Esmaspäev, 6. august 2018

Lõime zlotid sirgeks ja sõitsime koju tagasi


Kui sõit Zakopanesse Lõuna Poolas algas hilisel hommikul ja päädis järgmisel hilisel hommikul, siis nüüd tegime vastupidise valiku: alustasime koidikul ehk täpselt kell viis kohaliku aja järgi.
Eelmisel õhtul olime bussi pakkinud
mullimasina, nutribulleti, väikese omletipanni, kokkamisest ülejäänud maitseained, grillitud leivapooliku, tühjad einekarbid, kahtlaste plekkpurkidega täidetud autokülmiku (jääk Super Alkost Lätis) ja veel tuhat pisiasja köögist.
Äärepealt oleksime unustanud vannitoakaalu koos kaotatud kilogrammidega.

Kuus kohvrit - kotti  olid põrsasteks paisunud. Isiklikult suurendasin enda kotivaru Mohito musta värvi suure esinduskotiga (loomulikult ülisoodus) ja paari kohaliku "disainkleidiga", mis pealtpoolt oihh, aga pahemalt poolt natuke vuihh. Aga narmendavaid niite saab ju alati kääritada ja sõlmida.
Kuna sada aastat vanad ECCOD olid määratud risustama kohalikku prügimajandust, siis asendasin need kohaliku toodanguga nagu välisturistile kohane. 

Ning muidugi suveniirid! Külmkapi uks peab ju teadma, kust tulek. Seekord siis Zakopane, Wielicka soolakaevanduse topsike, Slovakkia Tatrad, Krakow.
Kotike puust lõikelaudu, pannilabidaid, pudru  ja meelusikaid moodustasid aukartustäratava summa, mille eurodeks kantimise järel oleks Eestist saanud vast pool puust lõikelauda.

TAGASI KOJU
Esimese kohvipausi tegime siis kui sõidetud 230 km. - kolm ja pool tundi. Udu ehk pilve sees sõit vaheldus 50-se kiirusega aladega ja 140-se kiirusega kiirteega. Pidi olema väga kiire ja väga paindlik. Kogu aeg võitlesime kiiruseületajatega, kaubakuutidega, rekatega ja loomulikult traktoritega. Ning uue tee remontidega.
Varssavi äärelinnas tuli teha toidupoepeatus. Ajasin kärusse kohalikku pudelisiidrit, mis varasemal testimisel maitses kui veidi käärinud õunamahl (hinnalemmik) ja sidruniradleri purke. Emale kommi ka. Oli vaja viimased 100 zlotti (25 euri) sirgeks lüüa, sest lambanahk, mille jaoks hoidsin, ei olnud odavam, kui kodus.
Kui ma ei eksi, loodan et poeg 2 loeb ja parandab, siis Poolat jätkus umbes kaheksasajaks kilomeetriks. Tuhande kuuesajast. Koos piknikupeatusega  jõudsime Poola-Leedu piiripunkti 18.30 Ühesõnaga rohkem kui 12 tundi teel. Hüvasti Poola. Nuuks.
Kell tuli tunni võrra edasi lükata.
Siis läks igavaks. Mina ja Juht ei maganud. Juht ei saanud, sest keegi pidi ju sõitma. Mina ei maganud, sest keegi pidi ju Juhti valvama, et ta sõidaks.
19.40 läbisime Kaunase, mis on minu arvates mittemidagiütlev linn ja ei peida endas mingeid saladusi. Kohvipeatus aga oli muljetavaldav, sest ülipuhtas bensuka tualetis mängis meeleolumuusika. Leedukad!!!
23 paiku jõudsime Riiga. Uni vaevas, pea tegi ikka nõksat-nõksat. Pärast Häädemeestet otsisime huvitavat ärkveloleku teemat. Võtsime ette maakonnakeskuse röövkapitalismi aegsed ärid ja ettevõtmised ning nende saatused. Otsustasime, et sellest materjalist saaks üks ütlemata vinge ajalookäsitlus.
Kella nelja ajal vastu hommikut hakkasid kodutuled paistma. Olime minekuga võrreldes kaks tundi kiiremad.
Poeg, kes on motikasadulas pool Euroopat läbinud arvas, et tema ikka rekajuhiks ei hakka. Minul tudisesid jalad ja maa kõikus. Nagu laevalt tulles.


LÜHIAJALUGU

Kasutasime 12 päeva nii puhkuseks, tööks (poeg) teadmiste hankimiseks kui ka isiklikuks eluks.

