Liikumise aasta

 Minule algas kohustusliku pealkirjaga aasta juba möödunu lõpus. 

Kõigepealt liikusin mitu päeva ja lugematuid kordi koduse vetsumaja poole ja sealt jälle tagasi. Õnneks sai see liikumine mõne päevaga vaigistatud. 

Jõululaupäev kalmistuliikumine toimus kahe lapselapse abiga, kes toetasid mind niikaua kuni poeg küünlad põlema sai. Vanimat, Soomes töötavat poisslast polnud suvest saati näinud. Olin õnnelik, et nemad mul on!

Kodupeo liikumise poja majas tegi ärevaks kõige väiksema külalise, vaevu kahe aastase piiga  kiirliikumine järsust trepist alla. Uhh, jõudsin kohale koos kiirabiga ja sain paraja šoki. Õnneks lõppes kõik vigastusteta ja tore, kolme tüdrukuga pere veeres õhtuks koju Tartusse. Enne seda olid veits vanemad ja veel vanemad pudinad liikunud poja kahe ATV-ga ja naasesid kõik ühes tükis tagasi.

Ema juurde liikumine vahelduvalt ja mitu korda tähendas samme settida kahe teismelise noormehega, kes  liikusid minu varutud toidukottidega kiirendusega väikese vanaema poole. Mul jäi üle ainult menüüsid välja mõelda ja teostada. 

Tallinna Brannega liikusime vana-aasta õhtul takso abiga varakult linnabranne poole kartes, et taksod saavad enne õiget otsa. Kohaliku linna branne elab õnneks Vallimäe serval. Kuna ilm oli sant, mis sant manustasime ennast sooja jooki täis ning liikusime Terminaatorit nautima. Tarkusest jäime ülemisele platvormile, kus meil VIP kohad, sest nägime kõiki oletatavalt kuut tuhandet ning Terminaatorit ka. Nii ta saabuski, see 

2023!

Kodus liikusime valdavalt söögilaua ja külmkapi vahel ning püüdsime telekast leida midagi, mis oleks vaatamist väärt. Eriti ei leidnud. Seejärel liikusime magama. Kuna esimene kuupäeva ilm oli veel tatisem jätsime ära igasugu väljas liikumise ja lõime niisama aega surnuks.

Vahepeal tuli koolimajja liikuda, aastat soovida ja mõttetööd teha. 

Siis jälle ema juurde ja nii see aeg läks. Peaaegu igav tundus. Ilmaaegu, ilmaaegu, ilmaaegu.

Sest uus õppeaaasta algas tõelise liikumisega. Allapoole. Ei lasku detailidesse, aga haavu lakun juba kolmandat nädalat. Õnneks röntgenipilt murdu ei tuvastanud, aga jalg koostööd ei tee. Tuttav kirurg arvas telefoni teel, et röntgen ei näita kõõluste rebendeid. Mäletan, käisin kaheksa aastat tagasi Tallinnas kompuutertomograafis ja alles seal sain õla põrutusest õige pildi. 

Seni liiguvad korteris pea iga päev mingid mehed, kes puurivad nii et kuulmistundlikus on liikunud olematuks. Trepikojas, suletud ukse taga, toimub seesama ja akende taga tellingutel liiguvad nad kogu aeg. 

Nii et liikumise asemel olen vaadanud mustmiljon nõmedat ja vähem nõmedat filmi, palunud kaubaabi nii Linnabrannelt (autoga) kui Koolibrannelt (autota). 

Olen nutnud jõuetusnutud ja tekitanud peas musta stsenaariumi: mis saab, kui enam ei saa. Tööle. Aga sellega tegelen homme. Täna on täna.