Märtsimõtted

Kolades mööda "kobrulehti" jäid silma Juhan Partsi sõnad mingile naistelehele: tehke lapsi, siis on tulevik roosa.
Ministri arvates on nende kaks poissi kõige  eestimeelsem tegu ja palju lapsi kindlustab roosa ehk muretu tuleviku.

Kas ka lastele?
Päevadetagune  ajakirjandus tõi palju kommentaare loole, mis rääkis pooleteisekuuse lapse surmast, mille põhjustas vanemate hoolimatus. Alles nädal tagasi haaras meeli teise lapse surm. Seekord oli tegu vähevõimekatelt vanematelt lastekodusse paigutatud titaga. Mõlema loo kommentaatorid süüdistasid   eelkõige riiki (seda anonüümset "miskit"), valitsust ja hoolimatuid sotsiaaltöötajaid. Esimese juhtumi puhul lapsevanemaid ka.
Üks meie sotsiaalse närvi ja rikka südamega blogija on kordi kirjeldanud nende maapoiste elu, kel pole eluks kaasa võtta turvalise kodu pagasit, vaid kes peavad tõketest läbi murdma või murduma. Tavaliselt murdutakse. Miks?

Minu arvamus on, et just selle roosa tuleviku ootuslootuses. Kuna need lood on miskitpidi Eesti küljes kinni, siis veidi enda elukogemusele tuginedes hakkasin otsima ühist nimetajat.
Esimesed juured viivad paljude jaoks kiidetud nõuka aega, kus kõik oli "naši".
"Igaühelt tema võimete järgi ja igaühele tema vajaduste järgi" printsiip töötas ainult niikaua, kui vajadused olid minimaalsed, nõukogude inimesele kohased. "Ei" kapitalismi kiusatustele!

Üldistan: Kõigil oli tasuta hariduse saamise võimalus, selle järgselt töö saamise võimalus koos elamispinnaga, kui sa just pealinna parimete palade manu ei trüginud. Vähevõimekad jäid kodukolhoosi põllutöödele, alkohoolikuid ja abielurikkujaid karistas seltsimehelik kohus ja näljas ning paljas laste eest seisid ametiühingu naised, õpetajad ja kasvatajad, kes teatasid kuhu vaja ja siis tehti nende lastega mida vaja st. teisaldati parematesse tingimustesse. Väga harva oli vaja. Aitas internaatkoolist ja tasuta kutseõppest, et jalad alla saada.
Sante ehk peenema nimega invaliide hoiti reservaatides ja sellepärast neid polnud. Puudust kannatavaid vanureid ka peaaegu polnud, sest valitses märksõna "kasinus on elu norm". ja sõjast oli möödas veel vähe aega...
Muidugi oli ka neid, kes eriti peale Viru hotelli valmismist arvasid, et "väärivad muud", aga praegu ma ikka toetun enamusele. Hallile ja odavale.

Tuli uus kord, kus paljusus pani paljudel pea ringi käima. Alguses, kui arvasime, et maa tuleb täita lastega, oli kõik veel hästi. Kui aga kohale jõudis arusaam, et need lapsed tuleb täiskasvanuks koolitada - siis oli kuri karjas. Esimestega, laulva revolutsiooni omadega, oleme kuidagi ühele poole saanud. Koos kartulikoori süües olid kasvutingimused veidi võrdsemad. Kui asja mõistusega võeti. Kui ei, siis hakkas vaesus vaevama. Nii hingeline kui ka ihuline.

Ja nüüd juba mitmed aastad ja loomulikult ikka veel maad lastega täites peame ajakirjanduse andmetele tuginedes nentima: 43 000 last elab meil vaesuses ja 11 000 vaesusriskis. Muide, kui ma neid kriteeriume loen, siis jõuab mulle teadmine, et kõik meie neli last on  vaesuses elanud ja kasvanud. Niikaua kuni kaks esimest tööle läksid. See ongi normaalne, sest on vaks vahet, kas kaks jagada nelja, kahe, ühe või nulliga. Või hoopis kümnega.
Ometi vastas kord meie pere kümne aastane: mul pole midagi tarvis - mul on kodu ja ema ja isa ja vennad ja koer.

Meie pole kunagi arvanud, et perekond koosnebki lapsest ja riigist. Mis siis on nüüdseid lapsevanemaid pannud niimoodi arvama? Või on seda kogu aeg arvatud? Ma ei räägi ajutistest raskustest nagu vanema ootamatu haigus või surm, ma räägin tundmusest, et paljud lapsevanemad ei suuda praegustes tingimustes oma lapsi suureks kasvatada.

Kogu aeg peab neil keegi kätt hoidma. Küll tugiisik, küll kodutunne, küll sotsiaaltöötaja. Just lapsevanematel, mitte lastel. Tegelikult on just laste kaitsmine meie kõigi kohus (tus) ja see pole isegi vaidlemise koht mitte. Nemad pole ju omatahetsi siia ilma sündinud ja perekonda valinud.

