Alati, kui ma ennast hästi ei tunne hakkan mõtlema riietest. See on minu kiiks ja annab praegusel ebakindlal ajal mingigi tobeda turvatunde. Kas olen napakas ja kergemeelne? Ilmselt küll. Varem, kui mul meeldiv kodu oli, siis hakkasin rahustuseks koristama ning mööblit paigutama või ostsin mõne pisividina - vaasi või taaskasutusest kardinad. Nüüd on kogu aeg äng ja segadus tuleviku ees. Maja taga on juba sügavad kraavid torudega täidetud ja kinni aetud. Ja esimene laenumakse makstud. Juba kahetsen, et korterit maha ei müünud. Siin ma siis nüüd stressan. Tahaks kedagi sõimata (peale iseenda) Vastik köha ja nohu tulid ka kallale. Vaheajakingitus. Sellega ei julge ema juurde minna.
Otsisin vanu saadete järelvaatamisi ja juhtusin Laseri peale. Selle, kus proua peaminister kõneles. Oehh ja veelkord oehh. Saatejuht, kellest pidasin, pettis mu ootusi. Kuidas saab rumalusele järgi kiita. Marketis filmitud lõik oli jälle liiga pealinna keskne. Aga täna sain teada, et Lääne-Virumaa kaob üldse Harjumaa ja Ida Virumaa vahele. Nigu oleks kass käpaga pühkinud.
TOIDUST, lihtsalt.
Kui veerand sissetulekust kulub toidule, siis peaks minu ema täisväärtusliku toidu saama 150 euroga. Kindlasti saaks, aga see eeldaks, et kogu toidu valmistaks ta ise. Kahjuks 95-sel pole alati jõudu ja siis ta lähebki kergema vastupanu teed ja näksib niisama. Nädala lõpp on midagi muud. Sageli teeme kala (kilosest forellist või lõhest jätkub meile kaheks korraks, pool jääb sügavkülma ootama) Kala saab ahju panna koos juurikatega ning hiljem torgata kuuma ahju õunakoogi, mis praegusel aastaajal eriti soodne. Või vastupidi, kook enne ja siis kala.
Retsept ei pea kõige kallim olema ja pakki võid ei pea ka panema. Hommikul saan teha omleti (kolm kodumuna 90 senti) suvikõrvitsaga või salati allahinnatud salatijuustuga (2 euri, jätkub kaheks korraks) kuhu isegi toitva avokaado saab sisse pista ning allahinnatud ploomtomatid. Põhja võib teha hiina kapsaga, sest kui on hea õli (selle pealt ma kokku ei hoia) on tulemus überhää.
Kalale vahelduseks on minu vaieldamatu sügislemmik kondiga liha kartulite ja porganditega. Kuna Grossi poodides liha hind ei hammusta, siis saab selle paja u. 4,5 euroga ja jätkub vähemalt kaheks toidukorraks. Ja kiituseks Grossi kaubamärgi lihale pean ütlema- pea 30 aastat pole maitsemeelt kõigutanud. Kanasupp tuleb umbes sama hinnaga.
LASERIST edasi st. näljateema.: Loomulikult ma ei räägi lastega peredest, aga see on omaette teema. Koolis näen seda söögiga pirtsutamist väga selgelt ja ei tahagi sõna võtta. Kui ikka hommikul ootab soe neljaviljapuder ja lisalaud on kaetud moosiga, külmutatud marjadega, kaneeliga banaanidega, pähklitega - kõrvale piim või keefir ja kui sööma asub 200-st u. 30, siis mis näljahädast me räägime. Ja lõunasöögi peale ei taha mõeldagi. Palun lõpetage see näljaste lastega manipuleerimine. Saan ikka väga kurjaks.
Rida sellesügisesi toidupilte. Ihii, laualina ikka sama kogu aeg, aga telekas tuvastatakse igasugu nägusid.
..