Oswiecimist (käisime nii Auschwitzis kui ka Birkenaus) võtsin kaasa mälupildid, millele lisandusid õhtul vaadatud "Schindleri nimekiri" ja Krakowis tellitud ekskursioon elektriautoga hävitatud Juudi kvartaleid mööda ja Schindleri tehase väravasse.
Tegelikult oleks Krakowi vanalinn väärinud kahte päeva, aga et 120 km. läbimiseks läks alati ligi kolm tundi, siis me lihtsalt ei suutnud järgmisel hommikul sama teed ette võtta. Nii jäi nn. hipide kvartal autoakna kaugusele. Ja veel. Just 1.aug. 1944 toimus Varssavi ülestõus, mida mälestati läbi linna marsiga sireenide huilates, tulevärgiga ning jumalateenistusega.

Omaette elamuse moodustasid Bukowina termid, kus 20 euro eest võis aega veeta piiramatult, mida me loomulikult tegime. Erinevaid basseine oli vähemalt 12 ja isiklikult polnud ma midagi sellist näinud ega tundnud. Muuseas, karastusõlu maksis 2 euri.

Soolakaevanduse külastus koos kõrvaklappidega maksis 25 euroraha. Laskusime mööda treppe 378 astet.  Seinad olid soolased. Mariann limpsis neid salaja. Poeg tõlkis klapijuttu. Üles saime õnneks liftiga. Esimene kabel ja ilmselt ainuke, kus olen viibinud maapõue sügavuses 132 m. Ööbimiskohas hilisõhtul satusime Krakowi TV-st vaatama filmi. Saime teada, et neid soolakaevandusi on veel. Aga see üks on UNESCO maailmapärand.

Mäed, need mäed. Et ikka sõitu huvitavamaks teha tuli minna Slovakkia Tatratesse ja just sealt üles mäkke. Arvate, et ma nii väga ei kartnud. Ilmaaegu. Esimene tõstuk oli kuut neljale. Veidi ikka loksutas. Teine oli eurovagun, kaunis ja värviline. Raputas ikka. Veidike. Umbes nagu Kopli tramm. Ja siis saabus kõrghetk. Ehk lahtine. Istepink kahele ja ei mingit turvavööd. Arvasin, et ehk õnnestub kõrvale hiilida. No et lihtsalt ei saa sinna peale. sõidupealt. Aga võta näpust. Nagu klienditeenindaja mind lähenemas nägi nii võttis kiiruse maha. Valikuvõimalust polnud. Kuhu sa tema käest ikka pääsed. Äh, see polnud tegelikult üldse hirmus. Ainult jalgu ei julgenud kõigutada. Maabumise saabudes oli tunne, et mina isiklikult siit maha ei saa. Et sõidan lihtsalt alla tagasi. Igaks juhuks hüüdsin kõvasti: help pliis. Poiss sai aru ja tõmbas mu kiiresti käigu pealt maha. No kuidas sa ikka ilma rahata uuele ringile lähed. Ja siis olingi! Üle 2 tuhande meetri kõrgusel. Maailm jättis pööramise. Jumal hoidis meid, taevas oli sini-sinine. Muud ei oska öelda kui et tahan veel! Aardekütid, kes olid juba ühe aarde eelmises vahejaamas leidnud, siirdusid veel kõrgemnatesse kõrgustesse. (geopeitus) Mina jäin pingile. Tervitasin iga saabuvat turisti ja abistasin neid st. tegin nende telefonidega neist pilte. Aardeotsijad saabusid tunni möödudes. Jälle algas kõik, algas uuesti. Seekord vastupidises suunas. Alla. kogu see lõbu maksis seeniorile 25. Koos klienditeenindajatega. Ja vaadetega.

Slovakkia teed olid tavasõitja hirmuunenägu. Auk, augu kõrval auk. Aga loodus seevastu nautleja ilusaim. Tumedad kuusemetsad, mägijõed. Mida me otsisime. Noormees oli välja peilinud, et kuskil tundmatuses peab olema kolme riigi ühine piiripunkt. Navi polnud seda välja peilinud ja läks vahepeal lolliks. Seda huvitavam oli vastu ööd kolistada slovaki ja tsehhi külades. Kinni ei võetud. Punkti leidsime kell üksteist öösel. Lapsed hüppasid: nüüd olen Poolas! Nüüd olen Tšehhis! Ja nüüd olen Slovakkias!

Pätid, meid on petetud!

