minek. Päiksepaisteliste ilmadega on Aqvas hea, õues ujudes pardiislik. Ega ma tegelikult ei uju. Ma seisan lihtsalt vee peal, liigutan käsi ja jalgu ning tunnen sellest mõnu.
Koledate ilmadega on samuti hea. Saunasoe. Soolasaunasoe, aurusaunasoe, muidusaunasoe. Ega ma iga päev jaksa. Vahest tuleb muid argitegemisi teha. Näiteks kaltsukaid kammida. Neid jääb üha vähemaks. Kaubanduses hulkuda ma ei armasta. Kui, siis raamatupoes. Seal pole nii palju koledaid asju, kui mõnes muus poes. Üldse jääb ilusaid asju üha vähemaks. Kui avatakse uus näitus, siis vaatan üle. Vahest mitu korda.

Järgneb sundaeg. See on aeg, mil tuleb tööl olla. Pool aega - pool kohta. Tööl käia oleks hea. Kui poleks üht jama - kui poleks sel ajal vaja tööd teha. Siis saaks rõõmsate inimestega jutelda ja kasvõi lihtsalt teretada. Aga see töö...nujah, selle eest saab ju raha. Nii kenasti olen korraldanud, et selle, mis saab, saab ära tarbida. Naiselikult. Näputäis teatrit, kino, juuksurit, süüa-juua. Suitsu ma ei tee, veini ja õlut joon. Tean, mida söön ja seda head ostangi. Õhtul. Kavalalt. Viimasel tunnil.
Bussiga saan koju kaheksaks. Siis olen väsinud. Ja näljane. Söön, joon ja kui veab, siis vaatan telekat. Seda on meil kahepeale üks. Maitse ei ole. Kui ei vea, siis lähen arvutisse. Vahest uurin mõne loo ja kirjutan mõne asja. Tavaliselt olen väsinud ja vana.
Ja lähen voodisse. Õhtuti tavaliselt loen. Tänu kohalikule raamatukogule. Välismaist ajaviitekirjandust, krimkasid ja naisteajakirju. Loen ennast magama.

Öösel, kui uni ära, siis ma muretsen. Kõikide pärast. Mis siis, et sellest kasu pole. Ja otsin "muretsemise" asemel muud sõna. Kui leian, siis ütlen.

Nädala lõppusid ma armastan. Siis olen kõikidele pakkumistele avatud. Nii pere, kui brannede jaoks.

Mõnda kasulikku olen veel teinud. Iseenda jaoks. Näiteks käisin vaatamas Rakvere Teatri etendust "Jane Eyre". Pikk ja huvitav oli. Või vastupidi - huvitav ja pikk oleks õigem öelda. Köitev.

Töökohas pidasin aastapäeval loengu pärandkultuurist ja korraldasin mõistatamismängu Eestimaa huvitavatest paikadest. Tunti küll. Pojad näitasid kuidas slaidivärki teha. Ega mul korraga meelde jäänud, aga abiks ikka.

Ajaga tuleb ju areneda.