esmaspäev, 11. märts 2013
Usk, lootus, armastus - suurim neist on armastus
Selle kauni mõttega võttis värske noorpaari sõber, pastor Tauno Toompuu päeva tähtsuse kokku. Noorpaar hoidis kõvasti käest kinni, äiad ohkasid sügavmõtteliselt ja ämmad pühkisid pisaraid.
Pidu sai kohe hoo sisse, sest kaasa aitasid Lahemaa Rahvamuusikud -
1975 a. asutatud folkloorikollektiiv. Viljeleb peamiselt Haljala, Kuusalu ja Kadrina kihelkonna pärimusmuusikat, tantsu ja regilaulu. Kollektiiv esineb peamiselt Lahemaa rahvuspargi turistidele kui ka folkloorifestivalidel Baltica ja Viru Säru.
Suur koosseis on 30 liikmeline, aga meid lõbustas, naerutas ja tantsitas väiksem seltsike väsimatu Viivi Vooranna eestvedamisel.
Nüüd on siis meie poeg koos värske miniaga regilaulu sisse pandud ja sealt enam välja ei saa. Laululugu algas sünniga ja vanemate osaga, vendade vendlusega ja lapsepõlve mänguradega. Jätkus kooliteega ja Viljandi Etnolaagriga. Kuni tuli äratundmine, et õige leitud.
Vanakuri pidi mitmed pastlad läbi kandma, aga nüüd, pärast kuut pikka aastat ja kooselu sai asi ametlikult kinnitatud ja kena peoga korraldatud. Kaks poisipõnni kasvama pandud, kolmas ootab heinakuul oma aega ja kodu koht välja valitud. Eestimaal ja maal, mille üle olen ütlemata rõõmus.
Pole vanad ajad, kus "lossides ainult krahvidel pulmad on hoos..." Nüüd võib ka "matsirahvas" toreda peo maha pidada torupilli ja kanneldamisega.
Kiltsi loss, kus mõisakool, on meil juba mitmeks peopaigaks kodustatud. Põnnidel keldrite salakäigud pähe kulunud ja trepid jookstud.
Kurb oli ainult see, et viirushaigused olid endiselt võimul ning mitmeid pidulisi tõvevoodis.
Kokkuvõtteks kaardisisu:
Ühiseks eluks klappi,
leiva jaoks mahukat kappi,
kure jaoks saabumisluba,
lastele mängutuba!
9. märts 2013
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Minu arust on pereelus ikka midagi teistmoodi ja kindlamalt paigas küll, kui asi ametlikult ära vormistatakse. Saab teha ilusa peo, mõlema poole sugulased ametlikult kokku viia ja nii on kalendrisse üks oluline aastapäev pere jaoks maha pandud, mida edaspidi ühiselt tähistada ja meenutada.
Minu meelest ka. Kui traditsioonid olematuks kaovad, siis kaob ka kombestik jm. ajastuhõnguline.
Kahju, kui selle sajandi ainuke märksõna on "kärgpere".
Postita kommentaar