Loomulikult hindadega. Meid oli kuus. 1000 euro eest saime kaheteistkümneks ööpäevaks korraliku korteri, kus suur esik, suur köök-söögituba, kaks suurt magamistuba, kus peale voodite veel mahukad riidekapid, tugitoolid, diivanilauake, kummut. Ainuke jama oli dušikabiiniga, mis oli kujundatud võimalikult kõhnadele isenditele. See-eest oli vannioas ümberpööramise ruumi ja eraldi WC. Köögis pliit, pesumasin, nõudepesumasin, korralikud lauanõud. Olmest veel niipalju, et käterätid, mis hinna sees sisaldasid ühte poolrätikut.
Alumisel korrusel mürises pesukuivati ja paiknes üldkasutatav suur kaminaga puhkeruum. Talvel võiks seal mäesuuskajatel väega mõnus olla.
Korteriukse ees nahkdiivaniga fuajee, kus sai hoida näiteks tõuksisid ja noormehe rula. Seal sai hoida ka seda, kes mingil põhjusel ilma korterivõtmeta seltskonnast eraldus. Õues palju ruumi polnud, aga lillede ja pinkidega puhkekoht oli. ja meie jaoks kõige tähtsam - bussi parkimiskoht.
Eestis selle raha eest ei saa. Või kui saab, siis andke teada.
Broneering oli tehtud mitu kuud tagasi ja PO 2 ehk Jõugu Juhi sõnade järgi oli väga raske sellist majaosa leida. Enamus pakututest orienteerus tavalisele peremudelile: kaks suurt ja kaks väikest. ÄmmVanaemasid polnud ette nähtud.

Loomulikult kütuse hindadega. Ma ei pretendeeri täpsele arvestusele: poeg teab, aga momendil ta koolitab. Umbkaudselt läbisime viis tuhat kilomeetrit. Kui poeg ütleb, et rohkem, siis on rohkem. Kütust kulus 400 euroraha. Nii see oli. Väikebussile. Järeldusi teevad autojuhid. Mina olen õnnelik.

Loomulikult toidu hindadega. Käsitsi valmistatud pelmeenid ja vesi linnakese keskväljakul 3 euri. Maltsasalat ja suur klaas punast õlut Krakowi vanalinnas 18:4= 4,5. Pistaatsiajäätis vahvlitopsis Zakopanes eur, niisamuti tomatimahl.
Viimane ehk õhtusöömaaeg kuuele 50 euri. Sisaldas nelja õlut ja üht pepsit. Lasteburgerit friikatega ja megaburgerit. Veisesteiki juurikatega. Seasteiki maeiteamispadjal. Grillitud pardisalatit ja mulle grillitud lambajuust jõhvikamoosiga ning klimpidega puljongiga, mis oli menüü järgi eelroog ja maksis 10 zlotti ehk 2.50.
Mitmemeetrises koldes vuhises elus tuli, šašlõkivardad keerlesid ise  ja poiss loopis restile lihatükke. Selga soojendasid lambanahad. Toitu ootasime alla poole tunni. Kuidas nad seda teevad?

Rohkem ei jaksa muljeid jagada. Elu tahab elamist. Pilte panen hiljem.

Olen piiritult tänulik. Kõigepealt muidugi Pojale, kes mind oma nn. pereprojekti kaasas. Siis Miniale toiduvalmistamise ja tervisliku harimise eest. Teisele vanaemale, kelleta ma oleksin ennast tundnud üksikuna. Ja muidugi lapselastele.
Lõpetaksin üheksa aastase  Marianni sõnadega vennale, kes kurvastas, et peame koju naasma:
Nüüd tuleb minna, sest tagasiteed ei ole.

Enda rõõmuks pildid järgnevad...


7 kommentaari:

konn, lendav konn ütles ...

Lugesin huviga, väga äge!:)
Nüüd mõtisklengi, miks ükski kolmest pojast ja kahest tütrest mind endaga reisile ei kutsu?
Ehk olen veel liiga noor ja kõbus?:D

Emmeliina ütles ...

Muidugi noor ja kõbus hr. Konn
Eraldud jõugust ning siis peab sind mööda...asutusi taga otsima. Loomulikult ei võeta sind kaasa. Kes ikka tahab mudilaste asemel vanaisa jälgi ajada.
(vaata ka: Saja aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus)
:D :D

Bianka ütles ...

Tundub, et reis pakkus palju huvitavaid elamusi.

Minu vana kere enam nii pikka bussireisi vastu ei peaks, jalad ja selg hakkaks valutama jms. Aga ilmselt oma toreda pere keskel saab see 1550 km. läbi nigu nalja :)

Emmeliina ütles ...

ka mina ei teadnud missugused võimed mul varuks on :D Ei uskunud, et suudan 2x 24 tundi magamata olla.
Veel avastasin, et ma polegi nii jäik enda tõekspidamistes - paindun meeleldi, kui vaja.

päevalill ütles ...

Täname et saame pensionipõlves maailmapilti avardada. Niisiis me elame hästi.

päevalill ütles ...

Kui laiaks meie maailm sel suvel muutus! Hea et kirjutad!

Emmeliina ütles ...

aitäh Päevalill!
tõepoolest - mitte ainult Virust Võruni :)