Tüdruk punase viilkatusega roosast majast.

Vanem, tigedate silmade ja kriipssuuga proua lapsi pungil Hahaa keskuse kohvikusabas:
"Missugune ebaviisakas tüdruk! Kas sa tead, et vanemate inimestega nii ei räägita!"

Ilmselt jõudis "kohe kohe kõrrejooki" mõttele keskendunud Mariann midagi öelda. Mida, ma ei  kuulnud. Olen konfliktide ennetamiseks paksu naha kasvatanud ja ei reageeri, kui just olukord vabandamist ei nõua. Arvasin, et seekord mitte. Mõtlesin ainult, et kas noorematega siis tohib ebaviisakalt rääkida.

Tagasiteel Tartu-Rakvere bussis.
Meie tagant hakkas imbuma mõnusat pitsa lõhna. Teadsin, mis nüüd tuleb. Teadsin ka seda, et mitte ükski meelituspala minu kotist ei kaalu üles Marianni kujutlust mahlasest pitsast. Meenutasin Rootsis töötavat koolitajat: kui autist tahab pannkooki, siis ta kas saab selle või hakkab toimuma kõrvalolijatele midagi väga ebameeldivat.

Ja siis juhtus ime. Tagumise pingi emme küsis tavalise ja usaldust tekitava häälega: soovid sa ka tükikese?
Jah tänan, sooviksin küll.
Pitsatükk vahetas omanikku ja minul jäi aega mõttes nentida: kas nooremad inimesed on haritumad või oli see lihtsalt juhus. Päris juhus vist mitte, sest ka noorepoolne bussijuht  lubas meid kohe enda taha istmele kuigi piletikohad olid tagapool. Pikkaliini bussiga oleme sõitnud ainult mõne korra.
Sõit lõppes kontaktiga bussijuhile: Tänan, et meid turvaliselt Rakverre sõidutasid.

Ka meie õpime. Iga minut, iga tund, kogu elu. Last ei saa puuri panna. Kaubakeskuste ja muude rahvarohkete kohtade kogemus tuleb läbi harjutamise ja analüüsi. Märksõnaks usaldus.

Minu meelest võiksid võõrad sekkuda ainult juhul, kui omasid pole. Täiskasvanutele me ju ei kipu nende käitumise kohta avalikus ruumis märkusi tegema. Või kipume? Kas te teadsite, et A diagnoosiga lapsele pole soovitav teraselt otsa vaadata. Vastuseks saate  vihase pilgu ja tigedalt öeldu: ja mida teie siin veel vahite!

Kes meist ei tahaks endale sametkleidis, pitsiliste sukkpükste ja mustade lakksaabastega lokilist tüdrukut, kes suurte sinisilmadega otsa vaadates ütleb alati: Jah mamma, jah papa nagu rääkiv portselannukk.

Tegelikkuses on laps, kes ei suuda ärritunud seisundis oma agressiivsust kontrollida ja saadab välja signaali, et vajab pingetega toimetulekul abi. Meie aga vihastame aitamise asemel omakorda lapse peale.