Kui me lapsevanemaid ei poputa, siis on....riik süüdi. Tegelikult ongi. Vead on eelkõige aukudega seadustes, mis võimaldavad lapsevanematel ennast ja lapsi varjata. Rahumeelega võib lapsed kokku pakkida ja anonüümselt uue korteri üürida, kui sotsiaalametnikud jalgealuse tuliseks teevad. Eriti linnades. Maal ikka keegi teab ja räägib ja märkab.

Räägitakse kenast võrgustikust, kus laste eest ja nimel peaksid koos võitlema omavalitsuse sotsiaalkomisjon, perearst ja kasvatus(haridus)asutuse esindaja. Utoopilise, aga miks ka mitte lahendusena näen "musta nimekirja" koos hoiatusega: ettevaatust, hoolimatud lapsevanemad! Aga meie seadused kaitsevad küll andmeid ja isikuid, kuid mitte lapsi. Kuidas saab suure linna sotsiaaltöötaja kaitsta imikut, kelle vanemad kusagilt Lõuna- Eestist sinna kolisid, nüüd korterit üürivad? Ta ju ei teagi selle pere olemasolust, sest meie riigis puudub sissekirjutuse kohustus.
Kuidas saab perearst valvata vastsündinut kui ta nimistus selliseid inimesi ei eksisteeri?
Võiks mõelda, et raha rihib. Seda küll. See sunnib vähemalt lapse sündi fikseerima, et paljukiidetud emapalk ikka kenasti pangaarvele jõuaks. Kuni kordusmudeli st. järgmise lapse sünnini. Nendele, kellele laps on sissetulekuallikas.
Kui teie ei usu, et "emapalk" paneb vähevõimekaid sünnitama, siis mina usun küll. Ja see on siis koht, kus riik peab vanema kohustused üle võtma ehk sissetulekulapsed elujõuliseks kasvatama. Seni pole see õnnestunud.

Vaatasin "Puutepunkti saadet, kus kunagine kolleeg Malle Kobin Hiiumaalt rääkis kasulastest. Seadused, mis peaksid kasulapsi kasvatavad vanemad pjedestaadile tõstma, viskavad hoopis kaikaid kodarasse. Nõudepesumasina ja nõutud ruutmeetrite olemasolu - täielik absurditeater! Samas läheb kasulaps riigile maksma veidi enam kui 200 euri kuus, kusjuures lastekodulapse ülalpidamine kordades rohkem. Lapsed, kellest saavad kasulapsed vajavad erihoolt ja erivajadusi. Paljusus rikastab ainult reklaamitegijaid.

Vanaema rääkis  mulle, et kunagi oli aeg (meie enda esivanemate näidetel) kus kasulapseks võeti eelkõige õdede- vendade jt. sugulaste lapsi. See tähendas toimivat kogukonda.  1812.a sündinud Adam anti kasulapseks tema onule, kuna lapse ema suri kaheksanda lapse sünnitamisel. Ann võttis 1910 a. enda perre ühe õe tütre, kuna temal ainult pojad olid jne.
Alles nägime Kodutunde saadet, kus 75 aastane vanaema tõi enda juurde vähevõimeka surnud poja pesakonna, et mitte jätta neid vastutusvõimetu lastesünnitaja juurde. Nii et kõik hea on meis endis. Oskame ainult üles leida ja anda.

Meie probleem on selles, et tähtsamaks kui hingesoojus hindame me materiaalset valmisolekut. Keegi kommenteerijatest arvas, et kodu algab riigist. Minu arvates algab riik kodust. Egiptuse reisid ja tehnikavidinad võivad olla, aga kui oleme lapsed õpetanud niikaugele, et ilma nendeta pole nad väärt ei sõpru ega sirge seljaga käimist, siis on midagi viltu.




 Iga kord üle hulga aja Eestisse tulles on imelik vaadata eesti koolipoisse ja noori mehi. Nende näoilme, riietus ja kehahoiak erinevad väga palju eakaaslaste omast mujal Euroopas. Nende pilk pole aval, nende silmad vilavad, nad ei kõnni sirgelt, vaid taarudes ja loivates, nad mõjuvad kuidagi ahistatult ja isegi kriminaalselt. Liiguvad kampadena, hulgakesi koos olles lärmavad agressiivselt, üksi olles mõjuvad depressiivselt ja infantiilselt. Tüdrukute juures on seda vähem märgata. Nende eakaaslased mujal näevad välja palju eneseteadlikumad ja enesekindlamad. Vastutavad iseenda eest. Reeglina ei tule neile pähegi avalikku ruumi määrida ega lõhkuda nii, nagu eesti koolipoisid teevad. Vahel jääb mulje, et olgugi Eestis raha vähe, siiski ei teadvusta inimesed asjade hinda ega õpeta seda lastele. Iga pargipink, mille eesti koolipoiss ära lõhub, maksab midagi. Ja kõik raha tuleb maksumaksja taskust.
Viivi Luik Õpetajate Leht