Puruvana lood

Emast olen vist kunagi ammu kirjutanud.
Nüüd teen seda pärast mitmeid aastaid.

21. augustil sai ema Ellen ehk Puruvana 91 aastaseks. Jätkugu tal tervist, mis võimaldab võimalikult kaua endaga toime tulla. Osalise kõrvalabiga.

Pildil koos lapselaps nr. 2-ga

Lühike elulugu:

Ema sündis Vabadussõja eest saadud talus, uues elumajas, teise lapsena. Aeg oli selline, sõda oli meeste ridu vähendanud. Nii leidis vanaema Nete endale oma kaasa alles kolmekümneselt. Vanaisa Rudolf oli viis aastat vanem.
Lapsepõlv talus oli helge: loomad, lilled, liblikad. Lisaks vanematele vanaema. Lell oli Tartus ohvitser ja ema õde Tallinnas president Pätsu toatüdruk. Eks see jättis külaplikale oma jälje. Võib olla. Kuue klassiline kool asus mõisahäärberis, hilisem alevis. Sõja puudutus segas kõike. Ometi sai Väike-Maarja gümnaasium 1946 lõpetatud.
Pudiverest Virumaal ei küüditatud kedagi.

Pärast kooli viis saatus ta kõrvalkülla õpetajaks. Ajad olid ärevad, parimad olid koolist läinud. Arvan, et ega ema eriti tallu tahtnudki jääda. Vanem vend oli ju seda kohta täitmas. Ema oli liikuva loomuga ja pärast nelja aastat ootas uus õpetajakoht Tamsalus. Seal kohtus ta minu isaga, kes oli suurest talust ärevate aegade varjamiseks saadetud hoopis kaupluskooli järgsele kohustuslikule praktikale. Lugu päädis sellega, et noored pandi külanõukogus paari. Elamiseks said nad mitu suurt tühja ruumi Vajangul kaupluse peal. Nagu veri ajab rähnipoja puu otsa nii ajas mootorite mürin isa traktoristide juurde põllule. Kohusetundlik ema valvas siis poes. Ühel ööl tungisid poodi röövlid. Ikkagi viiekümnendad. Pärast seda hakati uut kohta otsima. ja kuhu siis mujale kui ikka MTJotti. Traktoritele lähemale.

kaks suguvõsa ehk langud. aastal 1952

Kui mina 1955 sügistalvel ilmavalgust nägin  õppis isa traktoristiks. Arvan, et ema väga õnnelik polnud. Küllap tundis ennast üksikuna. Raha polnud ka. Elati puumaja ärklitoas.
Aga ootamine tasus ennast ära. Jott kolis alevisse ja meie saime suurte akende ja vanniga kahe-toalise korteri. 1960-ndal. Arvan, et ema oli uhke ja õnnelik. Õpetajaks ta enam ei läinud. Valis mugavama tee ja muutus raamatupidajaks. Praeguses mõttes kontoritibiks. Vend sündis mulle ka. Mida aga tegi isa? Loomulikult läks järjekordselt kooli. Oli ta ju alles paar aastat üle kolmekümne. Kas ema oli õnneli? Küllap tundis ennast üksikuna. Raha ikkagi ei olnud.

Kui isa kolme aasta pärast kooli lõpetas hakkas õnn õuele tulema. Kolhoos oli see, mis kuuekümnendate lõpus võid ja leiba andis. Isa oli siis juba farmimehhaanik. Lisaks kommunist. Koos kasvatati kartulit ja söödapeeti. Koos turustati ja viidi raha hoikassasse. Ikka parema elu ootuses. Käidi isegi reisimas Musta mere ääres. Kollektiiviga. Korterisse ilmus külmkapp, diivan ja tugitoolid. Televiisor ja raadio muidugi ka.
Emal oli kaunis välimus ja kaunis lauluhääl. See oligi ta vaba aeg. Süüa tegi ta ka hästi. Ah jaa, korterisse ilmus veel emaema. Esialgu ainult talvedeks. Oli mõnus aeg. Õppisin hästi ja vend oli naksakas. Seitsmekümnendate alguses oli kõik paika loksunud. Niikaua kui....
Isa läks haiglasse. ootas, et kartul sai võetud. Siis läks. Niikaua köhis kodus. Ja kolme kuu pärast teda enam polnud. Sellepärast ta elaski nii kiiresti, et ainult 40 aastat oli antud. ja 20 aastat abielu. Kaks last, äsja 17 saanud lõpuklassi tütar ja üheksa aastane poeg. Ning 45 aastane lesk. Ja 62 aastane ema ning 65 aastane isa.

järgneb...