3 kommentaari:
Minu rahaline sissetulek on hetkel nii tilluke, et tõepoolest sureksin vist nälga kui kogu toidu iseenda sissetulekust ostma peaks. Aga ma ikka teen tööd ka (tervislike) võimaluste piires ja kogu töötasu on siis omakasvatatud köögiviljad ja puuviljad ja marjad. Elu maal on mõnes mõttes lihtsam, teisest küljest jälle natuke keerulisem võrreldes tihedamini asustatud kohaga. Näiteks lähim Grossi pood on ca 25 km kaugusel ja asub suunas, kuhu meil praktiliselt üldse muidu asja pole. Kohalik, paari km kaugusel asuv kauplus on kõrgete hindade ja üsna kitsa toiduvalikuga. Käime siis korra nädalas või paari nädala jooksul maakonnakeskuses toidukaupu ostmas ja peame leppima hindadega, mis just sel päeval käibel on. Aga üldjuhul olen rahul, sest polegi eriliste delikatessidega harjunud ja kuna aega laialt käes, saab ise igasuguseid toite valmistatud. Toormaterjalid on aias ja keldris ja sügavkülmas nö ette varutud. Ja peaasi, et kohvi ikka oleks. Mul on oma kindel kohvimark, mida müüakse ainult Prismades kuid Prismas on ta hind tunduvalt kõrgem kui Soomes. Kui Lapimaalt tagasi tulemas olin, ostsingi kaasa posu kohvi. Muidu toovad seda mulle Soomes töötavad sugulased.
Koolitoitude koha pealt ei oska kaasa rääkida. Lapselapsed pole küll kordagi kurtnud ja ekstra jutuks pole ka taibanud võtta. Kõrvalt kuuldud kohaliku kooli toitude hinnangud on olnud ikka positiivsed: odav ja maitsev. Palju lapsi söömas käib, ei tea. Olen end millegipärast kohalikust elust kõrvale jätnud.
Toitudest veel on hetkel meie pere hitt muretaigna põhjal biskviitkattega õunakook ja kodused kotletid, kus riivsaia asemel kasutan riivitud juustu.
Ma jäin mõtlema, et kas see näitab veel, et lapsed putru ei söö, et asi on näljast kaugel ja raha jagub?
Meil on pere eelarves toidule lubatud kulu 10-11 eur päevas, pole mu arust väga suur priiskamine, aga putru ei taha nad enam kumbki. Kuigi lapsena oli enamasti hommiksusöögiks puder. Ilmselt on tüdinenud.
Väiksemale teen hommikul tassi sooja teed, söögiks 1 keedumuna, ühe viilu kaerasepikut, paar kurgiviilu ja juustunoaga juustutünnist paar-kolm õhukest viilkat. Seda kõike ta ka üldiselt ära ei söö
Suurem sööb nt 1 banaani ja vahel ka 1 võileiva.
Ma ei usu, et see märkimisväärselt kulukam on/tuleb, kui mõlemale puder.
Kui alternatiivi ei ole, siis ju nad sööksid putru ka.
Samas, kui lähevad välja ilma söömata, siis loobuvad ka pudrust, ma tean, pigem siis juba ootavad/kannatavad lõunasöögini, mida nad, tõsi, söövad, üks lasteaias, teine koolis.
Aitäh lugemast ja kommenteerimast. Tahaksin pudru-teemat veidi selgitada. Minu vaatepunkt oli tähelepanu juhtimine lapsevanemale TASUTA hommikusöögile, sest sageli tullakse kooli tühja kõhuga ning vahetunnis tulevad algklassi laste kottides välja küll küpsised, croissandid ja muidugi kommid. Meie koolis on veel see võimalus, et pikapäevarühma õpilased saavad enne koju minekut sooja toitu (küll seda, mis lõunast üle jääb ja alati jääb üle) Juurikavahetunni juurikaid ka. Meie koolis puhvetit ei ole.
SK - usun, et tüdrukud toituvad hoopis teiste kriteeriumite järgi ja toidumaailm on muutunud. Lastelaste pealt näen. Ma ei saa võrrelda 20-30 aasta tagust praeguse küllusliku ajaga. Oled köögivõlur, kui sellise summaga pere toidulaua katad.
Helve - juurikaid ja kodusahvri saadusi on üha enam hindama hakatud. Mind imponeerivad igasugu mooside ja mökside katsetused (laatadel ja taluturul ikka näeb üht-teist), aga ise katsetanud pole. Ikka tavaline: punasesõstra želee, õunamarmelaad, aga ema tegi pihlakaid õuntega - küll oli hea liha juurde. Aga kui pole just taimetoitlane ja juhuslikult peres meesterahvas, siis on ikka LIHA vaja :) Üksinda elades olen miinimumini viinud pakendis poolfabrikaatide ostmise. 1) pakendid on liiga suured. kui on näiteks verivorsti isu, siis teisel päeval sööd juba pika hambaga. 2) liiga palju soola, sellepärast olen mõnikord koolitoiduga hädas. Tunnistan, et just viimasel ajal olen toitu ära visanud ja enda peale pahane olnud: pidin ma selle poest koju tassima. Kõike ju sügavkülma ei pane. Ainuke, mis alati otsa saab on minu puhul juust.
Postita kommentaar