Teisipäev, 28. august 2018

Puruvana lood 2



Mis edasi?

1973 aastal moodustasid meie perekonna 45 aastane ema, 78 aastane vanaema Nete, 17-ne viimase klassi tüdruk Mina ning 9 aastane vend. Jätkasime, nii kuidas oskasime.
Ema töötas, meie õppisime, vanaema oli koduhaldjaks.
Uskumatu, aga muster kordus. Sügisel tuli minul õpetajaks minna. Alguses kooli, hiljem lasteaeda.

Puruvana ei jäänud kauaks üksikuks. Orbiidile oli ilmunud temast kümmekond aastat vanem leskmees. Ja siin ilmnes ema otsustusvõimetus. Või oli see mugavus, mine tea. Suhe jäigi vinduma kahe korteri vahel - kumbki alla ei andnud. Vollil olid täiskasvanud lapsed, see ei oleks seganud. Tal oli auto ka. Ühesõnaga- nädalalõpumees. Viks ja viisakas. Mind ta ei seganud. Küll aga vanaema Netet.
Nüüd otsustas praegune Puruvana teha otsustava sammu: tal õnnestus asutuse kaudu vahetada meie kahe-toaline kahekorruselise ridamaja vastu. Vanaema Nete sai oma toa, mina sain oma toa, vend sai oma toa ja "paarisrahvas" sai nädala lõppudeks elutoa.

Arvan, et ema oli õnnelik. Nad käisid kultuurimajas tantsimas, restoranis ja suvistel väljasõitudel Peipsi ääres telkimas.
Vanaema Nete ehk Puruvana ema oli üks ütlemata virk ja hoolikas inime. Mina ka. Kodu oli meil hoitud ning kõht täis. Probleeme püüdsime eirata, igaüks õiendas omaette.

Kui otsustasin enda mehe perega liita, siis sain peagi aru, et mis liig, see liig. Põgenesime koos aastase poisipõnniga alevi teise otsa, et Puruvana meie igapäevaelu korraldama ei pääseks. Tal jäi palgatöö ja nädala lõppude vahel energiat üle. Aga kui ma palusin konkreetselt lapsel silma peal hoida, siis leidis ta tuhat vabandust. Õnneks oli meil vanaema Nete.

Alev väsitas mind ja ammendas. 1982 saabus võimalus kolida linnale lähemale. Vend oli siis täiskasvanu. Ega me Puruvanaga ei riielnud eriti, aga 30 km. kaugusel olid omad plussid. Meie kahel pojal oli alati suvevaheaeg maal vanaema juures.
Puruvana oli kaval, sest nõuka aeg koolitas kavalaks. Enne pensionit, mis saabus naistel 55 aastaselt töötas ta ühe aasta maalrina. Raske füüsiline töö andis 120 rubla pinssi kuus.

80-ndate lõpus hakkas visiitabielu väsima. Kuna kaval Puruvana nägi, et temast 10 aastat vanem mees 70-le lähenedes pole ikka enam 55, siis suri suhe pikkamööda välja. Märkamatult oli ka vanaema Nete vanaks saanud. Ainuke, kelle jõud ei raugenud, oli Puruvana. Lisaks pensionile hakkas ta väravavalvuriks. Ja tegeles aktiivselt minu ja venna pere-elu korraldamisega. Endiselt oli minu lastel suvevaheaeg vanaema-vanavanaema juures. Olen ääretult tänulik.

Kuigi arveametnik, ei anna see veel majandamisoskust. Nõuka- aja küttearved, elektriarved jm. arved kasvasid 90-ndate alguses kohutava kiirusega. Vend koos perega lahkus samuti ridamajast linna paremat elu otsima. Ja nii saabuski tõehetk- kahel naisel polnud kahel korrusel mõtet ruumi hoida. Oleks me ette teadnud, et paari aasta pärast oleks see kõik võinud erastatud olla ja maha müüdud saada. Tagastatud vabadussõja talu eest. Seekord läks teisiti. Toimus lihtne korteri vahetus kõrvalmajja. Puruvana iseenese tarkusest.

1994.a. algusest meil enam vanaema Netet polnud. Talle anti pea 99 aastat. ja oligi Puruvana üksi. 67 aastaselt.
Oo, ta oli igiliikur, ta oli väsimatu! Kujunes tore pensionäridest naiste seltsike, Sõid koos kooki , lahendasid ristsõnu, tegid käsitööd, kudusid kangastelgedel vaipu, vaidlesid seebikate üle. Puruvanal sellest ei aidanud. Ta oli suurepärane lapsehoidja ja koduõpetaja. Nõutud. Nii täienes meie pere Puruvana "lastega" ja nende vanematega. Kõige vanem lõpetab juba ülikooli. See oli järjekordne tore aeg tema elus.

Lisaraha eest otsustas ta oma korteri kenaks remontida ja kaasajastada. Sisustas endale väikse mugava pesa. Aga üks unistus ei maganud. See kerkis ikka ja jälle päevakorda: Oma maja ja aed.
Ja lõpuks oli tal seegi! Poja pere uhke laenumaja. Suur, suurem, kõige suurem. Nii suur tükk, et ajas suu lõhki.
Kadus poeg, kadus maja...Tuli vanadesse kingadesse tagasi astuda. Ja ta tuli toime! Kange naine, peab ütlema.

Meie pere on kogu aeg vanadega harjunud. Nii oli minul tähtis võtmeisik vanaema, minu ja venna lastel vanavanaema Nete ja vanaema Ellen, kellest on vanuigi saanud Puruvana.
Mis on selles head?
Me oleme kõrvalt näinud vananemist ja me ei karda seda. Muidugi on meil hästi läinud. Vanaema Netet pidime väga vähe põetama. Aga ta elas aastaid meie pere juures.
Puruvana on kangemast tõust. Temaga on igapäevaselt raske. Mul on hea meel, et ta ei hääbu minu juures nn. "kapi taga" vaid on iseenda peremees. Käib suvel poes, loeb ajalehti, vaatab telekat, kütab ahjukest ja teeb lastelaste lastele väga häid pannkooke. Ja helistab. Ja helistab veel. Kahjuks on kõik temavanused juba teisel pool. Viimane läks kuu aega tagasi.

Ta on meie elu osa. Õnneks on meid palju.

Valla sots. töötaja soovib hommikul kell 9 õnne.
sõbrannaga
(ema käskis pudeli ära panna, ta peaagu karsklane, aga mina ei võtnud)

Meie vana kodu 1960-1975 praegu


3 kommentaari:

päevalill ütles ...

Kroonik. See on kiiduväärt tegevus, aina jätka. P.S. loodan, et Sul on nii palju omakseid, et ei jõua sõpru lahkama-lahendama. Hirm endast tõde teada saada. (Naerunägu)

päevalill ütles ...

Aga natuke võib!

Emmeliina ütles ...

Hihii! Loen kogu palava suve elulugusid. Muud ei jaksa. Ja näed, külge hakkas.
Aga tõde on alati kusagil vahepeal.
Ema lühiportreteerimine oli raske, aga mitte võimatu.