Ostsin üle mitme aasta kalendermärkmiku

....

2018

Mida tood? Ja mida viid?

Enne kui uus tuua saab, peab vana viima. Lahtilaskmise teema on moes. Lase aga vanast lahti ja võta uus vastu. Millal muutusime minevikuvaenulikuks? Koos ilukultusega, koos noorendamiskultusega, koos pealiskaudsusega...koos...koos...

On, kuidas on. Niikuinii tuleb igal õhtul minevikuga st. lõppenud päevaga tuttu minna ja hommikul tulevikuga tõusta. Aastatega on niisamuti. Lõpetad vana-aasta õhtu, traditsiooniliselt pikendad selle uusaastaööks ja juba saabubki uue aasta hommik.
Hiline hommikusöök, veidi juttu ja juba nad lähevad. Kolm pealinna oma. Vastu uuele. Mina jään maha. Kogu selle  kahe nädalaga. Muidugi meenutan.
Pere jõulupeol neid polnud. Teised olid. Kadudega, nagu ikka.

Kõigepealt meenuvad  hommikupaid. Pehmete poistekäte omad. Mis sest, et päeval läheb asi mitu korda üle piiri ja kokkulepped ununevad. Kaks on jõud. Riiuga või Riiuta! Ka vanaema väsib. Mida aeg edasi, seda kiiremini. Ikka ja jälle tuletan meelde  paljunäinud lasteaiaõpetaja sõnu: erilisel vanaemal ongi erilised lapselapsed. Ning psühholoogi tarkust: Puude taga  pole puuet, vaid on Jahimees. Vahest läheb see meelest. Sellepärast teen vigu.

Kuidas nad jõulufilmides seda teevad? Kokkavad, koristavad, kaunistavad, kingitavad, söögitavad-koogitavad, poodlevad, on kaunid , väsimatud. Võlukepikese abiga. Minul seda pole.
Ometi ei vahetaks ma mingit lõunamaapuhkust perejõulute vastu. Asi on selles, et meid on lihtsalt niii palju.

Aga nüüd Suure Põhjuse juurde. Miks ma üldse uuesti kirjutama hakkasin. Seda eluolu blogi. Sest Poeg 4 ja Poeg 2 käskisid. Ausalt. Vana aasta õhtul tulid ja küsisid: miks sa oma uue arvuti ja suure monitoriga (kingitus) pole oktoobrist saadik ühtegi  lugu tippinud. Järelikult läheb see neile korda.
Vaat kus lugu.

Nüüd peaks nutmise lõpetama ja uuele keskenduma. Oot oot, kas nõudepesumasina tablette jätkub? Pesupulber on loomulikult otsas. See eest jätkub sööki vähemalt nädalaks.

Pildi tegi Laur Jakob 6.a. ehk lapselaps 5